Bosnia sõjas piiramisrõngasse jäänud kirjaniku lood räägivad sellest, millest ajakirjanduses vaikiti

Miljenko Jergović. Foto: Wikimedia Commons

Loomingu Raamatukogus ilmus Miljenko Jergović jutukogu «Sarajevo Marlboro», raamatu on horvaadi keelest tõlkinud Madis Vainomaa.

Sarajevos sündinud horvaadi luuletaja ja ajakirjanik Miljenko Jergović (sünd. 1966) jäi Bosnia sõja alguses aastaks Sarajevo piiramisrõngasse ja kirjutas pärast sealt pääsemist oma esimesed lühijutud, mis veel kaugelt enne sõja lõppu koondusid kogumikku «Sarajevo Marlboro». Jergović on rõhutatult oma lugudest välja jätnud toonased ideoloogilised võitlused, mis sõjani viisid, ning jutustab nende asemel kõiksugu erilistest ja tavalistest Bosnia inimestest, kes on äkitselt jäänud sõja kätte ja peavad sellega kuidagi hakkama saama. Ta keskendub luuletajale omase tundlikkusega väikestele detailidele ja püüab kujutada seda, millest ajakirjandus ei saanud rääkida. Mõne aasta jooksul pärast ilmumist tõlgiti teos kõigisse suurtesse Lääne-Euroopa keeltesse ning sellest sai teerajaja Balkani nn reaalproosale ja Balkani sõdadest kõneleva kirjanduse võidukäigule läänes.

Raamatu lõpus on tõlkija Madis Vainomaa saatesõna ja intervjuu Miljenko Jergovićiga.

Loe raamatust katkendit!

***

Miljenko Jergović, «Sarajevo Marlboro». Foto: Raamat

HÄRRASMEES DUBROVNIKUST

Kunagi ammu tassisid koormakandjad kaupu punutud seljakorvidega mööda Sepetarevaci tänavat üles Bjelaves asuvatesse ladudesse ja Pothrastovi poodidesse. Aastasadu ponnistasid nad mööda seda lõputuna näivat järsku tänavat üles, et kohale jõudes värskendada end tänava­kaevu veega ja loota, et ühel heal päeval annab see küngas nende kannatuste raskuse all lõpuks järele. Kaevu rajas kunagi ammu – ja keegi ei teadnud, millal – üks beg, kes tahtis inimestele head teha ning ka taevariigis paremas valguses paista. See kaev ei jäänud kunagi kuivaks, isegi siis, kui kaubakandjate asemele ilmusid veoautod ja mälestust nende punutud korvidest talletas veel vaid tänava nimi.¹

Härra Ivo elas pea kogu elu Sepetarevaci tänava alumises osas, kuid tegelikult oli ta nii kõigi kui enese silmis eelkõige härrasmees Dubrovnikust. Roosid tema aias olid suuremad kui teistel, kivitee alati laitmatult puhas, tema tervitus just parajal määral sõbralik, mitte ülevoolav nagu kõrtsikaaslastel, aga ka mitte jahe ja äraolev nagu uue laine linnahärradel.

1991. aasta varasügisel, vahetult pärast seda, kui tšetnikud² ründasid Dubrovnikut, ostis härra Ivo viis kana ja kuke, juuris roosid välja ja kaevas kogu aiamaa üles ning avastas töö käigus aiast kinniaetud vana kaevu. Ta puhastas kaevu, kattis põhja killustikuga ning vooderdas kaevu seinad ilusa valge kiviga. Naabrid said tema plaanidest aru, kuid neile ei mahtunud pähe, kuidas on võimalik mõelda nii süngeid mõtteid ja kuidas võib ühest härrasmehest saada porine töömees ja maakas, keda kanasita hais teps mitte ei häiri.

«Hoidku jumal, et midagi ei juhtuks, aga kui peaks juhtuma, siis olen selleks valmis, ja kui ei peaks juhtuma, siis pole mul selleks valmistudes vähemalt igav olnud. Olen kolmkümmend aastat elanud keset roose ja ma ei taha siit ilmast lahkuda teadmiseta, mille poolest erinevad roosid kanadest.»

Sõja algust tervitas ta suurepärase rohelise salati ja tomatisaagiga, häireid linna veevarustuses aga kirka ja jaheda kaevuveega. Aegamööda muutus kanade kaagutamine naabritele paradiisilindude sädistamiseks, heliks, mis juhatab sind pimedusest päevavalguse poole.

«Härrasmees jääb alati härrasmeheks, a kehvik on kehvik, kas või nui neljaks. Alles eile nägime, kuidas ta seisis keset oma roose, ja mõtlesime, et vahi aga, kohe näha, et härrasmees Dubrovnikust; täna, näed, seisab kanasitas ja ikka on samasugune härrasmees.»

Kui ükskord ei töötanud linna veevärk kümme päeva järjest ja isegi Sepetarevaci tänava otsa kaev tilgatumaks jäi, koputasid naabrid esimest korda, ämbrid näpus, Ivo aknale. Ivo täitis nende veeämbrid, nemad aga muidugi mainisid teda tänutäheks linna peal hea sõnaga. Järgmisel päeval kogunes Ivo aia taha juba oma viiskümmend inimest, ta ei öelnud ka neile ära, kuid siis ilmus kohale veel omakorda viiskümmend. Keegi ei tohtinud ise kaevust vett võtta, et vesi sogaseks ei läheks.

Mõni päev hiljem riputas härra Ivo aia peale järgmise teate: «Lugupeetud naabrid, kaev on avatud kl 10–12 ja kl 16–18. Teistel aegadel ei saa ma teid teenindada.» Maja ette tekkis pikk ja haruldaselt korrapärane järjekord, Ivo lasi veesoovijaid sisse kolmekaupa, keegi ei nurisenud ega kõnelenud valjusti. Reeglitest tuli kinni pidada, just nagu viibiksid mošees või kirikus. Üksikuid hoolimatuid kutsusid korrale nii Ivo ise kui teised järjekorras seisjad ja selgitasid, et nad pole siin mitte kõrtsis, vaid veejärjekorras, ja seega pidagu end ka vastavalt üleval.

Päevil, kui vaenlase tuli oli eriti äge või kui puhus niiske lõunatuul, muutus härra Ivo pisut närviliseks, kuid külarahvas proovis küll lohutavate pilkude, küll viisakate küsimuste ja väikeste tähelepanu­avaldustega tal tuju tõsta. Mõnikord see õnnestus, mõnikord käitus Ivo aga nagu ülbe mõisnik, kostitades rahvast irooniliste märkuste, tarbetute hoiatuste ja lausa solvangutega. Sellest hoolimata ei jätnud ta kunagi kedagi veeta.

Kui lõunatuuled vaibusid või tšetnike turmtuli rahunes, sai härra Ivost jälle vana hea Ivo – auväärsus ise, koogutagu ta siis kaevu kohal, seisku higipull otsa ees või tõmmaku istudes viieks minutiks hinge.

Ajuti, kui linna veevärk jälle toimis, sai ka härra Ivo pisut puhkust. Neil päevil ei võtnud keegi isegi tema nime suu sisse ja keegi ei koputanud ta väravale. Mõistagi tuli tallegi anda hingerahu. Samas ei tohtinud unustada, et oled tõesti õnnesärgis sündinud, et saad vajadusel uuesti tema poole pöörduda ega pea jala kõmpima õllevabriku kõrval oleva linnakaevu juurde, mida tšetnikud aeg-ajalt miinipildujatulega kostitasid.

Päev enne jõule teavitas härra Ivo kõiki, et pühade tõttu ta homme ei tööta, see-eest täna on ta kaevul terve päeva. Pühadeks tõid veevõtjad talle kingitusi. Pirukaid, baklavat, anumaid piimapulbrist tehtud hapupiimaga, väikestesse nutsakutesse pakitud jahvatatud kohvi, ühel noormehel oli aga õnnestunud hankida lausa pakk Croatia filtriga sigarette, mis Ivot kohe eriliselt liigutas.

Esimesel päeval pärast jõule oli kõik jälle vanamoodi. Ühel pool pikk järjekord inimesi, ämbritega naisi ja lapsi, teisel pool aga kaevupõhja mõtlikult vaatav Ivo. Selle kaevu selges vees peegeldus kohalikele kogu maailma headus. Härra täitis nende ämbrid ning neil jäi vaid oma kandamiga ülesmäge sammuda.

«Iga päev, kui tassin vett ülesmäge, mõtlen Kristuse ja Kolgata peale. Mõtlen, et ei tea, kas tee Kolgatale läheb ka kogu aeg ülesmäge või siis ikka natuke üles ja seejärel natuke alla,» rääkis mu ema ühele mosleminaisele, koormates teda lisaks kõigele veel sellegi dilemmaga.

Tõlkija märkused:

1. Tänava nimi Sepetarevac tuleb sõnast sepet, mis tähendab seljas kantavat punutud korvi. 

2. Sõna «tšetnik» on Balkani poolsaarel ajalooliselt tähistanud vastupanuliikumise võitlejat: nii XIX sajandi lõpus Osmanite impeeriumi ülemvõimu vastu võidelnud Serbia vabatahtlikke võitlejaid kui ka Teise maailmasõja ajal Dragoljub (Draža) Mihailovići juhitud endisi Jugoslaavia kuningriigi armee võitlejaid. 1990 alanud Jugoslaavia lagunemise sõdades kutsusid end sagedasti tšetnikeks serblaste erinevate paramilitaarsete üksuste liikmed, matkides nii vana riietusstiili kui ka habemeid. Tänapäeva kõnepruugis on sõnal endise Jugoslaavia aladel, eelkõige Bosnias ja Hertsegoviinas ning Horvaatias, halvustav tähendus, tähistades agressiivset ja natsionalistlikult käituvat serblast.