KUI NAINE PETAB ⟩ Mis on tähtsam: kas sinu üksainus isiklik elu või teiste arvamus?

Foto: Shutterstock

Värskelt ilmunud romaan «Üksainus isiklik elu» on Eesti kirjaniku ja ornitoloogi Eet Tuule kahekümnes teos. 

Ühel kevadhommikul Eerikuga loodusretkel juhtunud õnnetus vallandab vastakate sündmuste ahela. Kui porist nõretav mees koju jõuab, ei lase abikaasa teda uksest sisse. Eeriku kannatuste karikas saab ühtäkki pilgeni täis. Nüüd aitab! Liiga palju on Talvi võõraste meestega ringi tõmmates teda naerualuseks teinud. Kui naine oma armukesega taas kord vahele jääb, nõuab Eerik lahutust. Patustamispaigas filmitud videote kättesaamiseks on avaliku elu tegelane Andres oma maine päästmiseks valmis ka vägivallaks. Lisaks kaob ootamatult seni veel Eeriku ametlik abikaasa Talvi …

«Üksainus isiklik elu» on Eet Tuule kahekümnes teos. Tema sulest on ilmunud ka kaheksa uurija Marko Tammiku põnevike sarja kuuluvat raamatut, loodusjutte ning autobiograafiliste sugemetega romaane.

Loe raamatust katkendit!

***

Eet Tuule, «Üksainus isiklik elu». Foto: Raamat

Kortermajast, kus Eerik Leesik elas, avanes avar vaade jõeluhale. Suurvee ajal meenutas Keila jõgi seal pigem piklikku järve. See oli Eeriku jaoks üks vähestest kohtadest, kus pingete maandamine oli garanteeritud. Tuli vaid teada, kuhu ja kunas minna. Kui need tingimused täidetud ja mehel vedas, õnnestus tal kevadise tulvavee ajal luhal suuri haneparvesid vaadelda. Samuti luikede seltsinguid ja muudki huvitavat. Mõnel aastal jäi suurvesi praktiliselt olematuks ja siis tundis mees, et midagi on temalt nagu ära võetud. Kui jätkus vett ja linde ning ka aega ja tahtmist, lippas Eerik vabal hetkel üle maantee ja oligi looduses. Mis sest, et selja taga möirgasid kihutavad autod. Eerikul olid kummikud jalas ning ka sobilikud rajakesed tuttavad. Sealtkaudu oli võimalik vesises pajustikus suurele veele võimalikult lähedale pääseda.

Järelikult polnud see mingi ime, et ta esimese mai varahommikul luhale läks. Oli pühapäev ja liiklus veel vähene. Nendel lühikäikudel oli äpardusi ennegi juhtunud, kuid tänane prohmakas oli senistest kõige hullem. Mingit tundmatut veelindu märganud Eerik unustas hetkeks ettevaatuse. Sellest piisas ja ta kukkus valju plartsatusega pilgeni vett täis olevasse kraavi. Tema ekspeditsioon – nagu tema abikaasa neid käikusid vahel irooniliselt nimetas – oli sedapuhku lõppenud.

Tegelikult mul vedas, et pajupõõsas on otse siinsamas – sain selle okstest kinni krabada, tänas mees õnne, kui ta painduvate okste abil kraavist vaevaliselt kaldale ronis. Tänu pajule jäid ka kummikud jalga, sest need on mulle suured ja oleksid võinud savi sisse kinni jääda. Ka binokli jõudsin ära päästa, arutles Eerik, kui ta porisest veest nõretades otsejoones kodu poole kõmpis.

Teepervel tuli oodata, sest liiklus oli vahepeal üllatavalt tihedaks läinud. Viimaks ometi võttis keegi kihutajatest hoo maha, et hädaline üle tee pääseks. Kuid see polnud vastutulek. Tema kulul sooviti vaid nalja saada: juht andis pikalt signaali ning kaks tüüpi irvitasid avalikult tema välimuse üle.

No on napakad, peavad mind vist paadialuseks, kirus Eerik endamisi ja lisas sammu. Aga kui rooli taga istuja mersuga tasapisi järjest lähemale nihkus, ei pidanud ta närv enam vastu.

«Kuhu sa ronid?» karjus Eerik tigedalt, juhile näpuga oimukohta näidates. Vaevalt need tegelased teda kuulsid, ent žest oli mõistetav, sest mõlemad ajasid oma lõuapärad lausa kõrvuni. «Neetud nõmedikud,» kirus Eerik. Samas taibates, et see on alles algus – Talvi oli täna ju kodus.

Õnnetu loodusehuvilise kodune vastuvõtt kujunes kardetust veelgi karmimaks.

«Nende kaltsudega sa tuppa igatahes ei tule!» teatas armas abikaasa, olles Eeriku välimusele vaid põgusa pilgu peale visanud. «Leidsid ka päeva,» ahastas ta. «Täna tulevad ema ja isa üle hulga aja meile külla.»

«Seda kiiremini mul tegutseda tuleb,» arvas mees. «Kuhu mul siis minna?»

«Võtad riided siinsamas seljast,» kamandas Talvi ootamatult.

«Siin? See on ju avalik ruum. Juhtub keegi nägema.»

«Mis siis? Supelrannas pole mõnel hilpugi seljas, siin aga teavad sind kõik. Politseisse keegi helistama ei hakka.»

Selle peale Eerik plahvatas: «Praegu sa läksid küll üle piiri! Tahad mind naabrite silmis naerualuseks teha või?» karjus ta nagu lauluväljakul, sest trepikoda kajas võimsalt vastu.

«Vaiksemalt! Niiviisi kutsud ise publiku kohale,» muigas Talvi irooniliselt.

«Aitab küll, ole nüüd inimene, lase sisse,» püüdis Eerik veel heaga seda tobedat situatsiooni lahendada. «Annan sõna, et esikust kaugemale ma oma jalga ju ei tõsta.»

«Olgu, aga ainult sel juhul, kui alates tänasest hakkad tolmuimejaga korterit koristama.»

On alles nõid! «Mida sa veel ei taha! Ma raban niigi mitme koha peal tööd teha. Sinu koormus on kolm korda väiksem,» paiskas mees naisele tõe näkku. «Kuhu siis see võrdõiguslikkus jääb?»

«Abielus ongi nii, et üks elab, teine abistab,» turtsatas Talvi ninakalt ja tõmbas ukse prõmdi kinni. Eerik pidas väheke aru, kuid siis kuulis ta vastaskorteri sisemise ukse tuttavat kriuksatust. Selge pilt, Milvi on karjumist kuulnud ning piilub kindlasti juba läbi uksesilma. Mida teha? Kui ta mind siin lahti riietumas näeb, on see homme terves linnas teada, ahastas Eerik. Samal hetkel nende uks paotus ja Talvi viskas kiiruga kokku korjatud riided põrandale. Aluspesu ka – ta on peast ikka täitsa segaseks läinud!

«Võid need tagasi võtta, mina praegu koju ei tule,» teatas mees. Vaatas seismisest põrandale tekkinud porist loiku ning suundus trepi poole.

«Kuidas arvad. Kui julged, siis mine.»

Eerikul oli juba ükstapuha, mida Talvi talle järele hõikas. «Mees teab, mis mees teeb,» ühmas ta üle õla ja kiirustas trepist alla. Välistrepil mees veendus, et õhk oli puhas, kuid põikas korraks siiski keldrist läbi – seesuguse väljanägemisega oleks olnud rumal pimesi tänavale tormata.

Esiotsa Eerik lihtsalt pidi oma Talvi peale mõtlema, sest viimasel ajal ei saanud mees enam aru, mis tema abikaasa kenas peakeses küll toimus.

Talvi saab õige pea neljakümneseks, kuid välimuse järgi tundus ta napilt üle kolmekümne olevat. Tõsi, ta oli enda eest alati ka hoolt kandnud. Ent keskmise suurusega firma müügiesindaja peabki peen ja igati tasemel välja nägema.

Keskmist kasvu, muidugi sale, pikad blondeeritud juuksed ning ilusas sarnakas näos säravad suured rohekad silmad, mis Eeriku arvates vajaduse korral virvatulukestena sädelema lõid. Pealiskaudse pilguga võis tunduda, et temasuguseid kaunitare olid kõik kohad täis. Aga see ainult näis nii. Pealegi olid nad kõik sõjamaalingus. Tema naisel võõpamiseks vajadus puudus – järelikult asus ta paljudest vähemalt astme võrra kõrgemal.

Hiljuti oli Marek vintis peaga maininud, et Talvi näeb ikka pagana hea välja. Teades, et sõber on kiitusega kitsi, oli Eerik selle väitega meelsasti nõustunud. Hetkel oli Eerik aga väga rahul, et Marek meelde tuli. Vaat just tema juurde ma praegu lähengi! Teist nii sobivat kohta pole lihtsalt olemas.

Marek Mäeveer oli Eeriku pikaaegne töökaaslane. Algul töötasid nad mõned aastad Harju Elektris, siis otsustasid oma käe peal äri ajada. Ja ajasidki, kuni nende kolmas kompanjon alt vedas. Ta üritas nende ühisest kasumist lõviosa endale haarata. Tol lool oli lühike lõpp: Marek on raske käega mees ja ta saatis Anti ööbikuid kuulama. Lisaks jäi petis ka oma osast ja kahest hambast ilma. Eerik kartis, et sellest võib veel palju jama tulla, kuid Anti osutus argpüksiks ja laskis Keilast jalga. Nii et tolmujutt taga. Antist oli tegelikult tsipa kasugi, sest Eerik ja Marek mõistsid, et kauba pakkujaid on vähemalt sama palju kui ostjaid – seega oli nende tilluke äri nagunii hukule määratud.

Üks juhuslik tööots näitas sõpradele õige suuna kätte ja nüüd peavad nad elektri- ja ka remonditööde valdkonnas vabakutseliste ametit. Pidevat jobi Marekil ja Eerikul loomulikult ei ole, ent kuna neil on laialdane tutvusringkond ning nad teevad korralikku tööd, saavad nad ametis olla umbes poole töökoormusega. Ülejäänud ajal on sõbrad sunnitud midagi muud tegema. Praegu oligi üks pikem tööots lõpujärgus. Ühe vana talumaja põhjalik renoveerimine, kusjuures ohtlikuks muutunud elektrisüsteem tuli täielikult uuega asendada.

Eerik passis keldri välisukse taga, kuni teise korruse Anne autosse istus ja ära sõitis, lipsas siis kohe maja taha ja hiilis mööda kõige ohutumat teed sõbra eluasemeni välja. Mõned inimesed tulid vastu, kuid sinna polnud miskit parata. Üks mutike tõmbus pomisedes kõrvale – pätist on targem kaugemale hoida.

Isegi Marek tunnistas teda oma puhmas kulmude alt vaikides terve pika minuti. Alles siis tegi suu lahti: «Mis sinuga juhtunud on? Tulid kusagilt võsaballilt või?»

«Ega sa palju ei eksinudki,» sosistas hädaline. «Pajuvõsast tulin.» Seejärel viipas ta peaga küsivalt köögi poole. Püstine korts sõbra kulmude vahelt kadus.

«Leila sõitis nädalavahetuseks maale, oma vanemate juurde,» selgitas Marek. «Esimesel mail on seal õue koristamine ning aiamaa kaevamine igivanaks traditsiooniks.»

«Kuidas siis sina koju jäid?»

«Ah, nihverdasin end seekord mängust välja – selg haige ja nii edasi,» muigas sõber. «Tahtsin lihtsalt puhata.»

«Arusaadav,» ohkas Eerik kergendatult. «Vähemalt selles suhtes mul vedas. Leila on küll normaalne naine, aga pagana piinlik oleks olnud ning naistele tuleb alati hirmus põhjalikult seletada.»

«Jah, täna õnne,» muheles kamraad. «Koori end paljaks. Ma vaatan sulle midagi selga ja siis torkame sinu kaltsud pesumasinasse.»

«Arvad?»

«Oled sa lisaks ka põrutada saanud, et neid riieteks pead? Neis on limast konnakudu ja muda poole rohkem kui tekstiili. Kõigepealt tuleb need puhtaks pesta.»

Mareki riided olid Eerikule suured, aga vastupidine olukord oleks veel hullem olnud.

«Taskud tee tühjaks,» käsutas Marek, «ja põrand kuivata ära! Siis lähme kööki.»

Kui need hädalised asjad tehtud, tõi peremees külmikust lagedale peaaegu täis viinapudeli ja praetud tuulehaugi ning istus samuti laua taha. Valas pitsid täis.

«Noh, võtame siis ühed ära.»

Valas Eeriku klaasi kohe uuesti triiki. «Säh, võta teine klõmakas kohe peale – see läheb sul praegu asja ette.»

«Läkski nagu kerisele. Ole sa meheks!» tänas sõber südamest.

«Seda ma olengi,» muigas Marek, «aga nüüd pajata, kus sa siis hulpimas käisid. Ega ometi Keila jõe avarustel.»

«Nii kaugele ma paraku ei jõudnudki,» ohkas Eerik. «Leppisin jõeäärse kraaviga.»

«Ning kohe sumdi sisse?»

«Jah, täies pikkuses üle pea sisse. Imekombel suutsin ainult binokli kuivana hoida. Tõstsin selle pea kohale. Mobiiltelefon oli mul õnneks veekindlas kotikeses.»

Marek ei suutnud enam naeru tagasi hoida, ent Eeriku nägu oli nii õnnetu, et peremees tõsines. «Miks sa kodus riideid ei vahetanud?» uuris Marek siiski visalt edasi. Eerik teadis, et teine pärimist niikuinii enne ei lõpeta, kui kogu lugu teada. Seepärast rääkis ta ise lühidalt kõik ära:

«Talvi oli kodus. Ei lasknud tuppa. Käskis mul end koridoris alasti võtta. Selle asemel tegin sealt minekut.»

Järgnes uus naerupurse, siis Marek vakatas.

«Uskumatu,» sõnas ta viimaks.

«Aga tõsi,» lõpetas Eerik lause.

«Mis siis nüüd edasi saab?»

«Pole aimugi. Kõigele lisaks toimub meil kodus täna ämma ja äiapapa dessant.»

«Nende saabumine sarnaneb dessandiga küll,» itsitas Marek. «Järelikult pead varsti koju minema?»

«Ei mõtlegi.»

«Vot see on mehejutt! Selle peale võtame.» Peremees haukas tuulehaugi peale ja jätkas mõtlikult: «Tead, mis ma sulle veel ütlen: oma naise välimuse üle võid sa küll uhkust tunda, aga ...»

«Mis aga?» muutus Eerik valvsaks.

«Aga tal on kodus üks kole loom.»

«Mis loom?» usutles Eerik, kartes, et seekord läks paarimees oma lorijutuga liiale.

«Iseloom,» pahvatas Marek naerma.

Eeriku tuju oli aga mõneks ajaks rikutud. Kamraad armastas aeg-ajalt lolli nalja visata, aga oli tal vaja just praegu sedasi lõmpsida.

Kuid Marek ei kuulunud pilkehimuliste meeste kilda ning nende jutt muutus kohe tõsiseks.

«Heakene küll, täna pole sul hea lõhnadega ämma palge ette minna, aga siis pead sa küll koju minema ja sotid naisega selgeks rääkima. Sina pole tegelikult ju milleski süüdi, Talvi käitus sinuga inetult. Ütleksin, et jõhkralt.»

«Homme muidugi lähen, eks siis paistab, mis edasi saab,» ohkas Eerik. «Vala mulle üks pits veel. Viimane.»

Just siis ärkas Mareki telefon ellu. «Talvi,» üllatus mees. «Huvitav, miks ta mulle helistab?»

«Ma lülitasin enda oma välja. Võta vastu. Ütle, et sa ei tea minust midagi.»

«Ilmselt ei jäänud uskuma,» ütles Marek telefoni taas aknalauale pannes. «Soovis veel Leilaga rääkida.»

«Ise ta selle probleemi tekitas, las nüüd põeb natuke.»

«Ärge ainult üle pingutage,» ühmas sõber vaikselt. «Teie läbisaamine on ennegi kehvapoolne.»

«Tunned muret?» märkas Eerik endas jälle kerget pahameelt tõusmas.

«Püüan oma vana võlga tasuda – kunagi päästsid oma nõuannetega minu abielu.»

«Ära pahanda – närv on pingul.»

«Arusaadav. Arutame parem tööasju. Enne suve oleks konkreetsem plaan vaja paika panna.»

Seda nad ka tegid ja kui Eerik riided masinast kätte sai, tuli tal üle hulga aja triikrauaga tutvust teha. Marek riskis rahatrahviga ja nad käisid seejärel veel ehitustarvete poes, et algavaks töönädalaks üht-teist vajalikku ette varuda.

Eerik ööbis Mareki juures. Koju läks ta minutit kümme pärast Talvi tööleminekut. Mingit sedelit köögikapil ei olnud. Alles nüüd lülitas ta telefoni sisse. Seal oli mitu vastamata kõnet ning sõnumit. Kõik peale ühe abikaasalt.

Vaevalt jõudis ta mobiili laadima panna, kui Talvi helistas.

«Miks sa ei vastanud? Kus sa praegu oled? Kas kodus?» valas ta mehe küsimustega üle.

«Ma ise ka ei tea kus.»

«Kuidas nii?»

«Eile varahommikul oli see veel ka minu kodu, praegu ei julge ma seda enam kinnitada.»

«Ah jäta,» turtsatas Talvi. «Anna andeks! Olen ikka paras ohmu ja oma koosa sain ma eile ema käest juba kätte,» lõpetas see kange naine nuuksatusega.

«Uskumatu,» imestas Eerik tahtmatult. «Kaitses ta siis mind?»

«Jah.»

Minu teada pole seda varem kunagi juhtunud. «Olgu, pean lõpetama, sest kümne minuti pärast sõidame Marekiga objektile.»

«Head päeva.»

Eerik ei vastanud.