Loe katkendeid Jüri Kolgi uuest luulekogust «Fuuga»

Jüri Kolgi kogu «Fuuga». Foto: Kirjastus Puänt

Jüri Kolgi uues luulekogus «Fuuga» kipuvad erinevad motiivid ja kujundid samaaegselt nii kumuleeruma kui ka mõnevõrra üksteist tühistama.

Murdmata ridadega, kirjavahemärkideta tekst sunnib lugeja tõenäoliselt aeg-ajalt takerduma, aga see ei ole nii kiusu pärast, vaid tuleneb teksti sisemisest loogikast ja ehk ka püüdest luuletuste palavikulist rütmi lugejale peale suruda.

«Fuuga» kirjutuslaad ei ole Kolgile päris uus, ka tema varasemates raamatutes on olnud sarnasest vaimust kantud tekste.

Avaldame raamatust kolm luuletust.

***

kas suhetel on esimene ja teine ja kolmaski kosmiline

kiirus kas mingit uut asja alustades peab kohe uskuma see

nüüd ongi see on täpselt õiges mõõdus metsikus nüüd jään

planeedi orbiidile igaveseks tiirlema visas õnnelikus osaduses

kas väljendades vähimatki kahtlust öeldes juba enne starti et

taganemistee jääb lahti mõlemale kas ei võta see õiget hoogu

maha ei määra su lendu madalaks ehk sügiseste pilvedeni

mitte rohkem kui sedagi kas ma ütlesin kui sedagi

*

puulehed lendavad lõunamaalt tagasi taas on kõik nii

värske ja nett või jah teil on õigus sõidavad metrooga sügisel

lendasid natuke mõni või mõnikümmend meetrit siis läksid

rongi peale paksud riided viskasid kuhu juhtus sinnasamma

hunnikusse ja nüüd on nad tagasi sõidavad liftiga võradesse

ajavad oksad laiali laiavad laiavad ennast täis ja rahulolevad

siis natuke väikekodanlikku idülli aga varsti muutuvad

kärsituks rumal rahutus ajab nad parvedena paremat otsima

ja siis läheme rehvivilinal uuele ringile

*

oma näolt pühin selle totaka irve pühin oma näolt

morni võltsi murelikkuse pühin teadva naeratuse ja

sügavmõttelisuse ja siiruse pühin oma näolt eilsed tuuled ja

päikese kavatsused ja lootuse oma näolt pühin su sõrmede

jääksoojuse pühin ja pühin peegli ja minapildi ja ma ei saagi

teada kas midagi jääb ka alles kuigi just see mind innustas

vähemalt on põnev jälgida uue elu tärkamist selles

pühkmehunnikus nüüd täiesti osavõtmatult seisan ju selle

kõrval