Miks Martin Cleary 1895. aastal oma naise põlema pani?

Foto: Shutterstock

Kirjastus Argo sarjas «Ajalooline romaan» on ilmunud Carlo Gébleri «Ravi». Romaan põhineb tõestisündinud lool 1895. aastast, mil Martin Cleary astus Iirimaal kohtu ette süüdistatuna oma naise Bridgeti surnuks põletamises.

Aastaid abielus olnud Bridgetil ja Michaelil ei õnnestu lapsi saada ning naine loodab kogu hingest, et vana viljakusriitus toob talle kauaoodatud järeltulija. Kuid Tipperary rahvas kaldub üha enam arvama, et Bridgetiga toimub midagi väga kummalist ja mängus on sootuks teisest maailmast pärit vägi. Liiguvad sosinad haldjatest, keegi mainib kurje vaime, üks naaber teab, kuidas naine tema koormast vabastada, teine teab veel kedagi, kes oskab aidata. Külarahvas alustab ravimist.

Sada aastat hiljem lappab emata kasvanud poeg hiljaaegu surnud isa pabereid. Nende seast leiab ta vanad märkmikud ja üleskirjutused ühe naise ravimisest ja talle meenub lapsepõlves koos isaga tehtud reis muldvana ja jutuka mehe juurde.

Carlo Gébler (1954) on Iiri kirjanik, režissöör ja loovkirjutamise õppejõud. Ta on avaldanud mitmeid romaane, novelle, näidendeid ja memuaare. «Ravi» väljaandmist toetas Literature Ireland.

Loe raamatust katkendit!

***

Carlo Gébler, «Ravi». Foto: Raamat

Michaeli vaateviis oli abieluaastate kestel üsna erinev. Alguses ei huvitanud Bridgetiga lastesaamine teda üldse. Nagu ta ise ütles, ei tahtnud ta oma majja lõugavaid põngerjaid; tema tahtis rahu ja vaikust. Ka tundis ta, et neil on juba laps Pati isikus, kes nende juures elas. Kui Bridget norutas – ja seda ta abielu alguses tegi, kui tal päevad kätte jõudsid –, ütles Michael mõnikord: «Jumal tänatud, et punane lipp väljas on. Veel üks kuu meie eneste päralt.»

Kui aga nendevanused sugulased ja sõbrad hakkasid lapsi ja seejärel veel rohkem lapsi saama, otsustas Michael, et ka nemad peaksid lapsi saama. Michael ainult tundus olevat ükskõikne selle suhtes, mida teised inimesed tegid. Tegelikult oli ta täiesti kombetruu ja kui tal polnud seda, mis oli kõigil teistel – antud juhul kasvavat peret – oli ta väga õnnetu.

Michael hakkas Bridgeti kuupuhastusi pelgama, ja kui üks kuu järgnes teisele, ilma et naine oleks käima peale saanud, kasvas mehe masendus. Miks naine polnud võimeline rasedaks jääma? Mis viga on, küsis mees.

Nende abielu neljandal aastal viis ta Bridgeti proua Whelani jutule. Bridget muidugi ei rääkinud, et ta oli kord juba seal käinud, ja ust avades ning Michaelit ja Bridgetit enda ees seismas nähes oli ka vanal naisel oidu suu kinni hoida.

Sellal kui Michael väljas seisis, kordas proua Whelan palveid soolaridade kohal ja viis Bridgeti kivi juurde astelhernepuhmaste keskel. Seekord aga ei tekkinud mingit tunnet, kui Bridget kivil istus, ja tal oli kogu aeg külm ning ihu kattis kananahk. Loomulikult ei lausunud Bridget sõnagi.

Kui nad tarre naasid, meisterdas proua Whelan veel ühe kummalise kuju ja kordas sõna-sõnalt eelmisi juhtnööre. Nelja aasta tagusele käigule ei vihjatud ja Bridgeti meelest oli see imelik.

Bridget ja Michael lahkusid vaikides, ja kui nad koju jõudsid, vabandas Bridget, läks magamistuppa ja pani ukse enda järel lukku.

Ta kergitas madratsit. Esimesest nukust oli järel vaid mõni traatvõrku kinni jäänud kahl ja väike kuhi tillukesi pepri voodi all põrandal. Bridget pani uue nuku paika ja laskis madratsil langeda.

Teine käik proua Whelani juurde polnud mõjusam kui esimene ja õige pea hakkas Michael meelt heitma. Mõnikord süüdistas ta ennast, mõnikord Bridgetit. Naise lahendus mehe tujukusele oli kirglikumalt ja sagedamini armatseda.

Maja oli aga väike ja seal ei saanud omaette olla. Seetõttu eelistasid Michael ja Bridget armatseda ikka siis, kui Bridgeti isa Pat Boland väljas oli.

Patil oli kombeks paar-kolm korda nädalas mööda tanumat sammuda ja käia külas oma õel, kelle nimi oli Mary Kennedy ja kes oli ühtlasi Bridgeti tädi. Mary Kennedy elas väikeses majas seal, kus nende tanum maanteega kokku sai; ja kui Pat kodunt ära Maryl külas oli, tundsid Michael ja Bridget end vabalt, nagu nad tema kodus olles kunagi ei tundnud.

Kuid ühel talveõhtul, kui Pat oma õel külas oli, põikasid Mary Kennedy juurde ka mõned noored mehed.

Noormehed leidsid, et kahe vanainimese seltskond on igav. Bridget ja Michael pakkusid rohkem huvi.

«Kus Michael on?» küsis üks neist. «Kodus või?», mille peale Pat pikemalt mõtlemata vastas: «Jah.» Hiljem oli ta selle tõttu endale pahane. Ta muretses veidi ka selle pärast, et Michael võib tema peale vihaseks saada. Pat pelgas alati pisut oma väimeest.

Noormehed lahkusid Mary Kennedy juurest ja kõndisid miili jagu mööda pimedat tanumat Clearyde maja manu.

Pimedale majale lähenedes olid külalised pettunud, sest avastasid, et aknast ei paista ainustki tuld. Ent lähemale jõudes ning seest naudingukarjeid ja julgustamist kuuldes said nad aru, miks tuled olid kustutatud. Seejärel, kiirelt olukorra pakutud naljategemise võimalusest kinni haarates, otsustasid nad jääda sinna, kus nad olid, pimeduse varju, ja seest kostvaid hääli kuulata.

Sellest ajast peale kogunesid noormehed siis, kui selgus, et Pat on külas Bridgeti vanal tädi Maryl, Clearyde maja ümber ja kuulasid või lõbustasid ennast kommenteerides armatsemise edenemist, nagu see majast kostis.

See kestis seni, kuni seersandi kohusetäitja Egan Kuninglikust Iiri Politseist ühel sügisõhtul jalgrattaga mööda tanumat sõitis, et külastada kedagi talumeest pullipidamisõiguse asjus. Cleary maja juurde jõudes oli ta väga üllatunud, kui leidis pimeduses seismas kolm noormeest, aga mitte nii üllatunud, nagu olid nemad, kui politseinik välja ilmus.

«Mida te teete?» nõudis seersandi kohusetäitja.

«Me oleme teel Mary Kennedy juurde,» vastas üks noormees. Ta rääkis nii otsustavalt, et see tundus seersandi kohusetäitjale kahtlane.

«Kust te tulite?» küsis politseinik.

Sel hetkel kostis toast rõõmukarje ja ükski noormees ei suutnud seersandi kohusetäitja küsimusele vastust välja nuputada.

«Minge ära,» käsutas politseinik ja noored mehed lentsisid minema.

Seersandi kohusetäitja Egan läks oma teed, käis talumehe juures ära ja alles tagasiteel tuli rattasadulast maha ja koputas Clearyde uksele. Ukse avas Michael.

«Mõne aja eest logelesid su maja ümber mõned noormehed, Michael Cleary,» ütles Egan. «See oli umbes tund aega tagasi.»

Seersandi kohusetäitja ootas, et sõnad pärale jõuaksid, ja lisas siis viisakalt: «Ma oletan, et te magasite tunni aja eest, sest sel ajal ei põlenud teil toas ühtegi tuld.»

«Jah,» soostus Michael.

Bridget ilmus abikaasa selja taha. Ta sättis juukseid pealaele krunni.

«Proua Cleary,» tervitas teda seersandi asetäitja Egan.

«Milles asi?» küsis Bridget.

«Mõned noormehed luusisid veidi aega tagasi tanumal. Ma saatsin nad minema. Tagasi nad ei tule.»

Seersandi kohusetäitja läks ära. «Kuidas nad julgevad nuhkima tulla,» hüüatas Michael, samal ajal kui Bridget istus vaikselt ja libistas hammastega üle alahuule. Seda tegi ta iga kord, kui mees oli vihane ja tema tundis muret.

«Kas sa arvad, et see oli esimene kord?» küsis naine.

«Ei arva,» vastas Michael vihaselt, ja ümbruskonnas küsimusi esitanud, leidis mees, et ta oli õigesti arvanud.

Kättemaksu haududes muretses Michael kirkavarre. Ta mässis selle kotiriidesse ja peitis kuuri turbahunniku taha.

Paratamatult leidis selle Bridget ja tahtis teada, miks see seal on.

«Mu enda kirkavars on katki,» pomises mees. Ta polnud osav valetaja.

«Ja miks see oli turba alla peidetud?»

«Oli või? Et seda kuivana hoida,» jätkas mees mannetult.

Kui Bridget oli tõe välja pinninud, ja see ei võtnud kaua aega, sest ta oli juba aimanud, miks Michael oli tegelikult varre ostnud, alustas naine:

«Ühe mehe peksmisega võid karistusest pääseda. Aga teise või kolmanda puhul saab seersandi kohusetäitja Egan aru, et see olid sina, tuleb siia ja võtab su kinni, see tähendab siis, kui see huligaanikamp pole ette jõudnud ja sind poolsurnuks peksnud.»

Michael sai aru, et naisel on õigus. Kättemaksu otsides lõpetab ta kas vihavaenuga või vanglas või nii seda kui teist.

Siis meenus talle, et Fethardi lähistel elab naine nimega Irene Callaghan. Mõned ütlesid, et ta on haldjas, teised rääkisid, et tema isa oli rändmustlane ning tema ema sai käima peale pärast seda, kui nad olid keset rath’i haldjakivil armatsenud. Kõige populaarsem selgitus Irene’i võimele oli siiski see, et tema isa oli Inglise sõdur, milles ei olnud iseenesest midagi halba, kui mitte arvestada, et rase olles oli Irene’i ema ühel päeval maha salanud tõsiasja, et ta saab lapse, ühe naabri kuuldes, kellel oli kuri silm ja kes nõnda loomuvastaselt kindlustas, et tema anne üsas kasvavale lapsele edasi antaks.

Nii et ühel õhtul pärast tööd sõitis Michael jalgrattaga selle naise maja juurde. Irene Callaghan elas väikeses, ent kenasti lubjatud majas keset metsatukka vanas mõisavalduses. Aknad ja uksed olid maaomaniku käsul erkpunaseks värvitud ja maja juures oli kaks ilusat lillepeenart.

Michael koputas, uks tehti lahti ja ta nägi hääbuvas valguses enda ees seismas väga tumedate kurbade silmadega vanaldast naist. Naine kutsus ta kööki, Michael istus rohelisele jõhvdiivanile, millel oli kuhjade viisi patju, ja rääkis naisele oma loo. Siis jõi ta piparmünditeed, samal ajal kui naine vana pruuni savipiipu tõmbas.

Viimaks ütles Irene: «Ma ajan selle korda,» ja nõnda sai Michael aru, et naine on nõus teda aitama.

«Mine nüüd. Jäta see minu hooleks. Sa ei tohi sellest kunagi kellelegi rääkida.»

Kaks nädalat hiljem lendas sepa ääsist vallatu säde ühe piiluja silma. Asjakohane karistus meeldis Michaelile, talle tehtud ülekohus oli heastatud (sedavõrd, et nüüd kaotas ta huvi teiste riivatute vastu), uudis õigustas ühte tema sügavaimat usku ning saadud kinnitus pakkus talle suurt tröösti. Maailmas oli veel üks jõud, kui vaid teadsid, millal ja kuidas seda appi kutsuda.