Manila ööelu: on palju noori filipiinlannasid, kes teevad kõike, et äärmisest vaesusest välja murda

Ööklubi Manilas. Foto: Shutterstock

Ilmunud on Madle Timmi reisiraamat «Minu Filipiinid». Loe raamatust katkendit, milles autor kirjeldab Manila ööelu ja kohalikke suhtlustavasid.

«Sa oled nii hele, et toas pole lampi vaja põlema panna!» itsitavad mu filipiinlastest sõbrannad.

Kui päike loojub, on hetkega pime. Ekvaator on nõnda lähedal. Ei mingit mõnusat ehakuma – keegi oleks justkui lülitist lambi kustu pannud ja algab tihe öine elu, kauplemine, joomine, lapsed lähevad tuttu, rahvas tuleb tänavatele – need, kes muidu end päikese eest kaitsesid. Justkui eikusagilt ilmuvad lagedale snäkkide ja munade müüjad, et pakkuda «ööloomadele» kehakinnitust või ampsu joogi kõrvale. Taksojuhid tuututavad tänavanurkadel, kadunud on turud ja maisimüüjad.

Madle Timm, «Minu Filipiinid». Foto: Raamat

«Lähme reede õhtul Z-sse?» uurin Kareenilt, oma parimalt kohalikult sõbrannalt. Kareen õpetab koolis matemaatikat, ja ma olen kindel, et mitte kusagil maailmas pole tšillimat õpetajat kui Kareen. Ta on kõige draamavabam inimene, keda mul kohata õnnestub, ja keegi, kes on alati valmis kuhugi minema, eriti kui tegemist on baaridega. Seda enam üllatab mind nüüd tema vastus.

«Mkmm!» ütleb ta ja noogutab.

«Oota... Lähme siis või ei lähe?» satun segadusse.

«Muidugi läheme,» noogutab ta uuesti pead.

Võtab hetke, et saada aru, et «mkmm» tähendab siin hoopis «mhmmm».

Z on minu pilvelõhkujast otse üle jõe asuva Makati linna hostel, mille katusel on avar baar, kus peamiselt seljakotirändurid ning kohalikud koos õlut või mahla libistavad, kus muusikat valib DJ ning kus saab tantsida ja uusi tutvusi.

«Kus siin WC on?» uurin esimest korda Z-d külastades Jänkzylt, oma teiselt healt kohalikult sõbralt. Jänkzy on suure südamega ja näiliselt kogu aeg laksu all – ta võib olla võimatult ebamäärane ja aeglane, aga vastupandamatult teravmeelne ja hooliv. Vastamise asemel ajab Jänkzy huuled torru ja osutab koridori suunas.

«Mis sa tahad kedagi seal suudelda või?» uurin talt otsekoheselt ja Jänkzy puhkeb naerma. «Eiiii, Filipiinidel me lihtsalt ei viitsi käega viibata ja näitame huultega suunda,» selgitab ta. Nüüdsest hakkan seda igal pool märkama – tõepoolest, huuled torus, huuled pruntis, huuled justkui musi küsimiseks väljas, näitavad filipiinid sulle teed.

Õhtuti ja öösiti on temperatuur jätkuvalt üle 25 kraadi, kuid päike ei kõrveta ning õues on mõnus olla. Katusebaarist avaneb suurepärane vaade öisele Poblacionile, piirkonnale, kus asub hulganisti teisigi baare, restorane ja klubisid.

Haaran pudeli kerget õlut, kohaliku tootja San Migueli oma ja nõjatun katusebaari piirdele, vaadates kaugele alla, saginat täis tänavale. Mul võtab kõhus õõnsaks – ei, mitte kõrguse või alkoholi tõttu, vaid karjuva ebaõigluse pärast, mida kaugel all näen. Pisike kui kirsikivi, sikutab augulise särgiga mees tänavaserva suure pesukausi, täis vett ja musti riideid, ning asub neid käte vahel pesema. Ehk on see esimene vaba hetk tema päevas pärast veepudelite või maisitõlvikute müümist, et teenida mõni peeso oma perele?

Kuigi õlu mu käes on üks odavamatest – sest vabatahtlikena saame palka vaid nii-öelda söögi ostmiseks, siis kohalike mõistes on seda ikkagi üüratult palju. See pilt – mu selja taga tantsiv ja kokteile libistav, peamiselt lääne inimestest koosnev rahvamass – ning all tänaval pesu pesev kohalik mees, talletub mulle sügavasse mälusoppi. Üüratu, karjuv, ebaõiglane maailm, ja mul hakkab halb, et ma üldse saan endale Z-s käimist lubada, kuigi ma ei suuda ka endale põhjendada, kuidas aitaks väljas mitte käimine ja ise kehvades tingimustes elamine mul teisi toetada.

«Kuule, lähme otsime midagi süüa,» koputab Kareen mulle järsku õlale, äratades mu mõtetest üles.

«Jaa, okei, lähme jah,» nõustun, kallan pudelipõhja jäänud viimase lonksu kurgust alla – vähemalt ei raiska – ning järgnen sõpradele tänavale.

Poblacionis ehk Makati linna kuulsaimas barangay’s, on õhtustamiseks valikut palju. On paremaid kohti, on halvemaid, on väga häid, on väga halbu – nagu igas linnas. On restorane, on vaid öiseks ajaks üles seatud letikesi ja on enda ees kärusid lükkavaid mehi, kes müüvad kalapalle, odavaid vorstikesi ja loomulikult balut’it.

«Sa ei ole sajaprotsendiliselt Filipiinidel käinud, kui sa pole balut’it söönud!» kuulutab Kareen ja surub mind kärule lähemale.

«Eh, aitäh, mulle piisab ka viiekümnest protsendist,» puiklen vastu ja suunan meid kärust eemale. Kareen naerab.

Balut on nimelt pardi-, kana- või hanemuna, mille sees on juba embrüo ehk näiteks väike pardipoeg arenema hakanud. Neid on erinevas «valmimisastmes» ja need ajavad mulle ühtmoodi oksemaitse suhu. Kohalikud aga koksavad rahumeeli munad katki, lürpides esmalt ära sealt välja voolava «leeme» ning asudes siis muu osa kallale. Traditsiooniliselt väidavad nad, et see on parim snäkk pärast õhtut väljas, mistõttu võib igal öösel näha kärutäisi mune tänaval müügil.

Balut. Foto: JOHAN NILSSON/AFP/Scanpix

Togin nüüd juba jõuliselt sõbrad balut’i-kärudest eemale ja istume ühe lähikonnas asuva restorani terrassile. Tellime süüa, ajame juttu, jälgime inimesi.

Manila tänavapildis hakkab silma kaks gruppi inimesi, kes mu tähelepanu Euroopas ei saa, sest nii silmatorkavalt neid kindlasti ei kohta.

Esimeseks grupiks on valged hilises keskeas mehed koos oma kohalike verinoorte kaaslastega. Poblacionis leidub neid pea igas paremas restoranis. Kuigi ma usun, et tõeline armastus võib teatud juhtudel lahvatada ka nii suure vanusevahega, on mul tüdrukutest tavaliselt sigakahju. On palju noori filipiinlannasid, kes teevad kõike, et äärmisest vaesusest välja murda.

Teiseks grupiks on transvestiidid – noored naisteks riietunud mehed. Uudishimust ma isegi guugeldan ühel hetkel, et «miks on Filipiinidel nii palju transvestiite», kuid põhjapanevat vastust ei saagi.