/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/02/15114099t1h0cee.jpg)
Kirjastus Pegasus andis Kertu Niiluse tõlkes välja Stacy Willinghami debüütromaani «Vilksatus pimeduses», mille õigusi on müüdud juba kümnetesse keeltesse üle maailma ning sellest on valmimas lühiseriaal Emma Stone’iga peaosas. Tegemist on meisterliku põnevikuga, mis ei lase lugejat kuni viimaste lehekülgedeni enda küljest lahti.
Kui Chloe Davis oli 12-aastane, jäi ta kodulinnas kadunuks kuus teismelist tüdrukut. Suve lõpus arreteeriti sarimõrvade eest tema isa ning pandi viivitamatult trellide taha. Chloel tuli koos perega seista silmitsi tõega, tegeleda nii tagajärgedega kui ka püüda edasi liikuda.
Nüüd, 20 aastat hiljem, töötab Chloe Baton Rouge’is erapraksises psühholoogina ja valmistub oma pulmadeks. Lõpuks ometi paistab silmapiiril habras õnn, mille nimel ta on palju vaeva näinud. Samas tunneb ta mõnikord, et ka tema enda elu on kontrolli alt väljas, nagu neil teismelistel, keda ta nõustab.
Kui üks kohalik teismeline jääb kadunuks, ja seejärel veel teinegi, paistab too õudne suvi justkui korduvat. Kas ta on lihtsalt paranoiline ja näeb sarnasusi, mida tegelikult pole, või paljastab ta mõrvari juba teist korda elus?
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/02/02/15114073t1h2b9e.jpg)
Võtan telefoni kätte ja lasen sel vibreerida, enne kui ekraani pühkides kõnele vastan ja telefoni kõrva juurde tõstan. Köhin enne vastamist hääle puhtaks.
«Doktor Davis kuuleb.»
«Tere, doktor Davis. Siinpool detektiiv Michael Thomas. Me kohtusime teie kontoris esmaspäeval seoses Lacey Deckleri kadumisega.»
«Jah,» ütlen ma ja vaatan Danieli poole. Ta uurib telefonis e-kirju. «Ma mäletan. Kuidas ma saan teid aidata?»
«Lacey surnukeha leiti täna varahommikul teie kontori taga asuvast põiktänavast. Mul on kahju, et pean teile sellest telefoni teel rääkima.»
Ahmin õhku ja käsi liigub automaatselt suu juurde. Daniel vaatab mulle otsa ja paneb telefoni käest. Raputan vaikselt pead, kui pisarad silmi tõusevad.
«Meil oleks vaja, et te täna hommikul surnukuuri tuleksite. Surnukeha üle vaataksite.»
«Mina, ee ...» kõhklen ja pole kindel, kas kuulsin teda õigesti, «vabandust, detektiiv, ma nägin Laceyt vaid üks kord. Kindlasti tahaksite, et tema ema tuleks teda tuvastama? Ma vaevu tunnen teda ...»
«Tema isik on kindlaks tehtud,» ütleb ta, «kuid kuna ta leiti otse teie kontori juurest ja tema ema nägi teda viimati siis, kui ta tütre teie juurde tõi, võime praegu eeldada, et teie olite viimane inimene, kes teda elusana nägi. Soovime, et vaataksite ta üle ja ütleksite meile, kui miski tundub teistsugune kui siis, kui teda nägite. Või kas miski tundub paigast ära olevat.»
Hingan välja ja liigutan käe suu eest otsaesisele. Tunnen, kuidas tuba muutub palavamaks, väljas sadav vihm on valjem.
«Ma tõesti ei tea, kui palju ma teid aidata saan. Olime koos tund aega. Ma vaevu mäletan, mis tal seljaski oli.»
«Kõik on abiks,» ütleb ta, «võib-olla tema nägemine turgutab teie mälu. Mida varem te siia tulete, seda parem.»
Noogutan nõustudes, enne kui telefoni ära panen ja tagasi voodisse vajun.
«Lacey on surnud,» ütlen ma mitte Danielile, vaid püüan seda endale tunnistada. «Nad leidsid ta minu kontori lähedalt. Ta tapeti kohe minu kontori juures. Tõenäoliselt olin siis ikka veel seal.»
«Ma juba tean, kuhu sa selle jutuga jõuda tahad,» ütleb ta vastu voodipeatsit nõjatudes. Tema käsi leiab linade vahelt minu käe ja meie sõrmed põimuvad. «Sa poleks saanud midagi teha, Chloe. Mitte midagi. Sa poleks saanud seda kuidagi teada.»
Ma mõtlen isale ja tema õlale tõstetud labidale. Tema tume piirjoon kulges aeglaselt läbi meie tagahoovi. Nagu tal oleks lõputult aega. Ülemisel korrusel olin mina kerra tõmbunult pingil koos selle väikese lugemislambiga aknast välja vaatamas. Olin kogu asja juures, kuid ei olnud teadlik sellest, mille tunnistajaks ma olin.
Vabandust, et ma midagi varem ei öelnud. Ma ... Ma ei teadnud ...
Kas Lacey ütles mulle midagi, mis oleks võinud tema elu päästa? Kas ma nägin sel päeval kedagi, kes tundus kahtlane, kedagi, kes kontori ümbruses ringi uitas, kuid keda ma ei märganud? Täpselt nagu siis?
Aaroni sõnad kõlavad mu peas.
See inimene võib teid väga hästi tunda. Ta võib teid jälgida.
«Ma peaksin minema,» ütlen ma ja vabastan Danieli käe, enne kui jalad teki alt põrandale sirutan. Tunnen end linade vahelt välja libistades paljastatuna, mu alastus ei ole enam see võimas ja intiimne olek, mis mõni minut varem. Nüüd lõhnab see haavatavuse ja häbi järele. Tunnen, kuidas Danieli silmad mind jälgivad, kui kõnnin magamistoast vannituppa, kus tõmbun kiiresti pimedasse, enne kui ukse enda järel sulen.
***
«Surma põhjuseks oli kägistamine.»
Seisan Lacey surnukeha kohal, tema nägu on kahvatult jäine sinine. Minust vasakul seisab koroner, käes kirjutusalus; minust paremal tuleb detektiiv liigagi lähedale. Ma ei tea, mida öelda, nii et ma ei ütle midagi; mu silmad värelevad tüdruku kohal, keda ma vaevu tundsin. See tüdruk, kes nädal aega tagasi minu kabinetti tuli, rääkis mulle oma probleemidest. Probleemidest, mille lahendamise ta mulle usaldas.
«Seda saab verevalumite järgi aru,» jätkab koroner pastakaga kaelale osutades. «Siin on näha sõrmede jälgi. Sama suurus ja sama suure vahega nagu Aubreylt leitud sõrmejälgedel. Samuti sarnased nöörijäljed randmetel ja pahkluudel.»
Heidan pilgu koronerile ja neelatan.
«Niisiis arvate, et need on omavahel seotud? Kas süüdlane on sama mees?»
«See vestlus jäägu järgmiseks korraks,» katkestab mind detektiiv Thomas, «praegu keskendume Laceyle. Nagu ma ütlesin, leiti ta teie kontori taga asuvast põiktänavast. Kas käite seal taga tihti?»
«Ei,» ütlen ma ja vaatan enda ees lebavat keha. Tema blondid juuksed on vihmast märjad ja kleepuvad näole nagu ämblikuvõrk. Kahvatu nahk on nüüd veelgi kahvatum, muutes kõik tema armid veelgi nähtavamaks. Need kitsad punased jutid, mis jooksevad üle käte, rinna ja jalgade. «Ei, väga harva. Seal käivad vaid prügiautod prügikonteinereid tühjendamas. Kõik pargivad maja ette.»
Ta noogutab valjult välja hingates. Seisame minuti vaikides, ta laseb mul kõike seda endasse võtta, et saaksin minu ees olevat kohutavat vaatepilti töödelda. Sel hetkel mõistan, et kuigi mind on kogu elu ümbritsenud surm, on see esimene kord, kui ma päriselt surnukeha nägin. Esimene kord, kui surnule silma vaatasin. Kujutan ette, et peaksin praegu meenutama – meenutama Lacey nägu, seda, kuidas ta sel pärastlõunal minu kontoris välja nägi, kuidas see nägu enne surma välja nägi – kuid mu mõistus on täiesti tühi. Ma ei suuda meenutada ühtegi pilti, kus Laceyl on roosa nahk, ta sõrmed tõmblevad ning pisarad kipitavad silmis, kui ta istub minu nahast lamamistoolis ja räägib oma isast. Näen vaid seda Laceyt siin. Surnud Laceyt. Läbivaatuslaual lamavat Laceyt, keda võõrad torgivad.
«Kas midagi tundub teistmoodi?» küsib ta lõpuks, mind edasi kannustades, «kas tal on mõni riideese puudu?»
«Ma tõesti ei oska öelda,» vastan tema keha üle vaadates. Tal on seljas must T-särk ja pleegitatud teksariidest lühikesed püksid, jalas määrdunud Converse’i tennised, mille külgedel on joonistused. Püüan ette kujutada, kuidas ta koolis igavledes pastapliiatsiga aega veedab ja tennistele kritseldab. Aga ma ei suuda. «Nagu ma ütlesin, ma ei pööranud sellele tegelikult tähelepanu, mis tal seljas oli.»
«Olgu,» ütleb ta, «pole midagi. Lihtsalt proovige edasi. Ärge kiirustage.»
Noogutan, mõeldes sellele, kas Lena nägi nädal pärast surma samasugune välja, kui ta kuskil põllul või madalas hauas lebas. Enne kui ta nahk maha koorus ja riided ära lagunesid. Kas ta nägi selline välja? Nagu Lacey. Kuumast ja niiskest õhust kahvatu ja tursunud.
«Kas ta rääkis teile nendest?»
Detektiiv Thomas nõksas peaga tüdruku käte poole, osutades tema nahas olevatele väikestele sisselõigetele.
Noogutan. «Natukene.»
«Aga sellest?»
Ta heidab pilgu suuremale armile Lacey randmel, sellele paksule, lihavale välgunoolele, mida mõned päevad varem olin märganud.
«Ei,» ütlen pead raputades, «ei, me ei jõudnud selleni.»
«Kuradi kahju,» ütleb ta vaikselt, «ta oli liiga noor, et sellist valu tunda.»
«Jah,» noogutan, «jah, oli küll.»
Ruum on hetkeks vaikne, teeme kolmekesi vaikusehetke, et leinata mitte ainult selle tüdruku vägivaldset surma, vaid ka tema elu.
«Kas te ei kontrollinud seda tänavat juba varem?» küsin ma. «Ma mõtlen siis, kui ta esimest korda kadunuks kuulutati?»
Detektiiv Thomas vaatab mulle otsa ja ma näen, kuidas tema näol vilksatab viha. Asjaolu, et selle tüdruku surnukeha leiti vaid mõne meetri kaugusel kohast, kus teda viimati nähti, ja et tema leidmiseks kulus peaaegu nädal, ei näe kuigi hea välja ja ta teab seda.
«Jah,» ütleb ta lõpuks valjusti ohates, «jah, kontrollisime. Teda kas ei märgatud või viidi surnukeha sinna hiljem. Tapeti teises kohas ja viidi sinna.»
«See on üsna väike plats,» ütlen ma, «kitsas. Prügikast hõivab seal suurema osa alast. Kui te sinna vaatasite, siis ma ei usu, et te poleks teda märganud. Seal pole peitmiseks palju kohti ...»
«Kuidas te seda kõike teate, kui seal nii harva käite?»
«Ma näen seda oma fuajeest,» ütlen ma «minu aknad on selles suunas.»
Ta vaatab mind hetke ja saan aru, et üritab hinnata, kas ma valetan.
«Mul pole ilmselgelt just kõige kaunim vaade,» lisan naeratades.
Ta noogutab, olles minu vastusega rahul või heites selle kõrvale, et see mõnel teisel korral uuesti üle vaadata.
«Nemad ta leidsidki,» ütleb ta lõpuks, «prügimehed. Ta oli prügikasti taha peidetud. Kui nad kasti tühjendamiseks üles tõstsid, tuli surnukeha nähtavale.»
«Siis oli ta kindlasti hiljem sinna viidud,» segab koroner vahele, samal ajal Lacey käeselgasid koputades. «See on livor mortis. Vere kogunemine näitab, et ta suri selili, mitte istudes. Või kuskile vahele peidetuna.»
Mu kõhtu tabab iivelduselaine ja üritan ennast takistada, et ma ei hakkaks tema keha uuesti üle vaatama ja tema haavu hindama, kuid ma ei suuda. Ta on enamjaolt sinikatega kaetud, tema kahvatu nahk näib marmorjas nendes kohtades, kus ma tean, et gravitatsioon sundis vere settima. Koroner mainis sidemete jälgi ja mu silmad hindavad tema jäsemete pikkust õlgadest sõrmeotsteni.
«Mida te veel teate?» küsin.
«Teda uimastati,» ütleb koroner, «leidsime tema juustest rohkesti diasepaami jälgi.»
«Diasepaam. See on vaalium, eks?» küsib detektiiv Thomas. Noogutan. «Kas Lacey võttis ärevuse vastu ravimeid? Või depressiooni?»
«Ei,» raputan pead, «ei, kirjutasin talle rohud välja. Kuid ta ei võtnud veel midagi.»
«Tase viitab sellele, et ravimit võeti umbes nädal aega tagasi,» lisab koroner, «nii et tema mõrvamise ajal.»
Detektiiv Thomas heidab pärast seda avaldust koronerile pilgu ja ma tunnen, kuidas äkiline kannatamatus läbi ruumi kajab.