JAHMATAV TRAGÖÖDIA ⟩ «See ei ole kena vaatepilt. Aga küllap te olete kriminaalpolitseis kõigega harjunud»

Islandi politseiauto. Foto: Shutterstock

Ilmunud on Islandi kirjaniku Eva Björg Ægisdóttiri romaan «Valelikud tüdrukud».

Kui üksikema Maríanna oma kodust kaob, jättes köögilauale vabandava sõnumi, eeldavad kõik, et ta võttis ise endalt elu … kuni seitse kuud hiljem leitakse tema surnukeha Grábróki laavaväljalt, ning pole kahtlust, et ta on mõrva ohvriks langenud.

Tema tütar Hekla on kasuperes, aga kas tema täiuslik uus elu varjab midagi koletut? Viisteist aastat varem lebab meeleheitel noor ema sünnitusosakonnas ega suuda oma last vaadata ning alguse saab kummaline, vildakas suhe, mille tulemuseks on jahmatav tragöödia.

Politseiuurija Elma ja tema kolleegid hakkavad uurima juhtumit, mis muutub aina keerulisemaks, kui kahtlusaluste ring kasvab ja uut valgust heidetakse Maríanna minevikule – ja tüdruku lapsepõlvele, kes polnud kunagi samasugune nagu teised lapsed.

Loe raamatust katkendit!

***

Eva Björg Ægisdóttir, «Valelikud tüdrukud». Foto: Raamat

Sõit Akranesist Grábrókki läänerannikul võttis tund aega. Sævar jäi sõidu ajal magama. Tema pea vajus küljele ja rappus mõnda aega edasi-tagasi, enne kui uuesti peatoele vajus. Elma keeras muusika vaikseks ja lisas soojust, sest külmetas endiselt pärast jalutuskäiku rannal. Ta naeratas tahtmatult, mõeldes Alexanderile ja tema armsale märkusele. Kui ta ainult suudaks aja peatada, et natuke kauem poisi süütust ja siirust nautida. Aastad möödusid liiga kiiresti. Tundus, et alles eile oli ta helevalgete juustega punast krimpsus poissi sünnitusosakonnas esimest korda süles hoidnud. Pärast aastatagust Akranesi tagasi kolimist oli ta saanud veeta palju rohkem aega poisi ja tema septembris kaheseks saanud väikevenna Jökulliga. Tänu sellele ei paistnud nad kasvavat nii hirmutava kiirusega.

Elma sõitis mööda ringmaanteed, läände jäi avameri, itta mäed, ning möödus Hafnarfjalli mäe rähaga kaetud nõlvadest piki kuulsat musta tuulekoridori, kus maantee sageli liikluseks suleti. Eespool avanes maastik Borgarfjörðuri avara sinitaeva ja harvade valgete talumajadega lamedaks rohumaaks, mis peegeldus fjordivees. Poolel teel pöördus tee üle silla põhja ja viis nad otse mere kohal madalatel kaljudel seisvate valgete majadega väikesesse Borgarnesi linna. Kuna ringmaantee läks läbi linna, olid kohalikud kauplused ja bensiinijaamade kohvikud suvel ja talvel turiste täis ning meeleolu hoopis teistsugune kui Akranesis, mis jäi oma asendi tõttu poolsaare otsas suurematest teedest veidi kõrvale.

Pärast Borgarnesi jäid tee äärde punaste katustega talumajad ja mõned puudesalud ning lõputud väljad pleekinud rohututtidega. Otse nende ees märkis kühm silmapiiril Baula mäe püramiidjat kuju, mis kerkis maastikul nende sihtkohast veidi põhja pool ja muutus järjest suuremaks. Kahekümne minuti pärast asendusid karjamaad esmalt männiistanduste ja kasevõsaga kivisema maaga ning seejärel, Grábrókile lähenedes, laavaväljadega, mida kirjasid sammaldanud kivid. Ülimoodsad geomeetrilised mustvalged kastid ja veidi vanemad punaste katustega ühiselamud tähistasid Bifrösti tekkinud ülikoolilinnakut, mis talvekuudel linna rahvaarvu kasvatas. See oli ka populaarne suvituspiirkond ja Elma nägi suurema osa suvemajade juures autosid, mis vihjasid sellele, et inimesed nautisid enne päristalve tulekut ilusat ilma.

Ülikoolihoonete taga kõrgus ainulaadne pruun Grábrók, väike vulkaan, mis oli viimati pursanud tuhat aastat tagasi. See polnud küllalt kõrge, et seda mäeks nimetada, aga sellel oli kena kooniline kuju ja keskel suur kraater. Tegelikult oli kraatreid kolm, aga peakraatri kõrvale jäid väiksemad ja mitte nii silmatorkavad. Kraatril olid hallist ja roostepruunist tuhast siledad seinad, madalamat nõlva kattis siin-seal heleroheline rohi kontrastina laavavälja kirjavatele sammaldunud kividele. Elma märkas kraatri jalamile pargitud politseiautot ja pööras ära enne parklat, mis oli tavaliselt täis turiste ja busse. Nad tõusid aeglaselt kitsast kruusateest üles ja peatusid politseiauto kõrval.

Elma nügis Sævarit, kes pilgutas mitu korda silmi ja haigutas.

«Tunned end paremini?» küsis Elma autoust avades.

Sævar noogutas vastuseks, aga tema välimus väitis vastupidist. Pigem näis ta veel väsinum ja kurnatum kui enne.

Teise auto juures seisis keskealine mees Borgarnesi politseist, keda Elma ei mäletanud varem näinud olevat. Mees oli enne neid sündmuspaigale jõudnud ja rääkinud inimestega, kes surnukeha leidsid. Leidjateks osutusid kaks väikest poissi, kes seisid suvemaja juures. Nad olid laavaväljal peitust mänginud ja jäänused leidnud. Politseinik hoidis kätt päikese varjuks silmade ees. Ehkki tuult peaaegu ei olnudki, sundis lõikav külm Elma värisema. Ta mässis salli kõvemini kaela ümber ja märkas silmanurgast, kuidas Sævar oma õhukest jopet tihedamalt ümber keha tõmbas.

«See ei ole kena vaatepilt,» ütles politseinik. «Aga küllap te olete kriminaalpolitseis kõigega harjunud.»

Elma naeratas. Suurem osa tema lauale jõudvatest juhtumitest olid liiklusrikkumised või sissemurdmised. Ta võis ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, kui oli laipa näinud. Kui ta Reykjavíkist ära tuli, et Lääne-Islandi kriminaalpolitseiga liituda, oli ta piirkonna suurusest hoolimata olnud valmis vaikseks eluks, aga polnud möödunud nädalatki, kui Akranesi vana majaka juurest leiti surnukeha. Järgnev mõrvauurimine oli köitnud kogu Islandit.

«Maastik on siin raske,» jätkas politseinik. «Koobas ise on üsna sügav ja kitsas. Peate kummarduma, et sisse pääseda. See ehmatas vaesed poisid päris ära – nad arvasid, et nägid musta haldjat või paharetti või midagi.»

«Musta haldjat?» küsis hämmeldunud Elma kulmu kergitades.

«Kui seda näete, saate aru.»

Üle ebatasase laava minek oli raskem, kui tundus. Elma pidi täielikult keskenduma, et mitte teravatel kividel komistada. Ta hoidis pilgu enda ees maas, otsis turvalisi kohti, kuhu astuda, aga kaks korda andis sammal tema jalge all järele ja ta oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Ta peatus, et hinge tõmmata ja suurejoonelist maastikku silmitseda. Nad olid kraatrist lõunas, kõrgem koht varjas neid ringmaantee ja parklat kasutavate inimeste eest.

Borgarnesi politseinik oli märkinud surnukeha asupaiga fluorestseeruva päästevestiga, sest muidu oleks olnud võimatu seda märgata: kõik kivid näisid ühesugused. Isegi kui nad seisma jäid, ei saanud Elma aru, kus surnukeha on. Alles siis, kui politseinik talle näitas, märkas ta kitsast avaust, mida varjas sammal. Tegelikult ei teadnud ta, kas nimetada seda koopaks või lõheks. Avaus oli allapoole kaldu ega paistnud eriti suur, aga kui Elma selle ette kükitas, nägi ta, et avaus oli palju sügavam ja laiem, kui ta oli esialgu arvanud. Kui nad sisse astusid, mahtus täiskasvanud mees seal seisma, kui pea õlgade vahele tõmbas.

Sævar laenas politseinikult taskulambi ja suunas valguskiire pimedusse. Kiir valgustas tumedaid kaljuseinu ja katust, kui Elma end läbi avause pressis ja konarlikul põrandal ettevaatlikult edasi liikus. Kohe kui ta koopasse astus, hääbusid hääled üminaks. Võib-olla oli see tema enda hingamise hääl, mis kaljuseintelt vastu kajas. Elma vaatas Sævari poole ja tundis piiratud ruumis korraks kohutavat hirmu. Siis võttis ta end kokku ja vaatas mustavat koobast. Kui taskulambi valguskiir koobast valgustas, ahmis ta õhku.

Mõni ime, et poisid arvasid musta haldjat nägevat. Surnukeha kandis tumedaid riideid, tema pea oli veidi kõrgemal kui rindkere. Kolp ei olnud must, vaid helehall ja pruun, siin-seal turritasid juuksetutid. Näost ei olnud midagi järel: nahka ei olnud, ainult tühjad silmakoopad ja irevil hambad.

Sævar libistas valguskiire mööda keha allapoole mustale mantlile, sinisele pluusile ja teksastele, kõik olid narmendavad ja pikast koopas viibimisest niiskusest tumenenud. Valgussõõr kadus äkki. Elma pööras pead ja nägi korraks Sævari lubivalget nägu, enne kui kõik pimedaks läks, kui too ära pööras, paar sammu kõrvale astus ja kokku vajus. Järgmisel hetkel kuulis Elma öökimist ja Sævarit laavale oksendamas.