Marju Kõivupuu soovitab raamatuid mõtisklemiseks, muhelemiseks ja nautimiseks

Marju Kõivupuu on eesti filoloog, kultuuriloolane, kirjanik, folklorist ning Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur. Marju põhilised huvid on seotud inimese ja looduse suhete ning kultuuripärandi teemaderingiga. Samuti ka surmakultuuri ja rahvameditsiini uurimisega. 

Veebruaris tähistame Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva ning sel puhul tõstab Apollo erilise au sisse just eesti autorite teosed. Apollo palus Marjul jagada enda eredamat mälestust seonduvalt lugemise ja raamatutega ning hingelähedasi lugemissoovitusi, mis on inspireeritud meie kaunist kodumaast ning eestlusest.

***

Raamatud minu elus on olnud kesksel kohal niikaua, kui ma ennast mäletan. Vähe suuremana räägiti mulle, kuidas naabritädi oli meile tulles küsinud: «Kas seo lats teil midagi muud ka tege, ku istus õnnõ poti pääl ja luge?»* Nüüdse aja kõigi mugavustega harjunud inimestele peab meelde tuletama, et 1960ndate Võrumaal ei olnud «vesi-sees»- tüüpi maakodud kaugeltki mitte reaalsus. Lastele olid ise tehtud või kuskilt hangitud suhteliselt mugavad potitoolid ja ju ma siis ära tabasin, et võta raamat, istu teadagi kuhu, ei siis sega sind keegi. Lugemise sain kätte väga varakult ning ema tõi külaraamatukogust, kus ta töötas, lisaks laenuraamatutele ka maha kantud lasteraamatuid, nii et lugemist jagus küll ja veel. Aga liigset ninapidi raamatutes olemist toona väga heaks ei kiidetud. Suhtumine oli umbes sama, mis tänapäeval arvuti- ja nutiasjandusse – laps peab ikka õues ka mängima ja igasuguseid majapidamises vajalikke asju tegema.

Nüüdseks on mul enda arvates tekkinud üsna soliidne isiklik raamatukogu. Kuna töötan suure osa ajast kodus, meeldib mulle, et erialakirjandus oleks igal võimalikul hetkel käepärast võtta. Aime-ja ilukirjandust ostan ja loen ka meeleldi, kuigi viimase jaoks kipub aega nappima. Seetõttu valin hoolega, mida öökapiraamatuks võtta. Eelistan pigem klassikat ja nii mõndagi autorit, olgu proosakirjanik või poeet, olen lugenud üha uuesti ja uuesti. 21. sajandi krimkahullus pole ka minust mööda läinud ning lastekirjanduse klassikast pean samuti väga lugu. Hea raamat on hea raamat, olgu see mõeldud täiskasvanud või (väga) noorele lugejale.

Veebruaris tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. 30. jaanuarist 4. veebruarini peetakse kirjanik Anton Hansen Tammsaare sünnipaigas eesti kirjanduse pidunädalat. Uue tähtpäevana on lisandunud meie kultuurikalendrisse 30. jaanuar – eesti kirjanduse päev, mis on üksiti ka A. Hansen-Tammsaare sünniaastapäev ning esimest korda Eestis ka lipupäev. Seetõttu on minu raamatusoovitused seotud Eestiga – millal siis veel Eesti teemasse põhjalikult kaevuda, kui mitte veebruaris.

Marju Kõivupuu lugemissoovitused. Foto: Apollo

***

Juhan Maiste «Eesti mõisad ja lossid I. Aadlikultuuri seitse aastasada», Varrak, 2022.

Juhan Maiste, «Eesti mõisad ja lossid». Foto: Raamat

Kunstiajaloo professor, särav isiksus Juhan Maiste tuntud headuses, võib selle Eesti mõisaid ja mõisakultuuri põhjalikult tutvustava soliidse ning nii otseses kui kaudses tähenduses kaaluka väljaande kohta öelda. Baltisaksa kultuur väärib taasavastamist ja Maiste teeb seda ülimalt elegantselt ja filigraanselt. Rännak mõisakultuuri radadele aitab mõista, kuidas tekkisid, kasvasid ja hääbusid Eesti mõisad. Teame ju, et mõis ja mõisaajastu on Eesti ajaloos olnud väga vastuolulise tähendusega fenomen, olles läbi aegade nii võõrvõimu sümbol kui ka lääne kultuuri edumeelne ja ihaldatud eeskuju, kujundades sellisel moel pikki sajandeid nii eestlaste elulaadi kui vaimsust, meeldigu see meile siis või mitte.

Eesti lugu hoopis teistest, kuid meie ajaloo mõistmise ja mõtestamise jaoks üliolulistest vaatenurkadest aitavad eelnimetatud suureteosele lisaks avada Tõnno Jonuksi «Eesti muinasusundid» (Postimehe Kirjastus, 2022) ning Heiki Pärdi «Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma» (Tänapäev, 2021) ja «Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850-1950» (Tammerraamat 2022). Minu arvates moodustavad need neli raamatut hariva ja ülimalt esindusliku terviku ning võiksid seetõttu iga eestlase kodus ka olemas olla nagu rahvuseepos «Kalevipoeg». Tõsi, need teosed pole ehk sellised, mida loed ühe hooga kaanest kaaneni, vaid pigem süvenemiseks, nautimiseks, võrdlemiseks ja mõtlemiseks selle üle, kust me siis ikkagi tuleme ja miks me oleme sellised nagu me oleme. Ja kindlasti aitavad need heas populaarteaduslikus võtmes kirjutatud uurimused ühte või teist stereotüüpi või iganenud arusaama murendada.

Tiit Hennoste jt «​Meie Peeter. Lugusid, mälestusi mõtteid», Ilmamaa, 2022.

«​Meie Peeter. Lugusid, mälestusi mõtteid», Tiit Hennoste jt. Foto: Raamat

Olen suhtunud elulooraamatutesse alati teatava ettevaatusega, sest selles žanris on oht libastuda seltskonna-ajakirjanduse tasemele. Läinud aasta silmapaistvamad teosed elulooraamatute hulgas olid minu jaoks Eero Epneri koostatud raamat Lembit Ulfsakist ning Tiit Hennoste jt koostatud «Meie Peeter. Lugusid, mälestusi, mõtteid». Valisin soovitamiseks viimase, sest Peeter Olesk (1953-2021) oli ka minu (toona veel verinoor) õppejõud ja hilisem kolleeg, isikupärane mõtleja, literaat, riigimees… Värvikat isiksust, nagu seda Peeter Olesk ju iga kandi pealt oli, ongi raske (et mitte öelda võimatu) iseloomustada nappide sõnadega. Kuid see raamat pole ainult Peeter Oleskist, vaid on samaaegselt ka värvikas pusletükk Eesti humanitaaria ja taasiseseisvumise lukku. 1990ndad oli aeg, kus läks vaja mõtte- ja otsustusjulgust, väärt isikuomadusi, mida nüüdsel ajal eestlaste kestmajäämise kontekstis ohtlikult napib. Peetril jagus mõlemat, ääretult laia silmaringiga ja emapaatiline inimene nagu ta oli. Trenditeadlast ega mugavuspoliitikut Peeter Oleskist ei saanud ja jumal tänatud! Raamatus meenutavad Peetrit inimesed, kes on teda lähemalt tundnud, kes on temaga koos töötanud. Seetõttu neile, kes on olnud Peeter Oleski kaasteelised, avanevad mälestuste kirevas paletis ka lisaks rohkem või vähem peidetud nünasid ja kihid, mis paratamatult jäävadki sedasorti raamatutes kaduma nende jaoks, kes jäävad väljaspoole siseringe. Kuid needki, kes ei ole olnud seotud humanitaarharitlastega ja / või pole liikunud poliitikutega samades koridorides, võtke julgesti seda raamatut lugeda. See on vaimu puhastava toimega teos.

Vahur Afanasjev «Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega», Vemsa 2022 ning Tõnis Tootseni «Ahvide pasteet. Ühe ahvi mälestusi ja mõtteid», Kaarnakivi seltsi kirjastus 2023.

Vahur Afanasjev, «Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega». Foto: Raamat

Õigupoolest peangi neid raamatuid tutvustama koos, sest minu meelest on nad kui lavalised kaksikud, nagu näiteks Oskar Lutsu «Nukitsamehes» Kusti ja Iti. Elame huumorahtral ajastul ning iga vaimukas paroodia või paroodiamaiguline tekst ennast töökaks, ausaks, tõsiseks ja targaks pidava eestlase aadressil on ainult tervitatav, sest vastasel juhul kärbub meie huumorisoolikas sootuks ning ei või teada, millega see asendub – kas maotu naljasoone, vaoshoitud jõllpõrnitsismi või süveneva solvumis- ja pealekaebamiskultuuriga, mis kõik kokku saaks olema juba pisut rohkem kui lihtsalt traagiline. Afanasjevi (1979-2021) «Kelmitants…» on varalahkunud andeka kirjaniku teadaolevalt viimane proosateos ning seda lugedes ja naeru pugistades kolisin eneselegi märkamatult nende kirjandusinimeste paati, kes on arvanud, et selle raamatu põhjal saaks teha ka suurepärase filmi. Millised dialoogid, millised karakterid! Ja eestlase ülim unistus – saada ometigi näidatud telekas, ükskõik mis posängis! 21. sajandi Tatikate ja Vesipruulide järeltulijad tegutsevad Afanasjevil sellise power'iga, et hoia piip ja prillid!

Tõnis Tootsen, «Ahvide pasteet». Foto: Raamat

Tootseni «Ahvide pasteet» on vaimukas ulmememuaristika valdkonda kuuluv muhe lugemine, kus on ridade vahele peidetud nii mõndagi (järele)mõtlemisväärset. Ainuüksi raamatu kaanekujundusse tasub süveneda ja küsida – kus asub meie oma isiklik Lootuse väljak? Milliseid teid mööda me sinna jõuame, kui üldse jõuame? Kas meil õnnestub vältida sel teel Kadeduse puiesteed, Õeluse põiktänavat või Kättemaksu uulitsat? Kuhu suunda keerame maha oma eravaldust ümbritsevalt Silmakirja ringteelt? PS. Elu on see, mis juhtub siis, kui igavik ulatab kaduvikule käe, pidage seda alati meeles!

Tõnu Õnnepalu «​Eesti loodus», Paradiis, 2022.

Õnnepalu on Õnnepalu, see on kvaliteetkaubamärk. Pole parata, mulle meeldib, kuidas Õnnepalu mõtleb ja maailma asju näeb ning mulle meeldib tema tekstidega koos vaimus rännata. Esseede-laastude kogumik «Eesti loodus» on kui karp kvaliteetset valikšokolaadi – võtad ühel mõnusal õhtul tükikese või paar, naudid kamina ees või lõkketule ääres. Mõnel sobival hetkel pistad põske jälle paar pala… ja hingel hakkab kuidagi soojem. Isiklike emotsioonide, mälestuste, kogemuste ja looduskirjelduste vahele on Õnnepalu pikkinud huvitavaid fakte kultuuri- ja loodusloost, nii et raamatut lugedes saab ka targemaks. Ja mis peamine - jalad ei saa märjaks, külm ei hakka ning õudsed tüütused sääsed-parmud ei ime sinu hinnalist verd. See viimane oli neile, kes päris looduses ei tunne ennast just kuigi mugavalt ega enesekindlalt.

*Eesti keeles: Kas see laps teil midagi muud ka teeb, kui istub ainult poti peal ja loeb.