KATKEND REISIRAAMATUST ⟩ Lahkumine koroonapaanikas Nepaalist

Foto: Shutterstock

Äsja ilmus Šakti kirjastuselt Indrek Tenno sulest uus raamat «Hipilikud palverännakud».

Indrek Tenno «Hipilikud palverännakud» raamatust leiab palverännuradu, ülekuumenemist ja külmetamist, mõistatuslikke ilminguid ja imehõrke roogasid, siiraid jahmumisi ja lõbusaid alltekste. Raamat sobib kõigile, kes on rännanud, rändavad või plaanivad saada rännusõpradeks.

Loe raamatust katkendit, mis kirjeldab pandeemia algust ja Nepaalist lahkumist.

***

Indrek Tenno, «Hipilikud palverännakud». Foto: Raamat

Umbes nädal enne eriolukorra väljakuulutamist Eestis oli kõigi Everesti vallutajate stardipakk Lukla Nepaalis mõtlik, aga rahulik. Nepaali ei olnud veel haaranud koroonahirm, kuigi räägiti ühest nakatunust. Pigem oldi solvunud, et Hiina püüdvat kogu epideemiasüüd Nepaali kaela ajada. Väikeses 400 elanikuga Luklas, kust algavad kõik Everesti trekid – nii väikesed piip-käes maaliliste vaadete nautimised kui ka eluohtlikud alpinismikatsumused – ei oldud veel paanikas ka majanduslikus mõttes. Läänemaade broneeringuid poldud veel tühistatud, kuigi põhikülalised hiinlased olid oma maale juba lukku pandud.

Muutused olid muidugi pahaendelised, aga mitte keegi ei uskunud, et asi läheb tõsiseks. See on ju lihtsalt viirushaigus, ning gripp on ju isegi hullem, olid tavalised fraasid, kui koroonast juttu tuli. Maske ei kantud, ning muiates rõhuti maailma puhtaimale mägiõhule. Oli matkajaid, kes ikka veel asutasid end radadele, ning kauplesid tavapäraselt kandjate-šerpade hindu. Lennuk, millega olime saabunud vaid paar päeva varem – olime Luklasse tulnud seekord vaid tulevikku silmas pidavate eelluurajatena – oli veel koroonaskepsises mägikatsumuste otsijaid peaaegu täis.

Lend väidetavalt maailma ohtlikemale lennuväljale kestab Kathmandust vaid pool tunnikest, kuid reisi riskantsusest anti aimu juba enne lennukisse minekut. Bussis lennukisse pääsu (mahutab 16 inimest) ootav reisiseltskond tegi kohaliku tiibetlanna juhtimisel läbi hea ende rituaali, mis oma olemuselt meenutas viimast osadussöömaaega: igaühele anti peopesale vett, mis tuli endale pähe kallata, küpsis ja viiluke mandariini. Koos toimetati ja söödi, ning vaadati üksteisele mõtlikult silma. Probleem on selles, et Lukla lennurada on vaid 450 meetrit pikk, ning maandumine tuleb sooritada otse järsule kaljuservale, mis nõuab väga täpselt seatud maandumisnurka. Äralend seevastu on nagu lahtitõuge suusahüppe mäelt – lennuk kaob kohe alla kuristikku, et siis seejärel taas kõrgust koguda (suusatajad seda veel ei suuda). Lennujaamaks näiliselt täiesti mittesobiva mäenõlva olevat kohalik külamees kunagi müünud 30 dollari, ühe kana ja pudeli kohaliku puskari eest.

Igatahes oli asula küll tühjavõitu, aga mitte lootusetu. Õlut oli ja rahvustoite ka. Meid majutanud laama Lhakpa muigas viiruse üle koos teistega. Ka ei ehmunud kaugemaa rändajast ära kohaliku kloostri mungad, kes just neil päevil lugesid valjult ette kõik kloostris säilitatavad pühad tekstirullid ja -lehed. Istusime nende seltsis kivipõrandal ja rüüpasime tass tassi järel tulikuuma teed piimaga, ilma, et kellelegi oleks koroona meeldegi tulnud. Ei jalutuskäik Tsheplungi salapärase kaljukloostrini läbi sakraalse geograafia ja väikeste külakeste, ega jutuajamised lahkete tiibetlastega linnakese tänaval andnud vihjet, et midagi hakkab juhtuma. Aga hakkas.

Järgmisel pärastlõunal oli üheskoos võetud uus seisukoht – ju oli siis ka uut sorti info inimesteni jõudnud. Kohe, kui kohalikud lapsed meid silmasid, panid nad välkkiirelt käed näo ette, sest maske ju veel polnud. Korraks oli see isegi naljakas, aga peagi enam mitte. Milles asi, küsisime laamalt. Bad education, vastas ta muiates tol korral. Sellel päeval tuli lennukitega vaid paar-kolm matkajat, mis andis märku, et üleöö on midagi suhtumises tõesti muutunud.

Enne kojulendu otsustasime mediteerida paar viimast päeva kuulsate leemur-atlandi silmadega Boudhanath stuupa juures, mille ümber tiirutab iga päev tuhandeid palverändureid. Pidime endale tunnistama, et veel kolm päeva tagasi olime näinud hoopis teistsugust Kathmandud – ilma massidesse jõudnud maskideta. Mõni päev varem lasti inimestel ilma maskita kohtuda isegi Kumari Deviga, jumalanna Durgana kehastunud tütarlapsega. Nüüd olime pea ainsad, kes teiste palveränduritega koos stuupa ümber tiireldes maski ei kandnud, ning seetõttu olid meile osakssaavad pilgud üha selgemad – mida te levitate siin meile viirust, võõramaalased! Ainult muldvana nunn, kes võttis annetajatelt vastu vaid soliidseid summasid, polnud maski olulisust veel endale tunnistanud. Sai ka selgeks, et on alanud massiline majutuskohtade broneeringute tühistamine, ning kaupmeeste näod rääkisid iseenda eest. Veel ei tahetud hindades anda alla, sest sedavõrd ulatuslikku riikide lukkuminemist lihtsalt ei osatud oodata.

Lahkuda oli kurvapoolne, sest sisetunne andis aimu, et Nepaali ei ole nüüd enam jupil ajal asja. Maa tühjenes külalistest tundidega, ning sissevool oli täielikult peatunud. Tagasilennu jaamades olime juba varustunud maskidega, kuigi ei osanud läbi selle veel hingata, ning vältisime ta eeshoidmist igal võimalusel. Aga ettevaatusepisik oli juba hinges, nähes lennureisijate kiiret ja suurt olukorratõsiduse omaksvõtmist. Köhivad inimesed ajasid ümbritsevat rahvast närvi – hindude läkastamiskomme on ju tuntud, ning eriti veidralt mõjusid iseenda maski sisse rögastajad. Suhtumise muutus saabus alles Rootsis, kus ainsaks maskikandjaks meie lennukiseltskonnas oli keegi lõunamaalane. Sel hetkel paistnud lootusekiireke, et viirus siinkandis siiski mõjule ei pääse, kadus aga kiiresti, sest juba mõne päeva pärast algas Eestis karantiin.