Sinijärv soovitab: peaaegu parim eestikeelne algupärane kriminaalromaan üle aegade

Gert Kiiler FOTO: Marko Saarm Foto: Marko Saarm

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Gert Kiileri krimiromaani «Eranuhke ei armasta keegi».

Vinge debüüt* kirjandusmaailmas, mis iseend liigagi sageli liigagi tõsiselt võtma kipub. Rockmuusikaga on teinekord see häda olnud, et ta kaotab tõsiseltvõetavuse kohe, kui saad aru, et tüübid ei tee oma asja selgest rõõmust, vaid miski tõsidusega. Kirjanduses häirib sama kolb – kui keegi tahab väga pingsalt «kirjandust» teha, siis huvi kaob. Sõnum peab kuidagi salaja naha vahele jõudma.

Gert Kiiler, «Eranuhke ei armasta keegi». Foto: Raamatu kaas

Gert Kiiler saab hakkama. Kõik eeldused oleksid, et jääda kaotajaks – kerge leebe alternatiivajalugu, klassikalistest vanakooli krimilugudest lähtuv püstitus, kodumaine väikelinn… Libastuda saaks seitsmes võtmes. Ei libastu! Kiiler annab siinkohal viimase aja ühe parima romaani, mida usutavasti suudavad täiega nautida ka inimesed, kes näiteks krimkasid või poolulmet muidu nähagi ei taha, saati veel lugeda. Väga rõõmus olen selle raamatu üle.

Tekst toimib nii mitmel tasandil, võta või jäta või järelda. Saab lugeda nagu lihtjat põnevuslugu, kõik on paigas, pinge kerib ja ehitub krutskilise lõpuni. Saab vaadata sisepilguna natuke teistmoodi, ent võimalikku maailma, milles hea ringi kolada. Võib teha veidravõitu meeleparalleeli Paavo Matsini fantaasia-Viljandiga või mõelda hoopis oma Viljandi peale. Kunas viimati käidud sai tos linnas? Tasub minna.

Laialaba labidaga öeldes on tegemist peaaegu parima eestikeelse algupärase kriminaalromaaniga üle aegade. Lisalusti annab, et krimivikule on lahke käega ja õrnasti lisatud mitmeid muid kirjakihte. Ning lootus jääb, et viimaseks see teos ei jää. Väga meeldiv lugemuskogemus.

*Mitte et Kiiler tundmatu nimi oleks, ajakirjaniku ja stsenaristina on ta me sõnailmas juba tükk aega tõhus tegija olnud. On edaspidigi, usun.