KUIDAS KAOTADA INFOSÕDA ⟩ «Meid peeti Brüsselis ja NATO peakorteris hullumeelseteks»
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
9. veebruar 2023, 08:57
/nginx/o/2023/02/09/15128255t1h120e.jpg)
Postimehe kirjastus andis välja Nina Jankowiczi «Kuidas kaotada infosõda. Venemaa, valeuudised ja konfliktide tulevik». Veebis toimuva infosõja taktikat ja telgitaguseid tutvustav raamat käsitleb viie riigi – Eesti, Gruusia, Poola, Ukraina ja Tšehhi – vastuseid Venemaa rünnakutele enne Ukraina sõda.
Autor analüüsib ja valgustab tagamaid, kuidas ja millest sünnivad Venemaa trollivabrikute kampaaniad ja paljastab nende motiive. Autor on sõitnud läbi viis Venemaa naabermaad või endist mõjuriiki ja intervjueerinud kohapeal asjaosalisi, kuidas on Venemaalt tulvavate valeuudiste rünnakutele vastu astutud. Autori eesmärgiks on valgustada lääneriike, et need vabaneksid oma naivismist Venemaa kavatsuste ja meetodite suhtes.
Eestist rääkivas peatükis tutvustab autor siinset ajalugu ning poliitilisi tagamaid. Ta on raamatu jaoks intervjueerinud pronkssõduri kriisi ajal kaitseministri ülesandeid täitnud Jaak Aaviksood, Kaitsepolitseiameti pressiesindajat Harrys Puuseppa, ajakirjanik Raul Rebast, poliitik Olga Sõtnikku, küberjulgeoleku eksperti Raul Rikki, Integratsiooni Sihtasutuse direktorit Irene Käosaart ja Kristina Kallast, kes töötas sel hetkel Narva kolledži direktorina.
Postimehe raamatu sarjas ilmunud teose tõlkis Kaido Kangur ja eessõna kirjutas Postimehe arvamustoimetaja Erkki Bahovski, kes juhib tähelepanu, mis on üldises olukorras muutunud seoses Ukraina sõjaga (raamatu originaal ilmus juulis 2020). Tema sõnul on Nina Jankowiczi teos tänuväärt lugemine neile, kes soovivad tutvuda infosõja olemusega. Tema sõnul muudab raamatu eriti väärtuslikuks autori isiklik kogemus kõnealustes riikides.
Nina Jankowicz on valeinfo ja demokratiseerimise rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert, kelle teadmised hõlmavad nii avalikku, era- kui ka akadeemilist sektorit. Ta on nõustanud valitsusi, rahvusvahelisi organisatsioone ja tehnoloogiaettevõtteid, tema kirjutisi on avaldanud USA mõjukaimad väljaanded, nagu New York Times, Washington Post ja Atlantic. Tema sulest on ilmunud ka raamat «How to Be A Woman Online», mis uurib väärkohtlemist ja valeinfot veebis ning õpetab selle vastu võitlema.
Loe raamatust katkendit!
***
Kui sõda 2008. aastal puhkes, viibis enamik grusiine puhkusel. Oli augusti algus, parim aeg minna lähima veekogu äärde, vanaema maamajja või kuhugi eksootilisemasse paika, kui said endale lennureisi lubada. Kohe olid algamas Pekingi olümpiamängud. Venemaa ja Gruusia pinged olid mitu kuud kuhjunud. Kumbki osapool kasvatas sõjalist kohalolekut Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ümbruses, mis olid kaks vähemusrahvuste piirkonda Gruusias, mille enda kontrolli alla saamise üle olid Tbilisi ja Moskva kaua aega kembelnud. Putin, toona Venemaa peaminister (see oli üksnes muutus ametinimetuses, riigi juhtimine oli endiselt tema käes), oli hiljuti alustanud sealsete separatistlike režiimidega läbirääkimisi. Saakašvili, kes oli teel oma teise ametiaja poole Gruusia presidendina, oli samuti teinud antagonistlikke avaldusi, rõhutades, et peab oma ametisse pühitsemise tseremoonia Abhaasia pealinnas Suhhumis ja võib-olla kolib Gruusia pealinna sinna üle. Juulis korraldas Venemaa Lõuna-Osseetia piiri lähedal sõjalised õppused, saates oma hävituslennukid Gruusia õhuruumi, et «olukorda kindlustada» ja «kuumaverelisi grusiine maha jahutada», nagu The Economist 2008. aastal kirjutas.
Siiski, mitte keegi Gruusias – isegi need, kes töötasid riiklikes julgeolekuasutustes – ei oodanud sõda ega olnud selle puhkemiseks valmis. Toonane asekaitseminister Batu Kutelia oli Tbilisi meres, pealinnast loodesse jäävas veehoidlas veesuuskadega sõitmas, kui uudisest kuulis. Tamar Kintsurašvili, kes oli Saakašvili nõunik etniliste vähemuste lõimimise alal, oli saatnud oma lapsed külla, mis asus Gori linna lähedal, mille Venemaa mõne päeva pärast okupeeris. Asevälisminister Giga Bokeria ja tema naine Tamara Tšergoleišvili viibisid Lõuna-Euroopas puhkusel.
Kuidas täpselt sõjategevus hargnes, on isegi enam kui kümme aastat hiljem jätkuvalt arutelu teema. Konflikti viie päeva jooksul ja sellele järgnenud kuudel oli põhiküsimus süü, mille ümber Gruusia ja Venemaa pool üritasid avalikku arvamust mobiliseerida. 7. augustil kell 23.35 asus Gruusia pommitama Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvalit. Gruusia väitel kutsus nende tegevuse esile Vene vägede edasiliikumine läbi Roki tunneli, mis ühendab läbi Kaukaasia mägede Põhja- ja Lõuna-Osseetiat. Aga Moskva väitel oli «Gruusia hoolimatu ja ohtlik agressor ning Venemaal kui piirkonna rahuvalvajal lasus kohustus ohvreid kaitsta». Sellest üksteise süüdistamisest tuli nähtavale emotsioonidel põhinevate desinformatsioonioperatsioonide varajane vorm, millega oleme täna tuttavad. Nagu Batu Kutelia, veesuusatajast asekaitseminister, mulle 2017. aastal rääkis: «Mäletan neid argumente, mida Vene ohu kohta [lääne ametnikele] 2006., 2007., 2008. aastal rääkisime … Meid peeti Brüsselis ja NATO peakorteris hullumeelseteks ja nüüd, kaheksa aastat või üheksa aastat hiljem [räägivad] kõik sedasama asja, justkui tegu oleks millegi uuega.»
Gruusiast sai 2008. aastal infosõja treeningväljak.