Autor, keda vihatakse internetis nii väga, et ta kirjutas selle raamatusse sisse (1)
/nginx/o/2023/02/13/15136359t1h2b6c.jpg)
Robert Galbraithi «Tintmust süda» jutustab, kuidas Strike'i detektiivibüroo palgatakse otsima isikut, kes on aastaid ahistanud internetis populaarse joonissarja autorit, kes hiljuti surnuks pussitati. See on sarja kuues osa ja autoriks on muidugi pseudonüümi taha peituv J.K. Rowling, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
2014-2015, London. Büroo on edukate juhtumitega kuulsust kogunud ning tööst puudust pole. Abi tuleb paluma Edie Ledwell, üks populaarse joonissarja «Tintmust süda» autoritest. Naine on kimpus anonüümse isikuga, kes peitub internetis aliase Anoom taga ja õhutab tema vastu viha üles. Pool internetisensatsioonile siginenud fännibaasist on keeranud naise vastu. Kuna detektiividel on käed-jalad tööd täis ja neil puudub kogemus online-kuritegudega, ei võta Robin ja Strike uut juhtumit vastu. Siis aga Edie mõrvatakse ja tuleb uus palve välja selgitada, kes on Anoom, seekord naise agendilt. Üha enam näib, et vihaõhutaja võib olla ka mõrvar.
Haaran kohe härjal sarvist - jah, «Tintmust süda» pakub üle 1000 lehekülje lugemisrõõmu, tuletades meelde, miks ma pakse raamatuid armastan. Kui seal on tegelased, kellest lugemist ma naudin, siis pole vahet, kas pidevalt toimub midagi põnevat või on lihtsalt vaikne kulgemine. «Tintmust süda» kaldub sinna viimase poole. Sellise paksusega on aega iga kahtlusalust põhjalikumalt tundma õppida. Muidugi on neid palju. Nautisin väga aeglast jälgimisprotsessi, aga lõpp oli mu jaoks liiga järsk ja dramaatiline.
«Tintmust süda» segab kompotiks internetikiusu, tohutu fänluse, kunstikommuuni ja terroristirühmituse. Strike ja Robin sukelduvad internetiavarustesse, et tabada internetitroll, kelle tulemüüride taha politsei pole pääsenud. Ka lugejale antakse valus ninanips, et tuleks olla hoolas, mida internetis jagada. Saada jälile kellelegi, kes toimetab virtuaalmaailmas, pole lihtsate killast. Detektiivid asuvad Twitteri säutsudest vihjeid otsima ning püüavad pääseda mängu, mille Anoom «Tintmusta südame» põhjal on loonud. Osa raamatust ei olegi tavaline romaan, vaid internetivestluste lõim.
Raamatus on nii palju viha. Viha Edie Ledwelli vastu, viha naiste vastu. Suurema osa lugemisest mõtlesin, kuidas Galbraith elu antud sidrunid käiku laseb. Pole just palju isikuid, keda internet rohkem vihkaks kui J.K. Rowlingut. Sel raamatulgi on palju ühetärni arvustusi, mil pole teose sisuga mingit pistmist. Mida teeb tema? Kirjutab selle oma uude krimkasse sisse. Edie Ledwell on ikoonilise joonissarja looja, keda fännid vihkavad ja internetis lakkamatult sõimavad, näiteks seetõttu, et ta ei tegele piisavalt rassismi, puuete jms küsimustega.
Detektiividuo on sarja edenedes teinud läbi võrratu arengu. Tundeid teineteise vastu ei suuda nad muidugi endiselt tunnistada. Mulle on nad igatahes armsaks saanud ja lugesin meeleldi nii mehe kui naise eramuredest. Strike teeb jälle liiga palju tööd ja vaevab oma jalakönti. Robin tõestab oma nutikusega taas, et on detektiiviks loodud. Mäletan, kuidas esimest osa lugedes tundusid detektiivid mulle õudselt vanad, aga nüüd äkki avastasin, et hakkan Robiniga samasse ikka jõudma. 2015. aasta, milles enamik raamatust toimub, tundub terve igavik tagasi olevat.