PETMINE ⟩ «Kui naine on juba korduvalt truudust murdnud, siis ....»
14. veebruar 2023, 10:18
/nginx/o/2023/02/14/15137920t1h6533.jpg)
Värskelt ilmunud romaan «Üksainus isiklik elu» on Eesti kirjaniku ja ornitoloogi Eet Tuule kahekümnes teos.
Ühel kevadhommikul Eerikuga loodusretkel juhtunud õnnetus vallandab vastakate sündmuste ahela. Kui porist nõretav mees koju jõuab, ei lase abikaasa teda uksest sisse. Eeriku kannatuste karikas saab ühtäkki pilgeni täis. Nüüd aitab! Liiga palju on Talvi võõraste meestega ringi tõmmates teda naerualuseks teinud. Kui naine oma armukesega taas kord vahele jääb, nõuab Eerik lahutust. Patustamispaigas filmitud videote kättesaamiseks on avaliku elu tegelane Andres oma maine päästmiseks valmis ka vägivallaks. Lisaks kaob ootamatult seni veel Eeriku ametlik abikaasa Talvi …
«Üksainus isiklik elu» on Eet Tuule kahekümnes teos. Tema sulest on ilmunud ka kaheksa uurija Marko Tammiku põnevike sarja kuuluvat raamatut, loodusjutte ning autobiograafiliste sugemetega romaane.
Loe raamatust katkendit!
***
Leesikute peres möödus maikuu esimene nädal külma sõja märgi all. Eerik tegi pidevalt pikki tööpäevi ja ka Talvi viibis kodus tavalisest veel vähem. Kui nad siis õhtutundidel siiski kokku said, kaebas üks peavalu, teine hirmsa väsimuse üle. Omavahel räägiti vähe ning ainult hädavajalikest või siis täiesti neutraalsetest asjadest. Mõlemad mõistsid, et ilma arvete klaarimiseta nende läbisaamine ei parane. Pigem halvenes, sest kisendavalt vaikne pinge aina kasvas. Uue plahvatuse tekkimiseks piisanuks vaid ühest sädemest.
Seepärast tundus loomulikuna, et laupäeval läks Talvi sõbranna juurde ja Eerik koguni tööle. Seda enam, et mehed tahtsid alates jaanilaupäevast kuni juuli lõpuni töölt vabaks võtta, sest puhata on ka vaja. Leila oli Marekile koguni ultimaatumi esitanud, sest soovis sel suvel ühisele puhkusereisile minna. Kasvõi lühikesele.
Laupäevane ilm oli endiselt jahe, ent päikesepaisteline ja nad lõpetasid paar tundi varem. Seekord olid nad Mareki Toyotaga. Tagasiteel keeras Marek vahetult enne Luha tänavale jõudmist sõnalausumata Ülesõidu tänavale.
«Kuhu nüüd?» uuris Eerik.
«Põikame igaks juhuks Koidu tänavalt läbi. Miks sa nihelema hakkasid?» päris Marek kaaslaselt.
«Ma ei tahaks seal oma nägu näidata,» tunnistas Eerik. «Piinlik on.»
«Kas sul siis ei ole piinlik, kui sa selles linnas viimasena sinusse puutuvast suurest jamast teada saaksid? Ja mis on tähtsam, kas sinu üksainus isiklik elu või teiste arvamus?»
Eerik kihvatas. Mida ta närib mu kallal? Õnneks sai ta sõnadel sabast kinni – Marek soovis talle ju head ja tasus oma vana võlga.
Paarimees kiikas Eeriku poole: «Sisse me ei lähe, sõidame ainult mööda. Aeglaselt, ja soovitan sul musta Mercedese number üles märkida.»
«Sa oled siis nii informeeritud?» ei suutnud Eerik torkamata jätta.
«Kohe näeme,» ühmas Marek rahulikult ja aeglustas sõitu, sest Eeriku abikaasa kauaaegse sõbranna maja juba paistis. Kaks autot olid hoovis ja must Mercedes maja ees tänaval ...
Siis ikkagi!
«Kas märkisid numbri üles?» küsis sõber ja pidas auto kinni.
«Nad saavad aru,» hädaldas Eerik kirjutades.
«Las saavad,» käratas Marek ootamatu ägedusega. «Sa oled oma liigse headusega Talvi ära rikkunud. Mida mõistvam ja järeleandlikum sa oled, seda ülbemaks ta läheb! Praegu on veel viimane aeg, sest kui naine on juba korduvalt truudust murdnud, siis lase tal minna. Lehtsabadega pole midagi peale hakata. See eluvend valib aga varem või hiljem järgmise armukese.»
«Sa siis tead teda?»
«Olen kuulnud, et keegi ülbe tüüp,» muigas mees. «Vahel on isegi maailm liiga väike, mis siis veel Keilast rääkida. Pahanda või mitte, aga kordan üle: täna on veel ehk viimane aeg kord majja lüüa, kuid võibolla on juba hilja. Arvesta sellega, et olen sinust seitse aastat vanem ning paratamatult elukogenum. Ja ühe ränga abielukriisi üle elanud, aga seda tead sa isegi.»
Ülejäänud tee kuni Eeriku kodumajani mehed vaikisid. Enne Toyotast väljumist Eerik siiski poetas: «Aitäh sulle kõige eest! Ja sul on õigus.»
«Ole siis tugev! Kui olukord on väga sant, tule kasvõi mõneks päevaks meile. Leila suhtuks sellesse mõistvalt. Pealegi on ta täielikult sinu poolt.»
«Tänud ka Leilale. Püüan kodus hakkama saada. Õnneks on korter minu jagu, sest see on hangitud enne meie kooselu.»
«Järelikult on kõik trumbid sinu käes.»
Trumbid olid küll mehe käes, kuid mängiti liiga kõrget mängu. Eeriku edaspidise elu peale. Ning seda partiid polnud teps mitte tema alustanud. Eerik andis endale aru, et oli abielu kiirele lagunemisele kindlasti ka ise kaasa aidanud. Tahtlikult mitte, ent eeskätt just oma järeleandlikkusega.
Aga nii räigelt nagu praegu pole Talvi varem käitunud, mõtles Eerik murelikult. Olukord läks järjest hullemaks, sest laupäeval tema ametlik abikaasa koju ei tulnudki. Lõpuks ei pidanud mehe närv enam vastu ja ta helistas. Korduvalt, kuid tulemusteta, sest naise telefon oli välja lülitatud.
Talvi saabus alles pühapäeva hommikul, lõhnad juures ja kergelt jokkis. Teatas, et praegu ei räägi ta sõnagi, sest on väsinud. Kindlasti oli ta ka magamata, sest põõnas keskpäevani. Isegi siis kulus veel paar tundi, enne kui Talvi oli võimeline mehega suhtlema. Nagu karta oli, ei tulnud asjalikust jutust midagi välja. Vastastikune karjumine oli loomulikult kasutu, kuid rahulikult rääkida nad enam ei suutnud. Oli näha, et Talvi seda nähtavasti ei soovinudki. Kummaline, et naisel jäi õigust ülegi, sest kõiges olevat mees süüdi.
«Oled sa kunagi mõelnud, et mul on sinuga igav! Tahaksin näiteks reisida, aga sina vehid ainult tööd teha,» teatas Talvi süüdimatult.
«Kui mina ka ainult luuslanki lööksin, millest me siis elaksime?» imestas Eerik nii eluvõõra jutu peale. «Kui ma palehigis tööd ei rabaks, siis sul polekski enam igav – peaksid samuti kusagil tõeliselt tööd tegema. Siiani oled sa töötamist ainult mänginud. Muretu elu on su lõplikult ära rikkunud. Aga nüüd on sellega aamen: hommepäev hakka endale uut elukohta otsima!»
«Oled sa ogaraks läinud,» röögatas Talvi. «See on meie korter, sest meil on kõik ühine. Kui sa ei taha enam minuga koos elada, siis koli ise välja!»
«Kas oled unustanud, et enne meie paari minemist koostas notar abieluvaralepingu? Selles oli ühe olulise punktina kirjas, et korteri omanik olen mina, kuna soetasin selle oma rahadega enne sinuga tutvumist,» püüdis Eerik rahulikult selgitada. «Kas sa siis tõesti seda enam ei mäleta? Aga abielurikkujaga koos ma elada ei taha.»
«Tõesta, mida sa ütlesid,» nähvas Talvi.
«Nagu ma hiljuti aru sain, on tunnistajad olemas, sest sa olevat tolles armupesas regulaarne külastaja.»
Vastuse asemel viskas marru läinud Talvi Eerikut kohvikruusiga. See lendas mehe peast napilt mööda ja purunes vastu ust.
«Kas kutsun politsei?»
«Persse kõik!» karjus Talvi ning jooksis magamistuppa. Natukese aja pärast tuli ta nuuksudes sealt välja, tõi köögist prügikühvli ja harja ning asus oma lemmikkruusi kilde kokku pühkima. Eerik vaatas seda vaikides pealt.
Tolle rukkililledega kruusi kinkisin talle ammu, sünnipäevaks. Olime sellal väga õnnelikud. Nii kaugele oleme siis viimaks jõudnud, mõtles mees nukralt.