«Kui me sisendame inimestele mõtet, et nad on omadega sassis, siis nad lähevadki omadega sassi»

Foto: Shutterstock

Stella Gibbonsi «Musta Masenduse talu» on 1933. aastal Femina Vie Heureuse auhinna võitnud riuklikult vaimukas portree Briti maaelust 1930. aastatel.

Flora Poste, värskelt orvuks jäänud kõrgseltskonda kuuluv näitsik, kolib Musta Masenduse talus elavate mornide ja süngete sugulaste juurde ning langeb silmapilk ägedate emotsioonide, meeleheite ja salasepitsuste võrku, millest välja rabeledes suudab Flora ühtlasi talus asjad sobivalt ümber korraldada. Kui mõistlik ja elutark Flora Poste üheksateistkümneaastaselt orvuks jääb, otsustab neiu, et talle on jäänud vaid üks valik: sadada kaela Sussexi pärapõrgus elavatele sugulastele.

Igati asjakohast nime – Musta Masenduse talu – kandvas paigas kohtub ta hukatusele määratud Starkadderitega: kirjeldamatu pahelisuse tõttu hääletute süümepiinade käes vappuv nõbu Judith; kõigile jutlustades põrgutuld kaela sajatav Amos; nende pojad: meelas Seth ja meelt ära heitev Reuben; looduslaps Elfine ja kõvasti metsa poole vana tädi Ada Doom, kes on viimased kakskümmend aastat oma magamistoas püsinud. Aga õnneks meeldib Florale üle kõige teiste inimeste elu korraldada.

Kaine mõistuse ja tugeva tahtega relvastatult käärib ta käised üles, olles otsustanud kõik pereliikmed järgemööda käsile võtta. Ja tõepoolest, nagu kangelannale kohane, õnnestub tal kõik, mis ta ette võtab, tundugu see pealegi täiesti ebatõenäoline.

Loe raamatust katkendit!

***

Stella Gibbons, «Musta Masenduse talu». Foto: Raamat

Haridustee, mille vanemad Flora Poste’ile kindlustasid, oli olnud kulukas, spordikeskne ja pikaleveninud, ja kui nad mõlemad neiu kahekümnendal eluaastal mõnenädalase vahega gripiepideemia ehk Hispaania katku tagajärjel surid, avastas tüdruk, et on omandanud kõikvõimalikke kunste ja kombeid, välja arvatud oskus endale elatist teenida.

Flora isast oli alati räägitud kui jõukast mehest, kuid ta surma järel avastasid testamenditäitjad oma suureks meelehärmiks, et tegelikult oli ta vaene. Pärandimaksude tasumise ja võlausaldajate nõuete rahuldamise järel jäi ta tütre aastasissetulekuks sada naela ning ei mingit kinnisvara.

Sellest hoolimata päris Flora isalt raudse tahte ja emalt siredad luupeksed. Esimest oli aidanud säilitada igas olukorras oma tahtmise läbi surumine ja teised olid terveks jäänud hoolimata jõulise olemusega spordialadest, mida tüdruk oli harrastama pidanud, ent ta sai aru, et kumbki eelnimetatutest polnud sissetuleku teenimise vahendina nimetamist väärt.

Niisiis otsustas ta peatuda oma sõbra proua Smilingi majas Lambethis, kuni on jõudnud otsusele, kelle elu tema ise ja ta sada naela aastas rikastada võiksid.

Vanemate surm ei põhjustanud Florale suuremat leina, kuna ta polnud neid sisuliselt tundnudki. Nad olid reisimisest sõltuvuses olnud ja viibinud igal aastal Inglismaal vaid kuu või natuke peale. Flora seevastu oli alates kümnendast eluaastast veetnud koolivaheaegu proua Smilingi ema majas ja kui siis proua Smiling abiellus, veetis Flora neid edaspidi oma sõbra majas. Niisiis tundis ta end kaks nädalat pärast isa matust, veebruarikuisel sombusel pärastlõunal Lambethi kanti jõudes nagu koju naastes.

Proua Smilingil oli õnne olnud. Ta oli Lambethis asuva maja päranduseks saanud enne seda, kui teisel pool jõge asuv Mayfair oli jõudnud moest minna ja sealt ümber kolinud elanikud seetõttu Lambethi üürihinnad naeruväärsetesse kõrgustesse lennutasid ning Thamesi kaldaid ääristaval kivist rinnatisel hakkasid patseerima Argentinast pärit naised oma bullterjeritega. Proua Smilingi abikaasale (proua oli lesk) oli Lambethis kuulunud kolm maja, mille ta oli naisele pärandanud. Neist kolmest kõige meeldivam oli Mouse Place, mille kaarakendest avanesid vaated pidevalt muutuvale Thamesile; seal elas ka proua Smiling ise, sellal kui üks ülejäänud kahest majast oli maha lammutatud ning selle asukohta püstitatud garaaž, ning kolmas, igasugu muuks otstarbeks liiga väike ja ebamugav, pakkus peavarju Vanade Diplomaatide Klubile.

Mouse Place 1 väikeste metallrõdude külge riputatud pottides kasvavad valged pelargoonid parandasid oluliselt maja ees peatunud taksos istuva Flora tuju.

Taksost väljudes ja maja poole suundudes pani ta tähele, et proua Smilingi ülemteener Sneller, kes suhtus tüdrukusse millegi heakskiitu meenutavaga, oli juba ukse avanud. Flora meelest sarnanes mees lausa solvavalt kilpkonnaga ja neiu tundis heameelt, et ta sõbranna ühtki nimetatud isendit lemmikloomana ei pidanud, kuna vastasel juhul võinuksid viimased olukorda enda pilkamiseks pidada.

Proua Smiling ootas teda võõrastetoas, kust avanes vaade jõele. Perenaine oli väikest kasvu, heleda jume, suurte hallide silmade ja väikese kõvera ninaga kahekümne kuue aastane iirlanna. Tema elu täitsid kaks hobi. Üks neist oli mõistlikkuse ja mõõdukuse tutvustamine umbkaudu viieteistkümnele temasse pööraselt armunud hea päritoluga rahakale härrasmehele, kes olid pärast naise eitavat vastust abieluettepanekule pagenud sellistesse kaugetesse paikadesse nagu Jhonsong La, M’Luba-M’Luba järve piirkond ja Kwanhatton. Ta kirjutas neile kõigile korra nädalas ja nemad omakorda (nagu naise sõbrad omal nahal tunda said, kuna ta luges pidevalt ette pikki ja igavaid katkendeid nende kirjadest) kirjutasid talle.

Nimetatud härrasmehed kandsid maailma metsikuis paigus tehtava raske töö ja proua Smilingile pühendumise tõttu Walt Whitmani kõrgelennulise luuletuse ainelist üldnimetust Mary Maadeavastajad.

Proua Smilingi teiseks hobiks oli tema rinnahoidjate kollektsioon ja täiusliku mudeli leidmiseks läbi viidavad otsingud. Väidetavalt kuulus talle maailma suurim ja parim nimetatud rõivaesemete kogu. Loodeti, et surres pärandab ta selle riigile.

Ta oli rinnahoidjate lõike, istuvuse, värvuse, konstruktsiooni ja nõuetekohase toimimise vallas autoriteet ning ta sõbrad olid selgeks saanud, et isegi äärmise vaimse või füüsilise pingega täidetud hetkedel piisas tema huvi äratamiseks ja meelerahu taastamiseks kiirustades pillatud lausest: «Mary, ma nägin täna üht rinnahoidjat, mis oleks kindlasti sulle huvi pakkunud ...»

Proua Smiling oli kindlameelse iseloomu ja tsiviliseeritud maitsega. Võtted, mida ta kasutas isemeelse inimloomusega toime tulemiseks olukordades, mis kippusid oma pealetükkivuses ta plaane takistama, olid konkreetsed ja tõhusad: ta teeskles, et kõik on tegelikult hoopis teisiti, ja enamasti nii see teatud aja möödudes oligi. Kristliku teaduse jüngreid võib ju rohkem olla, kuid reeglina pole nad nii edukad.

«Otse loomulikult, kui me sisendame inimestele mõtet, et nad on omadega sassis, siis nad lähevadki omadega sassi,» oli üks proua Smilingi lemmikseisukohtadest. Teine kõlas nii: «Lollus, Flora. Sa kujutad seda endale ette.»

Kuid ometi polnud ka proua Smilingit ennast kujutlusvõime pehmendavatest mõjudest ilma jäetud.

«No nii, kullake,» ütles proua Smiling, ja Flora, kes oli pikka kasvu, kummardus ning suudles naist põsele, «kas sa soovid teed või kokteili?»

Flora vastas, et võtaks teed. Ta voltis oma kindad kokku, seadis jaki toolikorjule ning võttis teetassi ja kaneelivahvli.

«Kas matus oli kohutav?» tundis proua Smiling huvi. Ta teadis, et härra Poste’i, sporti tõsiselt ja kunstidesse põlgusega suhtunud mehe tütar ei tunne temast erilist puudust. Ega ka proua Poste’ist, kes oli soovinud, et inimesed elaksid ilusat elu ning jääksid sellele vaatamata daamideks ja härradeks.

Flora vastas, et see oli olnud õudne. Ta lisas, et samas ei saa jätta mainimata, et kõik vanemad sugulased olid paistnud toimuvat otsatult nautivat.

«Kas mõni neist kutsus sind enda juurde elama? Ma ei jõudnud sind selles osas hoiatada. Sugulased tahavad alalõpmata, et nende juurde elama mindaks,» ütles proua Smiling.

«Ei. Ära unusta, Mary, et mul on nüüd vaid sada naela aastas ja ma ei oska bridži mängida.»

«Bridži? Mis see on?» päris proua Smiling hajameelselt aknast välja, jõe poole vaadates. «Küll inimesed leiutavad oma aja veetmiseks veidraid viise. Ma leian, kullake, et sul on tohutult vedanud: sa oled selja taha jätnud jubedad aastad koolis ja kolledžis, kus sa pidid mängima kõiki neid mänge, mis sulle endale ei meeldinud. Kuidas sa sellega toime tulid?»

Flora mõtles järele.

«Noh, esiteks seisin ma liikumatult paigal ja jõllitasin puid ega mõelnud mitte millelegi. Mõned puud kuskil ikka olid, sest sisuliselt kõiki mänge mängitakse vabas õhus ja puud ei kao ka talvel kuskile. Aga ma avastasin, et inimesed põrkavad sel juhul minuga kokku, nii et eks ma siis pidin paigal seismisest loobuma ja jooksma nagu teisedki. Ma jooksin alati pallile järele, sest pall, Mary, on mängus ikkagi oluline, ja tegin seda seni, kuni sain teada, et teistele see ei meeldinud, sest ma ei jõudnud iialgi sellele lähedale ega löönud seda või teinud muud, mida sellega tegema peaks.

Niisiis jooksin selle asemel palli eest ära, aga neile ei paistnud ka see meeldivat, kuna väidetavalt tekkis pealtvaatajatel küsimus, mida ma üksinda väljaku servas teen ja miks ma iga kord, kui palli endale lähenemas näen, selle eest pagen.

Ja siis võtsid nad mu ühel päeval mängu lõppedes hulgakesti ette ja ütlesid mulle, et ma olen kasutu. Ja kehalise kasvatuse õpetaja paistis kangesti mures olevat ja küsis, kas ma tõepoolest ei hooli lakrossist (see on ühe mängu nimi), ja mina vastasin, et nii see kardetavasti tõepoolest on, ja tema ütles, et sellest on kahju, kuna mu isa oli nii innukas, ja mis mulle siis üldse korda läheb?

Ma siis ütlesin, et nojah, ma pole küll päris kindel, aga üldiselt paistab olevat sedamoodi, et mulle meeldib, kui kõik mu ümber on väga korras ja rahulik ja ma ei pea igasugu asjadega tegelema ja võin naerda sedalaadi naljade üle, mida teised inimesed naljakaks ei pea, ja maal jalutada, ja see, kui keegi ei küsi minult mu arvamust kõikvõimalike asjade kohta (näiteks armastus ja kas see-ja-see pole mitte kentsakas?). Siis ütles tema, et nojah, aga kas ma ei võiks pisut rohkem pingutada, oma isa pärast või nii, ja mina vastasin, et kardetavasti pole see võimalik, ja pärast seda jättis ta mu rahule. Aga kõik teised ütlesid sellegipoolest, et ma olen kasutu.»

Proua Smiling noogutas heakskiitvalt, kuid ütles Florale, et too räägib liiga palju. Ta lisas: «Aga nüüd see kellegi juurde elama minemise asi. Mõistagi võid sa nii kaua, kui tahad, siin peatuda, mu kallis, aga küllap soovid sa hakata mingil hetkel mõnda tööd tegema, eks ole ju nii, et oma korteri soetamiseks piisavalt raha teenida?» 

«Mis laadi tööd?» küsis Flora sirge seljaga ja võluvalt oma toolil istudes.

«No näiteks mingeid korraldamistöid, nagu mina seda tegin. (Proua Smiling oli enne Teemanti hüüdnime kandnud kahtlast äri ajanud Tod Smilingiga abiellumist L.C.C. juures organisaatorina töötanud.) Ära küsi, mida see endast täpselt kujutas, kuna ma olen selle unustanud. Aga kindlasti tuleksid sa sellega toime. Või ajakirjanikutööga. Või raamatupidamisega. Või mesilaste pidamisega.»

Flora raputas pead.

«Mary, ma kardan, et ei tuleks ühegagi neist asjust toime.»

«Noh ... aga millega siis, kallis? Kuule, Flora, ära ole nii abitu. Sa tead suurepäraselt, et oled õnnetu, kui sul ei ole tööd ja kõigil su sõpradel on. Pealegi ei piisa sajast naelast aastas isegi sukkade ja lehvikute soetamiseks. Kes su kulutused kinni maksab?»

«Sugulased,» vastas Flora.

Proua Smiling heitis talle šokeeritud küsiva pilgu, sest ehkki ta oli moodne naine, olid talle siiski omased ka kindel meelelaad ja kõrge moraal.

«Jah, Mary,» kordas Flora kindlalt. «Ma olen küll vaid üheksateist aastat vana, kuid siiski juba tähele pannud, et ehkki sõprade kulul elamise suhtes on veel säilinud teatud veidrad eelarvamused, pole ühiskond ega inimeste südametunnistus kehtestanud piire summadele, mida me saame sugulaste käest küsida.

Mina olen sugulaste poolest veidralt (kindlasti taipad isegi, kuidas mõned neist just seda sõna asjakohaseks peaksid) rikas, nii ema kui isa poolt. Šotimaal elab isa vanapoisist nõbu. Siis ema õde Worthingis (nagu see veel piisavalt hull poleks, aretab ta lisaks koeri). Ema naissoost nõbu elab Kensingtonis. Ja lisaks on veel mingi kauged nõod, minu meelest ema poolt, kes elavad Sussexis ...»

«Sussexis ...» mõtiskles proua Smiling. «See ei meeldi mulle mitte sugugi. Kas nad elavad mingis lagunevas talus?»

«Kahjuks nii see on,» tunnistas Flora vastu tahtmist. «Aga nendega tuleb mul õnne proovida üksnes siis, kui kõik muu peaks ebaõnnestuma. Mul on kavas saata igale mainitud sugulasele kiri, milles ma oma olukorda selgitan ja küsin, kas nad on valmis mulle vastutasuks ilusate silmade ja saja naela eest aastas kodu pakkuma.»

«Flora, kui jabur!» hüüatas proua Smiling, «sa oled tõepoolest arust ära! Mida veel, sa heidaksid juba pärast esimest nädalat hinge. Sa ju tead, et kumbki meist pole sugulasi iialgi taluda suutnud. Sa pead jääma minu juurde ja õppima masina kiirkirja ja siis võid sa kellegi sekretäriks hakata ja endale oma kena korteri otsida ja me võime korraldada toredaid pidusid ...»

«Mary, sa tead, et ma jälestan pidusid. Minu ettekujutuses põrgust on tegemist suure peoga külmas ruumis, kus kõik peavad punktipealt reegleid järgides hokit mängima. Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Kui olen leidnud sugulase, kes on valmis mind enda juurde võtma, võtan mina selle mehe või naise käsile ning muudan ta iseloomu ja eluviisid enda maitsele vastavaks. Ja seejärel abiellun, kui see peaks mulle sobima.»

«Kellega, kui tohib küsida?» nõudis proua Smiling ebaviisakalt, ta oli äärmiselt häiritud.

«Kellegagi, kelle ma selleks välja valin. Nagu sa tead, on mul abielu osas kindlad põhimõtted. Mulle on alati meeldinud väljendi «abielu on korraldatud» kõla. Ja korraldada seda tulebki! Kas see pole mitte kõige olulisem samm ühe sureliku jaoks? Mina eelistan korraldamise mõtet teisele arvamusele, mille kohaselt abielud sõlmitakse taevas. Minu abielu, Mary, korraldatakse taevas.»

Flora etteaste vastupandamatu, lausa prantsuspärane küünilisus pani proua Smilingi end judistama. Proua Smiling nimelt uskus, et abielu peab loomulikult välja kasvama kahe armastava hinge liidust ja selle sõlmimine peab aset leidma kirikus kõiki tavapäraseid abivahendeid ja rituaale käiku lastes – just nii oli tekkinud ja sõlmitud tema enda abielu.

«Aga ma tahtsin su käest küsida seda,» jätkas Flora, «kas sinu meelest oleks hea mõte saata kõigile neile sugulastele ringkiri? Kas sel moel avaldaksin ma neile oma tõhususega muljet?»

«Ei,» vastas proua Smiling külmalt. «Minu meelest küll mitte. See oleks liiga eemalepeletav. Mõistagi pead sa neile kirjutama (iga kord täiesti erineva kirja, Flora) ja olukorda selgitama – see tähendab, otse loomulikult vaid siis, kui sa oled tõepoolest nii sõge, et kavatsed selle mõtte teoks teha.»

«Ära närvitse, Mary. Ma kirjutan kirjad homme enne lõunat valmis. Kirjutaksin juba täna õhtul, kuid ma leian, et peaksime täna väljas õhtustama – eks ole? –, et mu parasiidikarjääri algust tähistada. Mul on kümme naela ja ma viin su New Riveri klubisse – ingellik paik!»

«Ära ole rumal. Sa tead suurepäraselt, et meil on kaaslasteks mehi vaja.»

«Sa tuled kindlasti nende leidmisega toime. Ega mõni su Maadeavastajatest kodus käimas ole?»

Proua Smilingi näole ilmus mõtlik ja emalik ilme, mida tema sõbrad olid õppinud seostama Maadeavastajatele mõtlemisega.

«Bikki on,» vastas ta. (Kõigil Maadeavastajatel olid lühikesed, järsud, isevärki loomade karjeid meenutavad hüüdnimed, ent see oli igati loomulik, sest nad kõik tulid isevärki loomi täis paigust.) «Ja sinu nõopoeg Charles Fairford on linnas,» jätkas proua Smiling. «See pikk, tõsine ja tõmmu.»

«Tema sobib,» ütles Flora heakskiitvalt. «Tal on nii naljakas väike nina.»

Eeltoodust tulenevalt asus proua Smilingi auto tol õhtul umbes kakskümmend minutit enne üheksat Mouse Place’ist teele, sõidutades valgetes kleitides prouat ja Florat, kelle päid ehtisid kentsakad väikesed lillevanikud; nende vastas istusid Bikki ja Charles, kellest viimasega Flora oli vaid viis-kuus korda kohtunud.

Bikki, kes kohutavat kogeles, rääkis pidevalt, nagu kogelevatele inimestele seda ikka teha meeldib. Ta oli ilmetu välimusega kolmekümnendates mees, kes oli Keeniast kodus käimas. Bikki hoidis nende tuju üleval, kinnitades kõikvõimalikke kohutavaid kuulujutte, mida nad selle paiga kohta kuulnud olid. Charles, kes nägi frakis hea välja, ei rääkinud peaaegu üldse. Aeg-ajalt, kui miski teda lõbustas, tõi ta kuuldavale valju, sügava ja musikaalse «Haa-haa!». Mees oli kahekümne kolme aastane ja temast pidi saama kirikuõpetaja. Suurema osa ajast vahtis ta aknast välja ja Flora poole naljalt ei vaadanud.

«Ma ei usu, et Sneller selle käigu heaks kiidab,» tähendas proua Smiling, kui nad sõitma hakkasid. «Ta tundus väga morn ja murelik. Märkasid sa seda?»

«Ma meeldin talle, kuna näen nii tõsine välja,» ütles Flora.

«Sirgest ninast on palju abi, kui inimene tahab tõsist muljet jätta.»

«Mina ei soovi tõsine välja näha,» lausus proua Smiling külmalt. «Selleks on mul aega piisavalt, kui pean tulema ja päästma su mõne ligipääsmatus kolkas elava sugulase käest, sest sa ei suuda sealset elu rohkem taluda. Kas sa oled Charlesile sellest rääkinud?»

«Taevake, ei, Charles on sugulane. Ta võib hakata arvama, et ma tahan minna Hertfordshire’isse tema ja nõbu Heleni juurde elama ning püüan temalt kutset välja meelitada.»

«Aga sa võiksid seda teha, kui tahaksid,» ütles Charles, katkestades akende taga mööda libisevate sillerdavate tänavate takseerimise. «Aias on kiik ja suvel õitsevad lilltubakad ja võib arvata, et nii emale kui mulle meeldiks väga, kui sa tuleksid.»

«Ära räägi rumalusi,» ütles proua Smiling. «Vaadake, olemegi kohal. Kas sa said meile jõe kohal asuva laua, Bikki?»

Bikki oli sellega toime tulnud ja kui nad olid lillede ja tuledega kaunistatud laua taga istet võtnud, oli neil võimalik läbi klaaspõranda voolavat jõge silmitseda ja tantsides seda oma kingade vahelt vaadata. Läbi klaasseina olid näha romantiliste punaste ja roheliste tuledega ehitud mööduvad pargased. Väljas oli sadama hakanud ja peagi voolasid mööda klaaskatust hõbedased nired.

Õhtusöögi ajal rääkis Flora Charlesile oma tegevuskavast. Mees vaikis esmalt ja neiu arvas, et on teda šokeerinud. Ehkki Charlesil polnud sirget nina, võinuks read, mille Shelley oli «Juliani ja Maddalo» eessõnas otsekui iseendale vihjates kirja pannud, tema kohta käia: «Julian on üpris tõsine.»

Ent viimaks tähendas ta lõbustatult: «Noh, kui sa kõigest sellest väga ära tüdined, siis helista mulle, kus sa ka poleks, ja ma tõttan sind oma lennukiga päästma.»

«Kas sul on lennuk, Charles? Minu meelest ei peaks algajatel kirikuõpetajatel lennukeid olema. Mis masti see on?»

«Twin Belisha Bat. Selle nimi on Motopolitseinik II.»

«Aga tõesti, Charles, kas sinu meelest ikka peaks kirikuõpetajal lennuk olema?» jätkas Flora, kes oli kiusakas tujus.

«Mis see amet asjasse puutub?» küsis Charles rahulikult.

«Igatahes, anna mulle siis teada ja ma tulen kohale.»

Flora lubas seda teha, kuna Charles meeldis talle, ja siis nad tantsisid koos ja siis istusid kõik neli pikalt kohvitassi taga ja siis oli kell kolm öösel ja nad leidsid, et on aeg koju minna.

Charles aitas Florale rohelise ja Bikki proua Smilingile musta jaki selga ning üsna pea sõitsid nad läbi Lambethi vihmaste tänavate, kus kõigi majade akendest kumas roosat, oranži või kullakarva valgust; nende taga pidutseti, mängiti kaarte, kuulati muusikat või peeti end lihtsalt kerglaselt üleval ning läbi vihma hakkasid silma valgustatud poeakendele välja pandud üksikud kleidid või Tangi hobusekujukesed.

«Seal on Vanad Diplomaadid,» tähendas proua Smiling huvitatult, kui nad möödusid jaburast karpmajast, mille kitsastel aknalaudadel seisid viltu vajunud korvid metallist lilledega ning ülemise korruse ruumidest kostis muusikat. «Küll mul on hea meel, et vaene Tod selle mulle jättis. See toob tõepoolest hulka raha sisse.» Sarnaselt kõigi inimestega, kes on olnud ebameeldivalt vaesed ja korraga hunnitult rikkaks saanud, ei olnud ka proua Smiling oma rahaga harjuda suutnud ning mudis seda pidevalt mõttes pihus ja lausa nautis teadmist sellest, kui palju tal seda oli. Ja see tegi heameelt kõigile ta sõpradele, kes seda tunnustavalt pealt vaatasid, täpselt nagu armsat leluga last.

Charles ja Bikki ütlesid uksel head ööd, kuna proua Smiling kartis Snellerit nii väga, et ei julgenud neid viimase kokteili joomiseks sisse kutsuda, ja Flora pomises omaette, et see on absurdne; kuid sellegipoolest tundis ta end võrdlemisi taltsana, kui nad kahekesi mööda kitsast musta värvi vaibaga kaetud treppi kumbki oma magamistuppa läksid.

«Homme kirjutan kirjad valmis,» tähendas Flora haigutades ja ühe käega kitsast valgest käsipuust kinni hoides. «Head ööd, Mary.»

«Head ööd, kullake,» ütles proua Smiling ja lisas, et loodetavasti mõtleb Flora järgmiseks päevaks ümber.