Kultuurikriitik bell hooks: kui 40aastane vallaline naine hakkab rääkima armastusest, oletatakse, et ta igatseb «meeleheitlikult» meest

Gloria Jean Watkins (1952–2021), kirjanikunimega bell hooks. Foto: Perekonna erakogu/Scanpix

Eda Ahi tõlkes on äsja ilmunud kultuurikriitiku bell hooksi üks märgilisemaid teoseid «Kõik armastusest. Uusi nägemusi». Teos ilmus inglise keeles 2000. aastal ja tegemist on hooksi loomingu esimese eestindusega.

bell hooks põimib raamatus «Kõik armastusest. Uusi nägemusi» isiklikke lugusid psühholoogiliste ja filosoofiliste ideedega. Ta kirjeldab omaenda emotsionaalse läheduse otsinguid ja ühiskonna võimetust pakkuda armastuse õppimiseks toimivaid mudeleid. Põrmustades levinud arusaama, mille kohaselt ideaalne armastus on kantud ihast, pakub ta välja uue tee armastusele, mis on lunastav ja tervendav ühtaegu nii üksikisiku kui ka ühiskonna jaoks.

«Töö kultuurikriitikuna on pakkunud mulle pidevalt võimalusi jälgida tähelepanelikult kõike, mida räägib armastusest massimeedia, eriti filmid ja ajakirjad. Enamasti nähtub sealt, et kõik tahavad armastust, kuid on täielikus segaduses, kuidas armastust igapäevaelus praktiseerida,» sõnab autor äsja eesti keeles ilmunud teoses.

Gloria Jean Watkins (1952–2021), kirjanikunimega bell hooks, oli tuntud USA kultuurikriitik, teadlane ja aktivist. Ta on avaldanud üle 40 raamatu, mille seas on esseistikat ja luulet, aga ka lastekirjandust. hooksi teosed räägivad armastusest, rassist, klassist, soost, kunstist, ajaloost, seksuaalsusest, massimeediast ja feminismist. «Kõik armastusest» on üks hooksi armastatumaid teoseid, mis troonib praegugi USA raamatumüügi edetabelites.

Loe raamatust katkendit!

***

bell hooks, «Kõik armastusest. Uusi nägemusi». Foto: Raamat

Kui reisin meie riigis ringi, pidades loenguid rassismi ja seksismi lõpetamisest, erutuvad kuulajad – eriti noored inimesed – kangesti, kui teen juttu armastuse osast mis tahes sotsiaalse õigluse liikumises. Tõepoolest, kõik meie ühiskonna sotsiaalse õigluse liikumised on tõstnud tugevalt esile armastuse-eetikat. Ometi ei kipu noored kuulajad võtma avasüli vastu arusaama, et armastus võib tuua pöördelisi muutusi. Nende meelest on armastus naiivsete, nõrkade ja lootusetute romantikute pärusmaa. Sama suhtumist peegeldavad täiskasvanud, kelle poole nad selgituste saamiseks pöörduvad. Pettekujutlustest vabanenud põlvkonna hääletoruna rõhutab Elizabeth Wurtzel teoses «Bitch: In Praise of Difficult Women»: «Keegi meist ei õpi paremini armastama: me hakkame hoopis armastust rohkem kartma. Niigi ei antud meile kaasa häid oskusi, ja otsused, mida langetame, on ainult süvendanud arusaama, et see on kasutu ja lootusetu.» Tema sõnad peegeldavad ka vanema põlvkonna juttu armastusest.

Rääkides armastusest põlvkonnakaaslastega, mõistsin, et teema ärritab ja hirmutab neid, eriti, kui võtsin jutuks tunde, et sind ei armastata piisavalt. Mitmel puhul, kui sõpradega armastusest juttu tegin, soovitati mul terapeudi poole pöörduda. Mõistsin, et mõned sõbrad olid lihtsalt tüdinud, et alalõpmata armastuse-teemat tõstatasin, ning arvasid, et mind terapeudi jutule saates saavad nad veidi hinge tõmmata. Ent suurem osa lihtsalt kartis, mis kõik võib päevavalgele tulla, kui vähegi lähemalt uurida, mida armastus meie elus tähendab.

Ent iga kord, kui neljakümneaastane vallaline naine hakkab rääkima armastusest, tikub esile seksistlikust mõtlemisest võrsunud oletus, et ta igatseb «meeleheitlikult» meest. Keegi ei arva, et talle pakub lihtsalt kirglikku intellektuaalset huvi teema kui selline. Keegi ei arva, et tema jaoks on see puhtalt filosoofiline uurimisteema, mille käigus ta püüab mõista armastuse metafüüsilist tähendust igapäevaelus. Ei, arvatakse, et tema eesmärk on leida «saatuslik külgetõmme».

Pettumus ja püsiv murtud südame tunne panid mind sügavamalt mõtlema armastuse tähendusele meie kultuuris. Minu igatsus leida armastust ei ole võtnud mult kainet mõistust ega arusaama asjadest; see on andnud mulle tõuke rohkem mõelda, rääkida armastusest ning uurida populaarteaduslikke ja teaduslikke kirjutisi sel teemal. Armastuseteemalisi mitteilukirjanduslikke raamatuid sirvides avastasin üllatusega, et valdava enamuse «austatud» raamatutest, teatmeteostena kasutatud raamatutest ja isegi populaarsetest eneseabiraamatutest on kirjutanud mehed. Kogu oma elu olen mõelnud armastusest kui teemast, mille üle naised mõtisklevad jõulisemalt ja hoogsamalt kui keegi teine siin maamunal. Usun seda endiselt, ehkki visionäärlikku naismõtlemist sel teemal pole siiani võetud sama tõsiselt kui meeste mõtteid ja kirjutisi. Mehed küll teoretiseerivad armastuse üle, aga naised on sagedamini armastuse praktikud. Suurem osa mehi arvab, et saab teistelt armastust, teades seega, mis tunne on olla armastatud; naistel on sageli tunne, et nad igatsevad ja tahavad pidevalt armastust, ent ei saa seda.