TRAAGILINE ⟩ Õudused ema ja lapse varjupaikades
Häbiväärne peatükk Iirimaa ajaloos
15. veebruar 2023, 08:58
Mel O´Doherty «Langenud» on sünge ja kaunilt kirjutatud lugu sellest, millist mõju avaldas ühele perekonnale erakordselt häbiväärne peatükk nüüdisaegse Iirimaa ajaloos. Lisaks peategelase ja ta perekonna loole kulgeb raamatus kahe kõrvaltegelase, Michaeli sõbra Johni ja ta ema ning kolleeg Jilli liin, näidates, millised tagajärjed olnuksid teistsugustel valikutel, kogukonna silmakirjalikkuse trotsimisel ja ühiskondlikule arvamusele vastu hakkamisel.
1970ndatel, kui Michael Connolly oli alles laps, rääkis ema talle kõigist neist asjadest, mis olid temaga ema ja lapse varjupaikades aset leidnud. Kõigest, mida nunnad olid tema ja teistega teinud. Arstid õhutasid teda rääkima ja ta rääkis. Ta üritas sellest isegi avalikkusele rääkida. Kirjutas ajalehtedele selle kohta kirju. Tegi plakateid ja piketeeris nendega missa ajal kiriku ees. Tublid ja jumalakartlikud koguduse liikmed sundisid ta vaikima. Arstid väitsid, et ta kannatab luulude all. Abikaasa ei pannud ta kirju kunagi posti. Poeg ei uskunud ema.
Kolmkümmend aastat hiljem vaatab endiselt neist aegadest kaasa tulnud süütunde käes vaevlev Michael uudistesaadet, milles hakatakse tasapisi päevavalgele tooma kunagistes ema ja lapse varjupaikades aset leidnud sündmusi, ja taipab korraga, et tema ammu surnud ema rääkis aastate eest tõtt.
Loe raamatust katkendit!
***
Nad kõndisid mööda puiesteed, õlakottides õõtsumas siidripudelid, ja päike takerdus nende peade kohal puude latvadesse ning puistas valgusekübemeid jalge ette ja puulehtedesse ja mullale. Nad võtsid majatrepil istet ja avasid pudelid ja põrnitsesid mullapinda ja eemal kõrguvaid kuivanud, oksteta ja mustunud mände, mis üksteise suunas naaldusid või küljele kaldu olid vajunud; poisile meenutasid need mõne käpardliku jumaluse poolt viltu maasse taotud naelu. Rohi õõtsus ja kummardus maadligi.
Michael puudutas aknet meelekohtadel ja laubal, libistas seejärel sõrmed vinnidest üle nagu pimekirjast. Kõndimisel tekkinud higi pani ekseemi ta kuklal kihelema, niisiis kallutas ta pea taha ja nühkis seda vastu kraed. Nad nokkisid nina ja kõrvu ja sülitasid igas suunas. Poisi silmad kipitasid napiks jäänud unest ning ta nühkis neid sõrmede ja pöidlaga ja hoidis suletuna, et näha, kuidas mustrid laugude taga värelema hakkasid ja siis pimedusse hääbusid.
Nad vedelesid küünarnukkidele naaldudes trepil ja kummardusid ettepoole ja lonksasid pudelist ja vajusid siis taas seljakile ja neelasid joogi alla; nad vedelesid niimoodi kaua, vahetamata omavahel sisuliselt sõnagi. Puiesteel kasvavad puud sahisesid tuules ja siis kadus ka sahin, jäi vaid raske soojus, mis tekitas tunde, nagu vaikus hingaks, ning ta sõber lõi aegamisi tasakesi vilet ja Michael teadis, et on aeg midagi öelda.
«Me võiksime kõrtsis õnne katsuda.»
«Meid ei teenindataks,» vastas Michael. «Miks ma sinu meelest siin käin?»
«See koht ei meeldi mulle.»
«Ei meeldi või?»
«Vanadel häärberitel on mingi viga küljes. Nende suurus. Tühjuse suurus. Nende juures on midagi valesti. Vanus – sellest saan ma aru. Aga see vaikus ... Kui me kained oleksime, siis ei tuleks ma selle koha lähedalegi.»
«Mulle see meeldib. Ja ma ei tea, miks. Jalutasin ükspäev mööda puiesteed, puhtast uudishimust, ja jõudsin puude alt välja ja siin see oligi. Somerville House. Varjatud ja neljakümne või viiekümne aasta eest hüljatud, nagu mu isa ütleb.»
«Kadunud elu. See vaikus siin ... ma ei oska seda kirjeldada – see nagu ootaks midagi.»
«Ei tea. Minu meelest meeldib majadele vaikus.»
«Kindlasti mitte. Need on ju ehitatud just vastupidisel põhjusel.»
Michael pööras pilgu mändidele ja võttis pudelist lonksu. Ta loksutas seda suus, gaas ajas ta põsed punni ning ta neelas joogi alla ja röhatas. Sõber kummardus küljele ja võttis omakorda enda pudelist ühe pika, seejärel teise, lühikese lonksu, toetas end siis taas küünarnukkidele, upitas istukile ja patsutas kuue rinnataskuid. Michael jälgis teda.
«Miks sa seda teed?»
«Mida?»
«Teeskled, nagu oleks sul suitsu? Teeskled sigarettide otsimist? Teed näo, nagu oleksid need maha unustanud?»
«Mul peavad kuskil mõned plärud olema.»
«John, kui sa oma taskutest vähemalt ühe konigi leiad, saad terve minu karbi endale. Kui mitte, siis ei saa ühtegi.»
«Viska mulle lihtsalt üks suits, va jobu.»
Michael pistis käe kuuetaskusse, võttis sealt sigaretikarbi ja sealt ühe sigareti, mille ta kõrvale vaatamata sõbra suunas heitis. John võttis selle, süütas ja silmitses ühe silmaga maad nende ees.
«Su vanamees räägib, et sa käid siin sageli. Isegi magamas.»
«Jah. Mõnikord.»
«Ta tundus mures olevat.»
«Ta on kogu aeg selline olnud. Asjade praegust seisu arvestades võib vabalt juhtuda, et ta lööb varsti ise ka minuga kampa.»
Ta teadis, et John tahtnuks üht-teist küsida, kuid ei teinud seda, ning saabus vaikus ja nad mõlemad pöörasid taas pilgu ümbrusele. Tuul kogus jõudu ja üks aken nende selja taga hakkas raamis undama ning John pöördus selle poole vaatama, võttis sigareti suust, asendas selle pudeliga, rüüpas pikalt, pühkis seejärel huuli ja tõmbas sigaretist sügava mahvi.
«On alles kuradi koht.»
Michael mügistas naerda. Ta silmitses, kuidas puusakõrguseks kasvanud umbrohi metronoomina õõtsub. Tuule taltudes jäi see ida poole kaldu. Ta tähendas: «Sa polegi mulle rääkinud, miks sind su vanast koolist välja visati.»
«Ei ole või?»
«Ei.»
«Mis sind huvitab?»
«Küllap see, kuidas kedagi erakoolist üldse välja lüüakse.»
John rüüpas pudelist, neelas suutäie alla, kuid rääkima ei hakanud. Michael pööras pea tema poole ja ootas. «Sohilaps,» ütles ta viimaks.
Poiss ajas end sirgu, toetas jalad alumisele astmele ja põimis käsivarred nende ümber, pudel näpu vahel kõlkumas. Siis vaatas ta sõbra poole ja noogutas paar korda kergelt.
«Mina olin üks neist lastest, kes kasvas ilma isata. Ühel päeval otsustasin selle teema emaga üles võtta. Algkoolis kutsuti mind Sohipoeg Johniks – vähemalt mõnda aega, kuni ema direktori juurde läks.»
«Ilmselt ei olnud see lihtne.»
«Ei olnud. Aastaid hiljem, keskkoolis, võtsime läbi «Kuningas Leari». Inglise kirjandus. Edmund, Gloucesteri hertsogi sohipoeg. «Nüüd värdjate eest seiske, jumalad.» Kuulsin, kuidas mõned tüübid itsitasid. See teeb haiget, lõikab sügavalt ja sa ei saa asjale päris täpselt pihta. Kas nad mõnitavad sind või su ema? Tulin järgmisel päeval inglise keele tundi ja tahvlile oli kirjutatud: «Nüüd John Howardi eest seiske, jumalad.» Ma teadsin, kes seda tegi. See tüüp pilgutas mulle silma, kui ma oma kohale istusin. Tõusin püsti, astusin tema juurde ja suskasin oma pastaka talle põske. Kaks nädalat hiljem istusin juba sinu selja taga St Joe’si koolis. Millal see oligi, kuue kuu eest?»
«Jeerum.»
«Kõige hullem on see, kui sinuga on seotud mingi lugu. Minul on lugu. Mu ema tekitas mulle selle loo ja ma ei võinud seda kannatada – ja ma ei võinud teda selle pärast kannatada. Pärast seda, kui mind välja visati, ei rääkinud me omavahel mitu päeva. Ühel päeval astusin väravast sisse ja tema istus maja ees pingil. Ta ütles: «Su vanaisa tahtis sind nunnadele anda.» Siis rääkiski ta mulle terve loo ära. Kuidas ta jäi ühest Fitzgeraldi pargi pingil veedetud õhtust rasedaks. Ei teadnud isegi selle tüübi nime. Ta isa püüdis teda sundida titte Blackrocki nunnadele andma ja tema keeldus, lihtsalt ütles: «Ei.» Ja ta oli kõigest seitseteist aastat vana ja käis alles koolis. Aga see oli nii tema moodi. Kui ei, siis ei, kas või nui neljaks. Ta ütles oma isale: «Kui sa sunnid mind mu lapsest loobuma, siis ma tapan enda.» Niisiis jätsid nad ta rahule. Ta tõi mu ilmale ühel 1968. aasta päeval, maja kolmandal korrusel. Kardinad olid ette tõmmatud ja ämmaemand kutsuti kohale Erinville’ist. Kaks aastat hiljem olid ema mõlemad vanemad surnud. Ta oli kõigest üheksateistaastane ja elas koos väikese sohipojaga üksinda suures majas Western Roadil. Kujutad sa seda endale ette?»
«Issake.»
«Häbi. Sa ei kujuta ettegi, see on kõige hullem. Lausa tappev.»
Michaeli hääl oli kähe, karune ja kõlas nagu vanainimese oma, kui ta vastas: «Jajah. Täitsa usun.»
«Oi, see mu ema on tõeline mässaja. Ütles: «John, ma oleksin võinud su nunnadele anda. Ja ma ei teinud seda. Ei teinud. Pea seda järgmine kord meeles, kui sa tahad mind selles süüdistada, et su klassis käib mõni sitapea.» Ja muidugi oli tal õigus. Küsisin: «Oleksid sa tõepoolest seda teinud, ema? Oleksid sa end tapnud?» Ja tema vastas: «Kui naiselt ta laps ära võtta, siis ta juba ongi surnud.»