/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/01/15112269t1h94c0.jpg)
Ilmunud on Alex Smithi peainspektor Ketti krimipõnevike menusarja teine raamat «Paha koer». Esimene – «Ajalehetüdrukud» – ilmus eesti keeles 2022.
UUS KRIMIPÕNEVIK ⟩ «Surmas pole mingit väärikust. Ega privaatsust»
Kui Norfolki maapiirkonnas tapetakse jõhkralt noor naine, süüdistavad kohalikud selles metsikut musta koera, kes legendi järgi sealkandis ringi uitab. Ainus häda on selles, et ohvri vigastused ei ole looma tekitatud. Peainspektor Robert Kett võitleb depressiooniga. Tema abikaasa on endiselt kadunud ja viimase juurdluse käigus saadud vigastus tekitab ikka pidevat valu, nii et kõik tundub võimatu – ennekõike oma kolme tütre eest hoolitsemine. Kui leitakse teine tapetu, kes on mõrvatud veelgi verisemal moel, saab Kett aru, et jahib üht kõige armutumat sarimõrvarit riigi ajaloos. Tapjat, kes võib pidada jahti ka talle endale.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/02/01/15112240t1hc744.jpg)
POLNUD TÄHTIS, MITU KORDA TA SEDA TEINUD OLI, lihtsamaks see ei läinud.
Nende tundmatu lebas patoloogialaboris lahkamislaual, nii paljastatud kui olla saab. Ei riideid, lina, ainult üksik tätoveering kattis keha – rinna alla ulatuv must roos vasakul pool roietel. Surmas pole mingit väärikust, mõtles Kett. Ega privaatsust. Mõrtsukas ei võta ainult elu, vaid ka rahu. Mida inimesed arvaksid, kui teaksid, et lõpetavad selliselt? Paljana külmal terasplaadil hapu näoga politseinike pilgu all.
Naine oli puhtaks pestud, aga kui üldse midagi, siis muutis see tema haavad veel hullemaks – räiged ja jõhkrad alabastervalgel ihul. Kaelal olid hambajäljed ja näol küünejäljed ning ründaja oli rinnakule käelabasuuruse augu tekitanud. See, mis seest vastu läikis, oleks Ketti äärepealt ruumist minema peletanud, ja ta pidi korraks keskenduma laua kohal olevale kellale, lugema sekundeid, kujutlema selle all olevat mehhanismi – kliinilist ja puhast –, kuni peas kohisev möirgamine taandus.
Ta üritas sellele mitte mõelda, aga kuidas teisiti võimalik oleks? See võinuks olla Billie paljana surnukuuri laual. See võinuks olla tema abikaasa.
Kett sulges korraks silmad, hingates ühtlaselt. Siis pöördus ta Savage’i poole, kes seisis tema kõrval – veidi tagapool, nagu valmis iga hetk peitu pugema. Naisel oli käes vanaisalt saadud politseivile ja ta üritas end talitseda, aga Kett teadis, et see stoiline näoilme on teesklus. Ta mäletas oma esimest lahkamist, nagu oleks see olnud eile. Ta ei suuda seda vist kunagi unustada – ja jumal teab, et ta oli üritanud.
Porter seisis tema teisel küljel, nähes välja veel sandim kui Savage. Ta vaatas kõikjale mujale, peaasi et mitte surnukeha, pilk vilas seinakellale, laua kõrval olevale tööriistade alusele, põrandale, surisevatele laelampidele, oma kätele, Kettile, Savage’ile ja taas kellale.
«Ta peaks iga hetk tulema,» tähendas Porter. «Ta on natuke, ee... ma ei teagi, kuidas teda kirjeldada. Ebatavaline ehk?»
«Ma kuulsin seda, Porter,» kõlas hääl vaheseina tagant, mis eraldas laborit lauaarvutitest ja muudest vajalikest töövahenditest, mis moodustasid surnukuuri ülejäänud osa. Kett kuulis, kuidas kummikindad naksudes kätte tõmmati, siis ilmus nähtavale noor tüdruk. Ja tegemist oli noore tüdrukuga, see oli kindel. Tal oli seljas valge laborikittel, peas kapuuts. Tema nägu oli ümar, põsed punased, silmad särasid ja ta tuli laua juurde palju vanema inimese enesekindlusega. «Nii,» ütles ta. «Vaatame, mis meil siin on.»
«Hmm,» ümises Kett. Ta vaatas Porterit, siis naist. Tüdruk vaatas tema poole.
«Hmm?» kordas tüdruk, tõstes kannatamatult käed.
«Teie olete koroner?» küsis Kett.
«Ei,» nähvas tüdruk. «Ma olen juuksur, lihtsalt sattusin valesse ruumi. Oh, kui rumal minust, ma siis lähen.»
Porter muigas, aga Kett ei näinud selles midagi naljakat.
«Peainspektor Kett, see on Emily Franklin,» ütles uurija.
«Võid öelda mulle ebatavaline Emily Franklin,» vastas tüdruk, heites Porterile hävitava pilgu.
«Ma ütlesin ebatavaline kõige paremas mõttes,» sõnas Porter.
«Kuulge, ma küsin selle lihtsalt ära,» sekkus Kett. «Kui vana te olete?»
«Kui vana teie olete?» küsis tüdruk vastu, vaadates talle silma.
«Nelikümmend kaks,» vastas Kett. «Normaalne vanus.»
«Emily isa oli siin aastakümneid koroner,» selgitas Porter. «Ta läks suvel pensionile ja Emily võttis tema töö üle. Ta pole nii noor, kui tundub, ja ta on väga tasemel.»
«Tänan, Peter,» sõnas Franklin hapult, pöördudes tema poole. «Ei tea, mida ma sinuta teeksin. Minu kangelane.»
«Võib-olla peaksime laskma preili Franklinil tööle hakata,» ütles Savage, pistes hõbedase vile taskusse tagasi. Porter ja Kett tõstsid alla andes käed üles ning Franklin naeratas konstaablile siiralt.
«Te meeldite mulle, Savage,» ütles ta. «Nii, kas kellelgi on veel küsimusi mu vanuse või oskuste kohta?»
«Anna minna, Doogie Howser1,» pomises Kett.
«Naljakas,» ütles Franklin surmtõsisena. «Pealegi ma tean, kes te olete, normaalses vanuses Robert Kett. Teie ju saatsite mulle kaks sitaga kaetud – ja seda täis – laipa. Mäletate?»
Kuidas ta saaks unustada kakluse Figgi ja Percivaliga heitveepuhastusjaamas?
«Ah jaa,» ütles ta. «Vabandan selle pärast.»
«Sõna otseses mõttes sitta täis,» lisas Franklin, põrnitsedes teda veel hetke, ja sättis siis maski ette.
Ta pani diktofoni mängima ja tõmbas sügavalt hinge.
«Tundmatu naisterahvas, surnud umbes kuusteist tundi.»
Franklin kummardus surnu kohale, pilgus täielik keskendumine. Ta kasutas pikki metallnäpitsaid ja tõmbas naha ohvri katki rebitud kõrilt maha.
«See oli surmahoop. Kõri kisti puruks mitme sikutava liigutusega. Vigastus vastab hammastele, siin ja siin on sakid näha. Võtan süljeproovid. Arvan, et hammustustega rünnakuid võis olla neli või viis.» Ta tõstis pilgu. «Muide, see hammas kuulus rotveilerile, vanale koerale. Ma ei ole veel koerarünnakus sugugi kindel. Üks hammustus rebis katki vasakpoolse unearteri, teine hingetoru, ehkki ei lõiganud seda läbi. Kui ohver poleks verest tühjaks jooksnud, oleks ta iseenda verre uppunud. Tean rohkem, kui olen kopse uurinud.»
Kett hingas sügavalt suu kaudu.
«Näovigastused?» küsis ta.
«Need võiksid olla küünejäljed,» lausus Franklin. «Ja enamasti on asi nii, nagu näib, aga mitte alati. Mäletad, mida mu isa tavatses öelda, Porter?»
«Miski pole parem kui marineeritud kurgiga võileib,» vastas Porter.
«Noh, seda ka,» lausus Franklin. «Aga teine asi, mida ta tavatses öelda, oli see, et William Ockham2 oli mõttetu närukael.»
«Ökonoomsuse printsiip,» sõnas Kett noogutades. «Kõige lihtsam lahendus on tavaliselt ka õige.»
«See on võhiku versioon,» ütles Franklin. «Aga umbes nii. Olen teinud seda tööd piisavalt kaua mõistmaks, et vahel peaks kasutama keerulisemat lähenemist, sest alati ei ole kõik nii, nagu näib. Vaadake!»
Kett, Porter ja Savage kummardusid lähemale, kui Franklin ohvri näonahka torkis.
«Neli auku, üks nii kaugel paremal, et pole õieti nähagi, kriimustus. Teisel pool on kole, aga pinnapealne auk. Need kaks keskel olid surmavad.» Ta suskas pintsetid haava sisse, võttes vaba käega terasest joonlaua. «Need on laubal paar millimeetrit sügavad, mis on loogiline, kuna luu ei võimaldanud sügavamale tungida. Aga vaadake siia, kus haav kaardub põsele.» Ta lükkas joonlaua haava sisse ja see heli ajas Ketti iiveldama. «See on peaaegu kaks sentimeetrit. Ma pole veel näinud ühtegi koera, kelle küüned oleksid nii pikad. Ja vaadake, kui selgepiiriline see haav on, mingeid rebendeid ei ole. Loom ei saa küünistega nii puhast haava tekitada.»
«Isegi kui neid oleks teritatud?» küsis Savage. «Koeravõitluste puhul tehakse vahel nii.»
«Ma ei usu,» vastas Franklin. «Ja vaadake vigastuse kaldenurka. See kaardub lauba keskelt allapoole läbi silmade näo paremale küljele. Ma ei ole päris kindel, aga ma ei usu, et koera käpad on selleks piisavalt paindlikud.»
Ta ajas end sirgu ja imiteeris rünnakut parema käega aegluubis.
«Kui ma tahaksin kellegi nägu kraapida, teeksin seda nii, ja mu keha pöörduks niimoodi.» Franklin näitas ette ja käsi liikus keha pöördudes vasakule. «See on rünnaku nurk.»
«Niisiis...» alustas Kett, ent naine tõstis käe üles. Kinda sõrmeotsad olid erkpunased, veri nii hele, et meenutas värvi.
«Aga teiste vigastuste juurde naastes,» jätkas Franklin, minnes teisele poole lauda, et surnu rinnale lähemale pääseda. «Näete, kuidas tema roided on murdunud.»
See polnud küll ilmselge, aga Kett oli valmis naist uskuma.
«Sissepoole lükatud,» jätkas Franklin. «Üks roie läbistas kopsu. Siin on hambajälgede moodi jäljed. Arvan, et tema peal istus midagi rasket, peaaegu tungis süües tema sisse. See toob mulle meelde loodusdokid, kus lõvid on peadpidi saagi sees. No et nagu päris sees, et mahlased tükid kätte saada.»
Kett oli üsna kindel, et kuulis Porterit öökimas. Franklin tõmbas pintsettidega surnul naha pealt, nagu avaks jõulukingitusi.
«Ma ei näe suurt midagi,» ütles naine. «Aga saan aru, et midagi on puudu. Ilmselt süda.»
«Puudu?» kordas Kett.
Franklin noogutas.
«Lõikan ta lahti ja uurin, aga see ei ole looma käitumise moodi. See, kes seda tegi, mõtles selle peale, mida teeb.»
«Tahate öelda, et see oli mees,» ütles Kett.
«Või naine,» lisas Savage, mille peale Franklin taas heakskiitvalt noogutas.
«Inimene,» selgitas Kett. «Äkki koeraga inimene?»
«Ma ei tea,» vastas Franklin. «Aga inimene oli kahtlemata asjaga seotud. Vean kümneka peale kihla.»
«Nõus,» sõnas Porter. «Mina väidan, et koer.»
«Te olete väga kindel,» lausus Kett.
«Oo jaa,» vastas Franklin. «Kas keegi saaks mind aidata?»
Ta võttis surnu õlgadest kinni, üritades teda külili lükata. Kett võttis laualt karbist kummikindad ja sikutas need kätte. Ta lükkas käed surnud naise alla ja aitas ta külili keerata. Franklin lükkas juuksed õrnalt käeseljaga eest.
«Oh,» ütles Kett.
«Oh!» lisas Savage omalt poolt.
«Oh sa raisk,» ütles Porter.
«Oh sa raisk tõepoolest,» nentis Franklin. «Loodetavasti on sul rahakott kaasas, Pete.»
Naise selg oli samuti räsitud, sügav haav kulges peaaegu piki selgroogu, aga silma jäi hoopis kuklavigastus. Keegi oli seal ihusse sügavaid sakilisi kujundeid lõiganud. Kuus tükki, kõik reas, umbes viie sentimeetri pikkused. Nahk oli katki rebitud, veri kogunes juba koolnulaikudeks, aga neid kujundeid ei saanud millegagi segi ajada.
Need olid tähed.
«Olen kokku puutunud üsna tarkade koertega,» sõnas Kett. «Aga ükski pole osanud kirjutada.»
«Just,» lausus Franklin. «Väikese teraga tehtud. Mitte nii terav kui näo lõikumiseks kasutatud relv. See pole midagi oskuslikku, aga ka mitte rutakalt tehtud. Kes iganes seda tegi, ei kiirustanud.»
«Oli ta elus?» küsis Kett.
«Veritsuse väikese hulga järgi pakuksin, et ei.» Franklin raputas pead. «Kui peaksin järjekorda panema, ütleksin: näohaavad, kõri rebimine, suri vähem kui minutiga, siis kõri söömine, auk rinnas, roided murdusid, organite ahmimine, laip pöörati ümber, haav seljale ja viimase asjana tähed. See pidi aega võtma.»
«Mis seal kirjas on?» küsis Porter, kummardudes lähemale, käsi suu peal. «Ma ei saa aru. Tahakoor? Mida see tähendab?»
«Mitte tahakoor,» ütles Savage Ketti teiselt küljelt. «Tähed on kõverad.»
Noor konstaabel vaatas Kettile otsa ja vabises.
«Siin on kirjas paha koer.»
***
1. «Doogie Howser» oli Ameerika komöödiasari noorest arst-geeniusest.
2. William Ockham oli frantsiskaani mungast Briti filosoof, kelle põhimõtete kohaselt tuleb eelistada nähtuse lihtsaimat seletust.