Marju Kõivupuu on eesti filoloog, kultuuriloolane, kirjanik, folklorist ning Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi vanemteadur. Marju põhilised huvid on seotud inimese ja looduse suhete ning kultuuripärandi teemaderingiga. Samuti ka surmakultuuri ja rahvameditsiini uurimisega.
Veebruaris tähistame Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva ning sel puhul tõstab Apollo erilise au sisse just eesti autorite teosed. Apollo palus Marjul jagada enda eredamat mälestust seonduvalt lugemise ja raamatutega ning hingelähedasi lugemissoovitusi, mis on inspireeritud meie kaunist kodumaast ning eestlusest.
***
Raamatud minu elus on olnud kesksel kohal niikaua, kui ma ennast mäletan. Vähe suuremana räägiti mulle, kuidas naabritädi oli meile tulles küsinud: «Kas seo lats teil midagi muud ka tege, ku istus õnnõ poti pääl ja luge?»* Nüüdse aja kõigi mugavustega harjunud inimestele peab meelde tuletama, et 1960ndate Võrumaal ei olnud «vesi-sees»- tüüpi maakodud kaugeltki mitte reaalsus. Lastele olid ise tehtud või kuskilt hangitud suhteliselt mugavad potitoolid ja ju ma siis ära tabasin, et võta raamat, istu teadagi kuhu, ei siis sega sind keegi. Lugemise sain kätte väga varakult ning ema tõi külaraamatukogust, kus ta töötas, lisaks laenuraamatutele ka maha kantud lasteraamatuid, nii et lugemist jagus küll ja veel. Aga liigset ninapidi raamatutes olemist toona väga heaks ei kiidetud. Suhtumine oli umbes sama, mis tänapäeval arvuti- ja nutiasjandusse – laps peab ikka õues ka mängima ja igasuguseid majapidamises vajalikke asju tegema.
Nüüdseks on mul enda arvates tekkinud üsna soliidne isiklik raamatukogu. Kuna töötan suure osa ajast kodus, meeldib mulle, et erialakirjandus oleks igal võimalikul hetkel käepärast võtta. Aime-ja ilukirjandust ostan ja loen ka meeleldi, kuigi viimase jaoks kipub aega nappima. Seetõttu valin hoolega, mida öökapiraamatuks võtta. Eelistan pigem klassikat ja nii mõndagi autorit, olgu proosakirjanik või poeet, olen lugenud üha uuesti ja uuesti. 21. sajandi krimkahullus pole ka minust mööda läinud ning lastekirjanduse klassikast pean samuti väga lugu. Hea raamat on hea raamat, olgu see mõeldud täiskasvanud või (väga) noorele lugejale.