TÕHUS DOOS ⟩ Ka insuliin võib olla surmarelv, kui see satub valedesse kätesse

Foto: Shutterstock

Iga krimifänn teab, et mürk on mõrvarelvana kurikaval ja seda on raske avastada. Mürki võib poetada joogi sisse, määrida odaotsale ja ukselingile või piserdada õhku. Tulemust ei ole raske arvata. Aga mida see mürk kehas teeb? Miks inimene mõne ainega kokku puutudes sureb ja kuidas leida vastumürki?

Neil Bradbury raamatu «Tõhus doos» kangelased on insuliin, atropiin, strühniin, akonitiin, ritsiin, digoksiin, tsüaniid, kaalium, poloonium, arseen ja kloor. Neil Bradbury suundub mürgi kannul otse rakkude sisemusse ja räägib, mis täpselt juhtus Skripali ja Litvinenkoga; kuidas tegutses ja jäi vahele kurikuulus Lambethi mürgitaja ning mida saputas armuke härra l’Angelier’ kakao sisse.

Mürkide toime uurimine on andnud teadlastele uusi teadmisi inimkeha sisemiste mehhanismide kohta ning see on võimaldanud luua uusi ja tõhusaid ravimeid. Uurimistöö sõrmkübara mürkide mõjust tipnes südameravimi loomisega, teadmised belladonna kohta aitavad ravida mitut häda, sh isegi keemiarelva kahjustusi. Ükski keemiline ühend pole loomuomaselt hea ega halb, oluline on, milleks seda kasutatakse ja milline on tõhus doos. Olgu eesmärk siis elu võtta või säilitada.

Neil Bradbury on füsioloogia ja biofüüsika professor Rosalind Franklini ülikoolis Illinoisis. Bradbury on pälvinud rohkelt tunnustust ainulaadse lähenemise eest füsioloogia õpetamisele.

Tema sulest on ilmunud rohkem kui 80 teadusartiklit ja muud kirjutist. «Tõhus doos» on Bradbury esimene raamat. Eesti keelde tõlkis teose Triin Olvet ja see ilmus Argo kirjastuse sarjas «Elav teadus».

Loe raamatust katkendit!

***

Neil Bradbury, «Tõhus doos». Foto: Raamat

Tol õhtul läks perekond elutuppa puhkama. Elizabeth pikutas natuke aega diivanil, kuid muutus järjest rahutumaks ning ütles viimaks teistele, et läheb heidab veidikeseks voodisse. Kell pool seitse õhtul hüüdis Elizabeth trepist üles minnes Kennethile, et see tuleks teda tunni aja pärast äratama, sest ta tahtis koos mehega üht telesaadet vaadata. Nagu selgus, ei vaadanud Elizabeth telekat enam kunagi. Viiskümmend minutit hiljem läks Kenneth teisele korrusele naisele ütlema, et saade algab varsti, kuid Elizabeth oli juba pidžaamasse pugenud ja voodisse läinud ning ütles abikaasale, et tal on «liiga mõnus olla, et end liigutada». Kenneth lonkis üksinda tagasi elutuppa ja vaatas järgmise pool tundi telekat, enne kui läks naisele klaasi vett viima ja küsima, kuidas ta end tunneb.

Magamistoas nägi Kenneth, et Elizabeth on endiselt voodis ja väga väsinud. Nagu ta hiljem tunnistas, oli naine öelnud, et on «liiga väsinud, et kasupojale head ööd öelda». Kennethile oli magamaminekuks ikka veel liiga vara ja ta tahtis lasta naisel omaette puhata, mistõttu ta läks tagasi trepist alla ja vaatas saate lõpuni. Kui kell sai pool kümme, kuulis Kenneth naist magamistoast hüüdmas. Kui ta trepist üles läks ja tuppa astus, nägi ta ehmatusega, et naine oli voodisse oksendanud. Nad vahetasid linad, Kenneth viis määrdunud voodipesu allkorrusele ja pani köögis pesukaussi likku. Elizabeth kaebas lisaks väsimusele nüüd, et tal «on liiga palav», ning otsustas pikutada uue päevateki peal.

Kenneth pani pidžaama selga, läks voodisse ja hakkas lugema. Kella kümneks ei tundnud Elizabeth end ikka veel hästi ja higistas tugevalt. Ta võttis riided seljast ja ütles abikaasale, et läheb vanni, et end maha jahutada. Kenneth kuulis vannivett jooksmas ja jäi tukkuma. Ootamatult ehmatas miski ta ärkvele. Öökapil seisvat äratuskella vaadates nägi ta, et see näitab juba 23.20, ja teda üllatas, et naine pole veel vannist tagasi voodisse tulnud. Ta hüüdis Elizabethile murelikult: «Kas kõik on korras? Kui kaua sa seal veel oled?» Vastust ei tulnud. Mures, et naine on ehk jäänud külmaks läinud vannivees tukkuma, ronis Kenneth voodist välja ja läks vannituppa, kus leidis oma õuduseks üleni vee alla vajunud Elizabethi, kes ei liigutanud enam.

Paanikasse sattunud Kenneth oli veendunud, et naine on uppumas, ja tõmbas kiiresti korgi eest, et vesi vannist välja lasta. Kuni see ära voolas, üritas Kenneth meeleheitlikult naist vannist välja, kõvale vannitoapõrandale sikutada, aga pingutustele vaatamata ei jaksanud ta teda tõsta. Õnneks taipas Kenneth elukutselise meedikuna, et peab tegema naisele kunstlikku hingamist, kui naine veel vannis lebab. Ta püüdis tulutult Elizabethi elututesse kopsudesse õhku puhuda, aga tal oli ikkagi abi vaja.

Kuna majas telefoni polnud, tormas Kenneth naabrite juurde, ise ikka pidžaamas, ja äratas Skinnerid. Mures Barlow palus neil arsti kutsuda ja läks ise tagasi naist elustama. Kummalisel kombel otsustasid naabrid silmapilk kiirabi kutsumise asemel ise vaadata, mis lahti on.

Kui nad läksid naabermajja ja trepist üles vannituppa, ehmusid nad, nähes Elizabethi alasti keha tühjas vannis lamamas ja Kennethit tema õlgu mudimas. Skinnerid olid nüüd veendunud olukorra tõsiduses ja helistasid perearstile, paludes tal tulla nii kiiresti kui võimalik. Arsti oodates heitis proua Skinner pilgu Kennethile, kes istus tugitoolis, nägu käte vahel, ja nuuksus vaikselt. Vaatamata arsti kiirele saabumisele oli Elizabethi jaoks juba hilja ja ta kuulutati surnuks.

Surm on alati häiriv, kuid veelgi enam siis, kui lahkunu on noor naine ja ema, kelle tervis oli täiesti korras. Arst ei suutnud küll täpselt öelda, mis nimelt, kuid miski juhtunu juures ei tundunud talle päris õige. Kahtlemata oli Elizabeth surnud ja tal hakkasid tekkima esimesed surmakangestuse tundemärgid, kuid näriv sisetunne sundis arsti politseid kutsuma ja ei läinud kaua, kui uurija Naylor saabus sündmuskohta üle vaatama.

Elizabethi otsus tol õhtul vanni minna osutus tõepoolest pöördeliseks. Oleks ta püsinud voodis, siis oleks tema surm, kuigi nii noore inimese kohta häiriv, läinud kirja loomulikuna. Esmalt näis, et Elizabeth oli uppunud, kuid tema pupillid olid tuntavalt laienenud, palju rohkem, kui arst oli uppunutel varem näinud.

Aga mis pani Elizabethi pupillid laienema? Mis tekitas temas sellise kuumatunde, et ta vajas enda jahutamiseks külma vanni? Ja mis noore energilise naise sedavõrd ära väsitas? Märkimisväärsel kombel sisaldus vastus Elizabethi huku küsimusele milleski väga lihtsas, mida miljonid inimesed iga päev kohvi ja tee sisse panevad: suhkrus.

«… suhkrutükk, mis teeb…»

See, mida me toidupoest ostame, on vaid üht liiki suhkur. Keemias nimetatakse suhkruid süsivesikuteks, sest need kõik koosnevad süsiniku, vesiniku ja hapniku aatomitest, mis on omavahel kindlal viisil seotud. Kõige väiksemates suhkrutes on vaid kuus süsiniku, kuus hapniku ja kaksteist vesiniku aatomit. Sõltuvalt aatomite paigutusest moodustavad need kas fruktoosi (ehk puuviljasuhkru), galaktoosi (esineb toiduainetes nagu piim ja avokaadod) või glükoosi. Veresuhkrust rääkides peame tegelikult silmas glükoosi, energiaallikat, mida veri kehas transpordib. Valged suhkrukristallid, mida me lusikaga kohvi ja tee sisse tõstame, on tegelikult lauasuhkur või täpsemalt sukroos, mis koosneb ühendatud fruktoosi ja glükoosi molekulidest. Näiteks piimasuhkru ehk laktoosi koostises on sarnaselt ühendatud glükoosi ja galaktoosi molekulid.

Samuti on võimalik liita sadu ja tuhandeid süsiniku, hapniku ja vesiniku molekule pikkadeks suhkruahelateks, et moodustada glükogeen looma organismis või tärklis ja kiud taimes.

Üks tähelepanuväärseid asju inimkeha juures on see, et ükskõik milliseid süsivesikuid me sööme, olgu need friikartulid, leib või makaronid või suhkur limonaadis ja puuviljamahlas, lagunevad need soolestikus kolmeks suhkru ehituskiviks: glükoosiks, fruktoosiks ja galaktoosiks, mis imenduvad ja seejärel maksa transporditakse. Maksas saab erinevat liiki suhkrutest glükoos ja seega on glükoos on ainuke suhkur, mida kannab edasi veri.

Nagu paljude muudegi ainete puhul hoiab organism vere glükoosisisaldust võrdlemisi kitsas vahemikus. Kui see liigub kindlaks määratud piiridest liiga kaugele, võivad tulemuseks olla rängad komplikatsioonid ja isegi surm. Kui veres on glükoosi liiga vähe (hüpoglükeemia), ei piisa sellest keha (eriti aju) energiaga varustamiseks, kuid liiga palju glükoosi (hüperglükeemia) võib kahjustada õrnu rakumembraane, eriti närvide ja võrkkesta omi, tekitades närvikahjustusi, valu või isegi nägemiskaotust. Erinevalt teistest keha elunditest kasutab aju glükoosi oma peamise kütusena. Kuna ajul puudub moodus glükoosi säilitamiseks, on ajus olevate närvide korralik funktsioneerimine kriitilises sõltuvuses pidevast ja stabiilsest varustusest vere kaudu. Kui vereglükoos langeb alla 50 protsendi normaalsest, muutuvad sõrmed ja huuled tuimaks ja hakkavad surisema, aju muutub uimaseks ning mõtlemise ja keskendumisega võib olla raskusi. Kogu keha hakkab higistama, süda peksleb, püüdes ringlemas hoida glükoosi, mida veres enam pole. Diktsioon halveneb ja nägemine ähmastub. 25 protsendi juures normaalsest võib saabuda kooma ja isegi surm.

Arvestades vereglükoosi liiga suure või liiga kiire languse tõsiseid tagajärgi, pole üllatav, et kehal on vahend, mille abil suhkruhulka veres hoolikalt kontrollida ja reguleerida: hormoon nimega insuliin.