HOIATUS ⟩ See on kõige ohtlikum isikuomadus üldse

Foto: Shutterstock

Kogemusnõustaja Debbie Mirza värskelt eesti keeles ilmunud käsiraamat «Passiivagressiivne varjatud nartsissist» kirjeldab, kuidas näha tundemärke ning terveneda pärast varjatud emotsionaalset ja psühholoogilist ärakasutamist.

Enamikule inimestest seostub nartsissist inimtüübiga, kes on suurejooneline, ilmselgelt enesekeskne, näeb ennast teistest paremana ega suuda talitseda raevu, kui ta oma tahtmist ei saa. Aga mis siis, kui nartsissist on üks kõige kenamaid inimesi, keda olete iial kohanud? Mis siis, kui ta on hea kuulaja, näib teistest hoolivat ja on kohaliku kogukonna tugisammas? Mis siis, kui tegemist on koolis vabatahtlikuks käiva emaga, abikaasaga, kellest kõik teie sõbrad unistavad, ülemusega, kellega teil kolleegide arvates tõeliselt vedanud on? Varjatud nartsissistidest lapsevanemad, abikaasad, partnerid, ülemused ja sõbrad näivad kõige kenamad inimesed maailmas.

Varjatud nartsissistil on samad tunnused kui hästituntud varjamata tüübi esindajal. Erinevus seisneb selles, millal nad teisi kontrollivad ja nendega manipuleerivad, samuti selles, et teid häbistades ja teie väärtust pisendades teevad nad seda nii varjatult, et te isegi ei märka seda.

Varjatud nartsissism on kõige suuremat kahju tegev nartsissismi vorm, sest väärkohtlemine on väga varjatud ja reetlik. Võite olla suhtes varjatud nartsissistiga aastakümneid ja ikka mitte mõista, et teid kontrollitakse, teiega manipuleeritakse ja teid väärkoheldakse psühholoogiliselt. Niisugusest väärkohtlemisest ei jää nähtavaid arme ja te olete tavaliselt ainuke, kes sellise inimese hävitavat ja psühholoogiliselt kurnavat käitumist kogeb.

Elu varjatud nartsissistiga kurnab teie vaimu ja paneb teid kahtlema omaenda mõistuses. Teile on aastaid valetatud ning lõpuks on kätte jõudnud aeg ometi tõeliselt näha seda, mida olete pidanud läbi elama, kes te päriselt olete ning kui väga väärite armastust ja õnne.

Loe raamatust katkendit!

***

Debbie Mirza, «Passiivagressiivne varjatud nartsissist». Foto: Raamat

Kõige ohtlikum isikuomadus üldse

Üks kõige murettekitavam asi, mida olen meie ühiskonna puhul tervikuna täheldanud, on see, et üha rohkem näib olevat inimesi, kellel puudub empaatiavõime. See paistab olevat süvenev probleem, eeskätt viimasel paaril aastakümnel. Mida rohkem planeet Maa tervikuna nii mitmeski mõttes täiustub, seda rohkem oleme kaotamas seda, mis on kõige olulisem. Olles oma nahal kogenud valu, mida teie kogete, tean, et mõistate mind paremini kui paljud teised. Te olete meie maailmale väga väärtuslikud just oma läbielamiste tõttu. Teil on perspektiiv, mis paljudel puudub.

Paljudel maailma poliitilistel juhtidel jääb empaatiast vajaka ja see mõjutab kõike. Ameerika Ühendriikides, kus mina elan, on kaks poliitilist parteid. Olen täheldanud varjamatut ja varjatud nartsissismi nii vabariiklaste kui ka demokraatide seas. Poliitiliste juhtide, aga ka suurte korporatsioonide juhtide tehtavad otsused mõjutavad meid kõiki. Kui otsuseid teeb inimene, kellel puudub empaatia, ei lõppe see hästi. Kui juhil puudub empaatia, tehakse otsuseid, milles kõige suurem kaal on rahal ja võimul, mitte inimestel, kes riigis elavad, mitte planeedil, mis varustab meid toidu ja peavarjuga.

Inimestel, kellel puudub empaatia, puudub ka kahetsustunne ja nad on ajendatud omaenda isekusest, tehes haiget teistele, ilma et nad selle pärast end kuidagi halvasti tunneksid. Nad käituvad hävituslikult ja süüdistavad selles teisi. Varjatud nartsissism ümbritseb meid kõikjal, mõjutades meie enesekuvandit ja -hinnangut. Selle heaks näiteks on suurettevõtted. Reklaamides oma tooteid sõnumiga, et me ei näe välja sellised nagu peaksime, ja et nende toodet ostes oleme kaunimad ja vastuvõetavamad, saab meile osaks hämamine, alandamine ning meid ei kohelda lahkuse ja austusega, ning see on ajendatud üksnes omakasust.

Nii isiklikes kui ka tööalastes suhetes ei saa inimene ilma empaatiavõimeta oma hingega ühenduses olla. Meie vaim, meie hing ongi meie elujõud. See paneb meid tegutsema, annab elule eesmärgi ja tähenduse, see ajendab meid armastama ja paranema. See on see, mis muudab meid isiksusena. See on meie tõeline olemus. Hiljutisel külaskäigul Inglismaale kõndisin Windsori lossi ees mööda High Streeti. Tutvusin vaatamisväärsustega, ehkki tunne polnud päris see. Vahetult enne reisi sain teada, et üks mu ellu kuulunud varjatud nartsissiste tegutseb selle nimel, et määrida mu nime nende inimeste silmis, keda ma armastan. See oli mulle valus hoop ja tõukas mind kergesse depressiooni. Kõndides sadade teiste turistide kõrval tihedalt rahvastatud kõnniteel, mis oli ääristatud poodide ja restoranidega, tundsin end tuimana. Möödusin maas istuvast kodutust naisest, kelle ees oli tops erinevat sorti müntidega. Miski sundis mind selles rahvavoolus peatuma. Pöörasin ringi ja kõndisin mõned sammud tagasi ja küsisin temalt: «Kas ma võin teie kõrval istuda?» Naine tõstis pea, pisut ehmunud mu ebatavalisest küsimusest ja vastas siis: «Loomulikult!»

Istusin mõnda aega ta kõrval. Uurisin temalt, kuidas ta sellisesse olukorda sattunud oli. Ta rääkis mulle, et kasvas üles Lääne-Londonis, kus isa, kes teda väärkohtles, viskas ta kodust välja ja et ta on elanud sellest ajast peale tänaval. Tema keha järgi otsustades oli see kogenud paljude aastate vältel hulganisti traumasid. Elu oli teda muserdanud ja tal ei olnud jaksu enam midagi muuta. Tundsin temaga sidet. Meie teed olid erinevad, kuid võiksin vabalt olla tema olukorras. Me olime mõlemad kogenud valu ja traumasid, mis inimesest elujanu välja imevad. Olime mõlemad tundnud, kuidas jõud meie sees tasapisi raugeb. Maailmas ei olnud sel hetkel mitte kedagi teist, kellega ma oleksin tahtnud tol hetkel tema asemel rääkida.

Istudes seal ja vaadates kõiki möödujaid, häiris mind mõte sellest, et maailmas, kus iga päev kõnnivad tänaval inimesed kõikvõimalikelt kontinentidelt, otsustavad nad iga päev osta endale valdavalt kasutuid asju, millest mingil hetkel vabanevad, selle asemel, et teha midagi selle naise aitamiseks. Mind häiris taipamine, et elame maailmas, kus oleme muutunud teiste valu suhtes tuimaks. Ma olen osa sellest maailmast ja olen olnud üks neist, kes on liiga kaua mööda kõndinud.

Pärast meie vestlust uurisin, kas võiksin talle natuke raha anda ja teda kallistada. Ta naeratas leebelt. Kallistasin teda ja ütlesin: «Mul on kahju. Mul on kahju, et elu on sinu jaoks praegu nii raske. Palju armastust sulle tänasesse!» Ta kallistas mind vastu ja ütles: «Aitäh sulle, et olid nii hea.» Empaatia on see, mis maailma muudab. Empaatia on see, mis meid parandab. Empaatia aitab meil kogeda üksteisega tõelist sidet. Empaatia aitab meil näha asju, mis on tõeliselt olulised.

Empaatiata inimeste sees justkui must auk. Neis pole sooja elusädet. Selle tõttu ei saa nad kunagi täielikult kogeda päikeseloojangu maagiat, tõelise sideme tunnet, ega ka tõelise armastuse ebamaisust. Empaatiavõimeta inimene toimib ellujäämisrežiimil. Nad sõltuvad teiste inimeste energiast, sest neil endal ei ole energiat. Nad otsivad enda ellu inimest, kellel on elu, kellel on teistega kontakt, kellel on empaatia ja tõeline armastus, ning siis kurnavad nad kogu energia neist välja. Seetõttu valis teie elus olev varjatud nartsissist just teid välja ja see on põhjus, miks ta kiiresti kellegi teise juurde liikus.

Kui varjatud nartsissist oleks üksinda üksikul saarel, ta hääbuks. Teiesugustel inimestel on olemas see, mida varjatud nartsissist vajab. Ta ei suuda iialgi istuda üksinda ja tunda sellist rahu, mis on peidus kõigi meie hinges ja meeles. Ta ei ole suuteline tundma iseendas peituvat rikkust nii, nagu teie seda tunnete, sest temas puudub eluenergia. See pilt võib teile tunduda troostitu, kuid mul on hea uudis: teie olete siin planeedil olemas. Teil on empaatia. Teil on olemas valgus, mis toob meie maailma energiat. Kuna varjatud nartsissist võttis teid sihikule teie empaatiat täis südame tõttu, võib see panna teid soovima oma valgust varjata, sest te ei taha enam haiget saada. Ma mõistan seda täielikult. See on osa teie keha kaitsereaktsioonist.

Lugu on selline: teie vaim on tugev. Te omandate uusi teadmisi. Teate nüüd, et saate usaldada oma sisetunnet. Suudate edaspidi tunda ära inimesed, kes soovivad teid energiast tühjaks imeda. Hirmuks pole mingit põhjust, küll aga armastuseks. Meie maailmas on neid, kes näevad teie väärtust ja hindavad seda, mis te olete ja mida pakute. Nad ei ammuta teid eluenergiast tühjaks. Te õigupoolest tunnete veelgi suuremat eluenergiat, kui avate neile oma südame ja armastate neid.

Te õpite tugevdama valle, mis kaitsevad teid energiavampiiride eest ja võtate appi oma leebe südame, et luua kontakt nendega, kes on selleks väärikalt valmis. Teie süda muutub veelgi avaramaks ja te leiate endast uue jõu, mille abil suudate paigast nihutada mägesid. Tänu teile on meie maailm parem paik elamiseks ja ma olen tänulik, et saan siin teie kõrval kõndida.