Naine, kes kardab oma sünnipäeva
/nginx/o/2023/02/05/15120242t1h4e4a.jpg)
Sophie Cousensi romaan «Täpselt aasta pärast» räägib kokkusattumustest ja ettemääratusest ja pirukate küpsetamisest ja rikaste muredest ja kõige absurdsemast abieluettepanekust ja tiksuvatest kelladest ja kõhus laperdavatest öökullidest. Ma ei olnud raamatust varem midagi kuulnud, aga võtsin kohe aasta alguses kätte, sest suur osa tegevusest keerleb ümber 1. jaanuari, nii et on raske ette kujutada ideaalsemat ajaviiteromaani, millega uut aastat alustada, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
1990-2020, London. Minnie Cooper sündis uue kümnendi esimestel minutitel. Naine on veendunud, et ta sünnikuupäev on neetud, sest just 1. jaanuaril juhtuvad temaga alati kõige nõmedamad asjad. Täpselt samal päeval ja samas haiglas, napid sekundid varem nägi ilmavalgust Quinn Hamilton. Osa oma ebaõnnest tahaks naine mehe kaela ajada, kuigi nad pole tuttavad. Minnie kireks on küpsetada ja laiali jagada heategevuslikke pirukaid, tulles ots otsaga kokku. Quinn on samuti ettevõtja, kuid temal rahaga probleeme ei ole. On see juhus või saatus, aga nad kohtuvad viimaks taas just oma sünnipäeval.
Kas Minniel lasub needus? Kas saatusesõrm toob ta Quinniga kokku? Need küsimused meenutasid mulle filmi «Just my luck», kus Lindsay Lohan kaotab suudlusega kogu oma õnne, aga hiljem leiab muidugi kompu kuti ja suure armastuse. Saatusega mängimine veab süžee muinasjutu piiri peale, ja kuigi on 2020, on see pandeemiaeelne maailm, nagu ka kirjanik ise järelsõnas ütleb: «2020, mis eksisteerib ainult raamatutes». Üldjoontes seisab lugu ikkagi kahe jalaga maa peal. «Täpselt aasta pärast» on elujaatav, muhe ning täpselt parajalt pöörane ajaviiteromaan.
Nautisin väga pilguheite möödunud aastavahetustele, mis vihjasid, et Minnie ja Quinn on ammu kokku köidetud. Olevikus pole kõik aga sugugi nii klaar. Tegelased kõhklevad-kahtlevad, neil on juba kaaslased ja muud mured. Lisaks on Minnie kaua ihunud vihakirvest mehe vastu, keda ta isegi ei tunne. Algusest peale on siiski teada, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, kuigi romantika areneb maruaeglaselt, tahaksin ikkagi öelda, et tegu on armastusega esimesest silmapilgust, nii et imestasin, kui kaua kohale jõudmine aega võttis.
Kuigi naine-ja-mees-kohtuvad moodustab raamatust suure osa, siis rohkem on see jutustus Minnie enesearengust - 30. eluaasta, karjääri, elukaaslase ja lasteta, sunnitud vanemate juurde tagasi kolima. Tal on, nagu raamatutes tüüpiline, värvika iseloomuga parim sõber ja kass ning, mis mulle eriti meeldis, hea suhe oma vanematega. Ka Quinn ei ole mingi iseloomutu muinasjutuprints, kuigi pani imestama, et ta tahtis Minniega tegemist teha, kui naine korduvalt tüli üles kiskus.
Minu jaoks oli raamatus veel põnev avastus, et Londonis asub selline koht nagu Hampstead Heath, nõmm suurlinnavaatega, kus saab tiikides ujuda! Etteruttavalt, veel huvitavam oli see, et juba järgmine loetud raamat viis mind sinna tagasi.