Osta täna ja ära mitte kunagi maksa

Tomas Legrant. Foto: Mailiis Ollino

«Hundi loomus» on kaasahaarav kelmilugu Tomas Legrantist, endisest Eesti karjäärikurjategijast. «Kelmi südame» teine osa räägib peategelase elust pärast Eestist lahkumist. Jätkub kriminaalne teekond, mis sedapuhku hõlmab valeidentiteetidega elamist, rahvusvahelisi pangapettusi ning Eesti kurjategijate argipäeva Soomes. Loe raamatust katkendit!

Osta täna ja ära mitte kunagi maksa

Ühel päeval sõitsime me Konalast ära kesklinna ning peagi võis auto aknast näha mere kohal liuglevaid kajakaid. Koertepargid ja lamedad kaljunukid. See siin ei olnud puumajadest pungil Muumitrollide kodulinn edela Soomes, vaid Helsinki lõunaosa. Rikaste rajoon. Auväärt advokaadid, pankurid ja arstid.

«Muidugi Anu Saagimi Ristomatti kah,» ütles Kaifi-Arti autoga mööda inimtühja tänavat kulgedes.

«Siia võid sa kolida, kui sul on miljon eurot või kõva kolm-neli kilo kuus üüri alla taguda. Vot! Too helesinine maja seal. Pargi sinna ette,» viipas ta käega hoone suunas.

Eira piirkonna tänavaid kaunistas prantsuse art nouveau arhitektuur. See siin oli vaese mehe Stockholm. Värvilised juugendstiilis hooned, millel looklevate raamistikega aknad ning reljeefid ja fantastilised ornamendid. See siin oli Helsinki kesklinna ajalooline piirkond - Ullanlinna, Eira ja Punavuori. Coco Chanel ütles kord, et on inimesi, kel on raha ja on need, kes on rikkad. Neis piirkondades elasid rikkad. Ma ei osanud arvata, kuidas Kaifi-Arti üleüldse rikaste keskele sattus, kuid tema avarasse korterisse sisse jalutades, tundsin teatavat aukartust. Midagi oli see kutt oma elus õigesti teinud. Kuidas tema maitsemeel nii teadlikuks oli kujunenud, ma samuti ei teadnud. Ise arvanuks, et ta elab mõnes uusarenduses nagu enamus edevaid noori, kel natukene plekki ja ilge näitamisvajadus. Selles piirkonnas postkasti omada tähendas omada teatavat staatust, kuid mis staatusest me saame rääkida, kui kuti hüüdnimi on Kaifi-Arti?

«Sa midagi juua tahad või?» lõi Arti ühe külmkapi ustest lahti. Seejärel avas ta oma kahemeetrise külmiku teise ukse ning kraapis sealt välja kokkukuivanud pooliku pitsa. Keeras end hoogsalt ringi, tõmbas ahju lahti ning viskas pitsa koos alustaldrikuga ahju. Pesi käed puhtaks ning tõmbas köögikapi ülemiselt riiulilt alla väikese topsi, milles peidus gripp-kott. Graniidist töötasapinnale joonistas ta endale ühe triibu ning tõmbas selle hooga ninna.

«Või tahad kohvit?»

Vastust ootamata jalutas ta aparaadini ning vajutas masina nupust käima. Seejärel helises tal telefon. «Jaaaa,» jalutas ta kõnele vastates teise tuppa ning tõmbas lükandukse koomale.

Kaifi-Arti elutoa kohvilaual vedeles mitu telefoni ühes kõnekaartide ümbristega. Lauale asetatud kilekaante vahelt paistis kätte paras hulk pabereid, mis kõik lisaks prinditule olid täis kritseldatud. Istusin diivanile ning võtsin paberipaki kätte. Hunnikute viisi erinevaid lepinguid, kõik erinevate nimedega.

«Panda ütles, et sa pidavat ajudega olema. Tööd tahad teha?» alustas ta minuga samasse tuppa tagasi astudes ning rääkis mulle pikalt ja laialt oma operatsioonist ning sellest, mida ta minult ootaks.

«Mul on siin veel paar inimest, kes samu asju teevad, mida sina tegema hakkaksid. Kas sa soome keelt mõikad? Saad räägitud?» küsis ta lõpuks ning lasi ka minul rääkida.

«Ei räägi, aga see ei ole ju probleem. Google translate’i kasutades saab hakkama. Lihtlauseid moodustades ei teki seal mingeid grammatikavigu.»

«Pohhui need vead. Soomlane on nii loll, et ei oska isegi õigekirja! Tähtis on, et sa oleksid kogu aeg olemas ja paneksid täistuuridel. Saad aru? Iga päev vaja otsida kohti, võimalusi, auke. Pankadesse taotlusi saata, lepinguid sõlmida. Palgalehti ja väljavõtteid teha. Saad sa sellega hakkama?»

«Saan-saan. See ei ole probleem.Teen seda hea meelega.»

«Peaasi, et teed. Mul pohhui, on sul see meel nüüd hea või mitte. Oota, sa tahad siis mahla või? Äkki teen hoopis kohvit? Näed, mine võta nüüd ahjust pitsat. Tunne end nagu kodus. Varsti tuleb väheke kaadrit juurde. Tutvustan sind inimestele. Panda ütles, et sa oled normaalne vend, ju oled siis normaalne vend. Samas, mida see Panda, kurat, teab? Ta pole ise ka normaalne. Keegi meist pole.»

«Normaalne? Ju ma ikka olen normaalne. Vahet pole tegelikult, mis ma olen. Jooki ei pane, kaifi ei pane. Rähmakaid prõmmida ei taha. Ma tahan plekki teenida, muu mulle siin huvi ei paku,» ütlesin toas ringi vaadates.

«Tahad ka sellist elu, jah?» küsis Kaifi-Arti minu korteris ekslevat pilku märgates.

«Vaata, kõik see tuli mulle tasuta. Mune peab olema,» muigas ta ning jätkas uhkeldamist. «Mööbel, telekas, harman-kardoni helisüsteemid. Mida iganes sa siin korteris näed, kõik see tuli võõraste inimeste nimel. Ma lihtsalt läksin ja võtsin! Kord ühe, kord teise tšordi nimele! Osta täna ja ära mitte kunagi maksa!»

«Osta täna ja ära mitte kunagi maksa,» kordasin kerge muigega Kaifi-Arti kuldseid sõnu. Kurat, see kõlas hästi! Muidugi olin seda kõike ka Eestis aastaid kümme teinud, kuid see siin näis mulle nagu uus maailm. Soomes sai paljutki osta järelmaksuga. ilma, et lepinguid digiallkirjaga allkirjastama peaks. Piisas, kui teadsid inimese isikukoodi ja elukohta. Soomes pakutavad krediidid olid kordades suuremad kui Eestis. Pealegi, Kaifi-Arti tassis lisaks kohalikele «tankistidele» ka teiste riikide kodanikke Soome, et inimesed Soomes arvele võtta ning seejärel neile kiirkorras kiirlaenud ja järelmaksud selga tõmmata. See oli Kaifi-Arti igapäevane leib. Ja Eira korter? Sellise korteri said sa vabalt mõne eakama «tankisti» nimele rentida. Selleks oli Kaifi-Artil tuttav soomlane, kes järjepanu kõigile valetas, kuidas tal olla kinnisvarabüroos omad inimesed. Kogu süsteem olevat väga filigraanselt ülesse ehitatud ning korteri rendile saamine alati garanteeritud. Tegelikult ei teinud soomlane muud, kui esitas läbi neti üürikorteritele taotlusi. Tahtsin Konala uberikust minema pääseda, et Liina samuti Soome tuua ning ütlesin Artile, et üks mu soov on endale oma pesa saada. Andnud mulle veebiaadressi, kust sobiva korteri välja sain valida, tegi ta endale köögis uue triibu ning seejärel küsis mu käest raha.

«Vali välja ja teeme ära. Viis sotti tuleb soomlasele maksta. Selline raha sul ju ometi on olemas?» küsis Arti ja sirutas käe sealsamas pikalt välja nagu mul tulnuks see talle kohe ära anda. Tutvus Kaifi-Artiga oli lõpuks tammil «punni eest löönud». Pidurid olid lõplikult maas ning nüüd tegin ma kõike, haarates kätega kõige järele, mis silmale ilus ja rahakotile hea tundus. Kohad, kust kaupa saada, ja võimalused, millest Arti midagi ei teadnud, kirjutasin ma kasumina iseenda arvele. Pärast seda, kui enda baasvajadused kaetud olid, hakkasin ma iseseisvalt ostjaid sebima, et hangitud kaupadest lahti saada. Lõpuks hakkasin müügikuulutusi ka internetis avaldama. Taas oli lihtne raha leinud tee minuni. Nädalate möödudes sain ma kätte oma esimese korteri ja peagi kimasin mööda linna ringi võõra isiku nimel renditud tutikas maastur perse all. Võõraste masinatega ringi kihutajaid, kes kõik minu võltsitud dokumente kasutades samast kohast sõidukeid rentimas käisid, võis juba kahe käe sõrmedel lugeda. Kui juba võtmiseks läheb, siis tuleb võtta kogu raha eest.

Jalutasin oma värske elukoha sisehoovist välja ning tervitasin vastu tulnud jaapanlannat naeratusega. Kortermaja parklas tiksus siniste numbrimärkidega BMW, millel ohutuled plinkimas. Diplomaatilisi numbrimärke kandvaid autosid võis majaalusest garaažist leida teisigi. Siin trepikojas elasidki peamiselt välismaalased. Nii palju olin ma neid koridoris ja liftis sõites trehvanud. See oli maja, kus elas hulganisti diplomaate, arste, võõrapäraste nimedega spetsialiste ja kõigi nende diplomeeritute keskel ka üks Eesti kelm. Elasime rikaste rajoonist kiviviske kaugusel, võttes iga päev ette pikki jalutuskäike mööda kallast pikalt jooksnud promenaadi. Ma tundsin end sel ajal väga õnnelikuna. Ühes Liina tulekuga hakkasin uskuma, et Helsingi võibki meile koduks saada. Soome meeldis mulle väga. Kord olin ma siia juba sattunud, elades tol ajal Lohjal. Samamoodi uskudes, et ma püsivalt Soome jään ja oma juured selles tuhande järvega maasse ajan. Kuid see oli olnud minu eelmine elu. Elu, mida püüdsin pigem unustada. Mineviku varjudesse vahtimine tekitas tol ajal minus üksnes frustratsiooni. Minu endine elukaaslane Maria suutis mind jätkuvalt endast välja viia, mistõttu olin temaga suhtluse täielikult lõpetanud. On naisi, kes üritavad karistada mehi nende lastega ja on mehi, kes pole piisavalt tugevad, et laste nimel sellest kõigest üle olla. Minu ja Maria puhul oli see kombinatsioon kõige halvavam. Alates Soome minekust ei olnud ma lastega põhimõtteliselt kontakti otsinud ja oli hetki, kui see mind enam isegi ei morjendanud. Mul oli Liina, ja südames teadsin, et ühel päeval saab minust, temast ja meie krussis sabaga koerast ka pere.

Pere – miskit, mida ma üle kõige uskusin end hindavat ja tahtvat. Uskusin, et ühel päeval sünnib meile kindlapeale ka laps. Ühel päeval avastame, et oleme igavesti õnnelikud.