MÜSTEERIUM ⟩ «Olen kahel korral ärganud ja avastanud, et teda pole. Esimesel korral uskusin ta juttu»

Foto: Shutterstock

Betty Rowlandsi «Melissa Craigi müsteeriumide» sarjas on ilmunud «Mõrv Larkfield Barnis».

Säravad hommikud ja reipad jalutuskäigud – Cotswoldis on saabunud kevad. Kuid Ülem-Benbury õhkkond on pärast sealset kokkuhoidvat kogukonda vapustanud mõrvade seeriat läbinisti talvine.

Betty Rowlands, «Mõrv Larkfield Barnis». Foto: Raamat

Melissa Craig on maale kolimise järel külaellu sisse elanud. Ja kui siis üks küla eakatest asukatest ei jõua peole, läheb Melissa uurima, kas temaga on kõik korras. Avastus vapustab teda üdini – tema armas naaber on mõrvatud ja mõrtsukas on maalinud tapetud naise näole koletisliku naeratuse.

Melissa mõistab peagi, et tema külas aset leidnud surmajuhtumit iseloomustavad tunnused, mida on täheldatud terve rea hiljuti Cotswoldis aset leidnud mõrvade puhul. Kas Naerataja ründab taas?

Ohtlik tapja on vabaduses ja Melissa taipab, et juhtum vajab kiiret lahendamist. Aga end ümbritsevaid inimesi lähemalt uurima hakates taipab ta korraga, et tapja võib end varjata arvatust palju lähemal.

Milliseid süngeid saladusi peidavad Ülem-Benbury külaelanikud? Ja kas Melissa lahendab surmatoova juhtumi enne, kui veel kelleltki elu võetakse?

Loe raamatust katkendit.

***

Ühel märtsikuu alguse reedehommikul tõstis pärast Gloucestershire’i politseijaoskonnas teenitud kolmekümmet aastat värskelt pensionile läinud Kenneth Harris, detektiivibüroo Harris Investigations värske ainuomanik, pilgu pooleliolevalt raportilt, et vaadata otsa ta kabinetti astunud ja enda järel ukse sulgenud noorele abilisele Tricia Jessopile.

«Proua Aggs on siin,» teatas naine.

Harris kortsutas kulmu ja vaatas käekella. «Ta pidi tulema kella üheteistkümneks ja sinnani on veel kümme minutit aega,» pobises ta ärritatult. «Ma lootsin selle asja siin enne ära lõpetada.»

«Ma hoiatasin teda, et tal tuleb arvatavasti oodata, aga ta on juba viis minutit siin olnud ja hakkab rahutuks muutuma. Ma kardan, et ta lööb põnnama, kui te teda varem vastu ei võta.»

«On sul aimu, mis tal probleemiks on?»

«Oo jaa, asi on abieluline.» Tricia tasandas diskreetselt häält, et lisada: «Ta arvab, et ta abikaasal on «midagi teoksil».»

«Nagu näiteks?»

«Ma oletan, et kõrvalsuhe teise naisega.» Tricia kiikas üle õla, et veenduda, kas uks ikka sai korralikult kinni. «Kuigi mul on raske ta abikaasat süüdistada – see naine on ...»

«Ta on klient ja me ei tee klientide aadressil isikliku sisuga märkusi,» katkestas teda Harris. «Kas ta ütles sulle, miks ta oma meest kahtlustab?»

Tricia oli seda ametit pidanud vaid mõni kuu, kuid ometi juba näidanud, et ta on palju enamat kui üksnes kena näolapp punase lokikuhila all. Tal olid sõbralik käitumine ja mõistev loomus, mis aitasid närvilistel kundedel end vabalt tunda. Mõned näisid arvavat, et eradetektiiviga aru pidamine pisut nagu kahjustab nende mainet, ja kippusid mõnikord viimasel hetkel ümber mõtlema. Tricia rahustav suhtlemismaneer äratas usaldust ja Harris oletas, et see oli olnud otsustav tegur üsna mitme kopsaka komisjonitasu teenimisel, mis neiuta käest libiseda võinuks. Ta oli täheldanud, et ennekõike vasakule kippuvate meeste naised olid need, kes ta assistendile südant puistasid ja rääkisid seejuures asjadest, mille meesterahvale avaldamine neile piinlikkust valmistanuks. Mis meestesse puutus, siis nemad kippusid Triciale külge lööma ... ja ka nendega oskas ta toime tulla.

Selgus, et proua Aggs polnud kuigi palju avaldanud.

«Ta enda sõnul leidis ta mehe taskust midagi.» Tricia heitis ülemusele mõistaandva pilgu.

«Kondoomid?»

«Ma arvan küll, kuid ta ei öelnud midagi konkreetsemat. Tema sõnul on see liiga piinlik.»

«Kui ta juba sulle ei öelnud, siis mulle ta vaevalt midagi rääkima hakkab.» Harris ohkas ja libistas raporti lauasahtlisse. «Hea küll, palu tal sisse tulla.»

«Kohe.»

Mees tõusis, et proua Aggsi tervitada, ja ootas, kuni naine oli ettevaatlikult end tema vastas asuva tooli servale langetanud. Naine paistis pealtnäha olevat viiekümnendates, ilmetu ja kuivetu, ning ta ilmest ei peegeldunud kübetki huumorimeelt. Ta oli piinlikult puhta välimusega ja kandis mingit üsna suvalist pruuni tooni tviidkostüümi, mis talle põrmugi ei sobinud. Peas oli tal ümmargune üles keeratud randiga veluurkübar, fassongilt üsna sarnane sellega, mida Tricia mõnikord kandis. Noorema naise peas nägi see välja igati võluv, proua Aggsi puhul meenutas kummuli keeratud ööpotti. Harris tundis ulakat soovi ligi astuda ja naise selja taha astudes uurida, kas sel ka käepide on, kuid surus selle endas kiirustades alla. Ta kattis selle asemel käe suuga ja köhatas.

«No nii, proua Aggs, kuidas ma saan abiks olla?» küsis ta.

«Asi on härra Aggsis,» vastas naine. «Tal on teise naisega suhe.» Sõnad pudenesid proua suust uperpallitades välja, nagu oleks ta need pähe õppinud ja unustamist kartes kiirustades ette kandnud.

«Mis paneb teid seda arvama?»

«Ta hiilib öösiti välja, kui arvab mind magavat.»

«Kuhu ta läheb?»

Proua Aggs heitis mehe suunas hävitava pilgu. «Ma ootan, et selle selgitaksite välja teie. Mulle väidab ta üksnes seda, et ei saa und ja käib autoga sõitmas.»

«Ta väidab, et ei saa und? Kas tal võib näiteks rahaprobleeme olla?»

«Kindlasti mitte!» Ainuüksi selline mõtegi näis proua Aggsi solvavat.

«Kui kaua ta neil puhkudel ära on?»

«Mitte kaua. Ehk tunnikese.»

«Kui sageli seda ette tuleb?»

«Olen kahel korral ärganud ja avastanud, et teda pole. Esimesel korral uskusin ta juttu. Teisel korral ei olnud ma asjas enam nii kindel. Ja nüüd hakkan mõtlema, kas on olnud ka selliseid kordi, mil ma ei ärganud ega teadnudki ta äraolekust.»

«Millal see viimast korda juhtus?»

«Kuuenda detsembri öösel.»

«Ja enne seda?»

«Umbes kaks kuud varem.»

Harris naaldus tooli seljatoele ja asetas oma kobakad kämblad lauale, peopesad ülespoole. «See vist küll mingile tulisele kirele ei viita, proua Aggs, kas te ei leia?» Ta lasi käiku rahustava hääletooni, mida oli minevikus närviliste kuriteotunnistajate puhul kasutanud. «Kas olete täiesti kindel, et ta ei räägi teile tõtt?»

«Miks tal peaks pärast seda, kui ta on kogu elu öösiti maganud nagu titt, ühtäkki unetus tekkima?»

«Ehk on tal tööl mingeid muresid, millega ta ei soovi teid koormata.»

Ta on minuga kuni praeguseni kõige suhtes väga avameelne olnud.»

Harris ootas mõne hetke. Tricia jutu põhjal teadis ta, et see pole veel kõik. Oli ilmselge, et proua Aggsi jaoks oli see jutuajamine piinarikas. Kahtlusaluseid küsitledes veedetud aastad olid Harrisele selgeks õpetanud kõik reeturlikud märgid, mis lubasid oletada, et inimene midagi varjab: näolihaste kontrollimatud tõmblused, soovimatus talle silma vaadata. Proua Aggsi puhul olid need kõik olemas. Harris üritas uuesti.

«Need unetusehood – nimetame neid hetkel nii,» lisas ta, nähes, kuidas proua Aggs protesteerimiseks oma värvitu suu avas, «kas need on ainus põhjus, miks te ...»

«Mitte päris,» katkestas naine teda. «Ma leidsin,» proua Aggs kõhkles ja neelatas ja pööras taas pilgu kõrvale, «tema taskust midagi. Midagi niisugust, mis saab kuuluda üksnes naisele.»

Niisiis ei käinud jutt kondoomidest. Äkki siis taskurätik ... või ehk pitsilised aluspüksid. Mees tabas end sekundi murdosaks mõtlemas sellele, missugust aluspesu eelistab proua Aggs, seejärel, end sellise ülemeelikuse pärast hurjutades, uuris ta edasi: «Kas te küsisite abikaasalt, kuidas see, hmm, ese tema taskusse sattus?»

«Küsisin. Ta keerutas kokku mingi läbi ja lõhki naeruväärse loo sellest, kuidas ta oli selle pärast tüdrukute kojuminekut kontoripõrandalt leidnud. Tema enda sõnul kartis ta, et mõni koristajatest võib selle ära näpata, kui ta selle kirjutuslauale jätab.»

«Ja kõik see peaks tõendama, et teie abikaasa murrab teile truudust?»

Proua Aggs langetas pilgu ja hakkas oma pruuni nahkkäekoti lukku näperdama. «Jah,» sosistas ta. «Sellepärast ma teie juurde tulingi.»

Harris heitis pilgu kellale. See ilutu neurootiline olend oli juba peaaegu pool tundi ta aega raisanud; tal oli tarvis raport kiiresti valmis kirjutada, mitmesse kohta helistada ja enne lõunat ootas teda veel üks kokkusaamine. Siis ütles mees endale, et ta on ebasõbralik: proua Aggsi probleem võis talle ju tühine, ehk isegi pisut naljakas tunduda, kuid naise jaoks oli asi väga tõsine.

«Kas te olete kindel, et eradetektiiv on teie probleemide lahendamiseks parim inimene?» küsis ta. «Mulle tundub, et see kuulub pigem abielunõustaja tööpõllule, või ehk ... kas te abikaasaga olete kiriku aktiivsed liikmed? Ehk peaksite oma vikaariga juttu puhuma?»

Selline pakkumine näis proua Aggsi sedavõrd vapustavat, et ta suutis oma erutust üksnes suure vaevaga ohjata. «Ma ei saaks sellest pastor Jarmanile mingil juhul rääkida,» kogeles ta.

«Aga miks te ei võiks pöörduda professionaalse nõustaja poole? Minu assistent võib teile aadressi anda.»

«Ma ei taha nõustamist. Ma tahan, et teda jälitataks.» Erinevalt varasemast kõhklevast maneerist omandas naise hääl ootamatult otsustava kõla.

Harris tõmbas sügavalt hinge, et endas vulkaanina kerkivat ärritust vaigistada. «Proua Aggs, mitte miski teie jutus ei veena mind selles, et teie abikaasal on kõrvalsuhe. Kui oleks ette tulnud kahtlasi telefonikõnesid või tal oleks õhtul koju tulles krae peal huulepulgajälg või te oleksite ta taskust leidnud kontratseptiive ...»

Proua Aggs tõusis. «Tänan, sellest on enam kui küllalt,» ütles ta. «On ilmselge, et mul ei maksa teie käest abi loota.»

«Vabandust, kui teid pahandasin.» Mees tõusis ja astus teisele poole kirjutuslauda, sellal kui naine ukse poole suundus.

«Kui meil on tegemist ... ee ... perekondlike kõrvalekalletega,» Harris tajus instinktiivselt, et sõna «abielurikkumine» oleks samuti solvanguks peetud, «siis tuleb valmis olla erinevateks ebameeldivateks võimalusteks.»

Proua Aggs kõhkles. Mees tundis tema vastu hoolimata ta ilmetust välimusest teatud sümpaatiat. Ilmselgelt oli tegemist sügavalt õnnetu inimesega.

«Need teie abikaasa öised väljas käimised,» jätkas mees, «kas need leiavad aset mingitel kindlatel aegadel? Kas te oskate neid millegagi seostada?»

Naine seisis küll seljaga Harrise poole, kuid too nägi, kuidas ta viimase küsimuse peale kangestus.

«Mida te täpsemalt silmas peate?» küsis ta end ringi pööramata.

«Ma pidasin silmas paar tundi varem tulnud telefonikõnet või mõnd teda silmanähtavalt häirivat kirja.»

«Oi ei, ei midagi niisugust,» ütles naine, kuid ta hääl oli ebalev ja pingegi polnud kuskile kadunud. Siis pööras ta end ilmselgelt suure pingutusega taas Harrise poole vaatama.

«Ma tahan, et teda jälitataks,» kordas naine. «Kui ta järgmine kord välja läheb, tahan ma teada, kuhu ... ja mida ta seal teeb.»

«Kuidas ma võin teada, millal see juhtub?»

Proua Aggs põrnitses oma jalgu. «Tagantjärele mõeldes meenub mulle, et viimasel korral muutus ta umbes enne seda vaikseks ja endassetõmbunuks. Ehk saaksin teile teada anda, kui see taas juhtub ... siis võiksite meie maja lähedal vahti pidada ja teda jälitada. Kas see tuleks kõne alla?»

«Tuleks ikka, kui te seda soovite, aga kui ma pean enne, kui midagi juhtub, mitu ööd ootama, kujuneks see teie jaoks väga kalliks.»

«Kui kalliks?»

Harrise huvi proua Aggsi ja ta probleemide vastu sulas kiires tempos. Tegelikult ei tahtnud mees seda tööotsa. Ta nimetas summa, mille arvas kindlalt naise eemale peletavat. Daam näis küll jahmuvat, kuid ei löönud siiski kohe käega, nagu mees lootnud oli.

«Ma mõtlen selle peale ja annan teile teada,» ütles ta ja lahkus.

Harris pöördus õlgu kehitades laua taha tagasi ja võttis raporti välja, aga vaevalt jõudis ta kausta avada, kui uksele kergelt koputati ja sisse astus Melissa Craig. Teda nähes haihtus mehe ärritus silmapilk.

«Kallis, sa näed imeline välja. Mulle meeldib su soeng,» ütles ta.

Melissa puudutas rahuloleva naeratusega oma pealage kroonivat läikivat pruuni krunni.

«Tänan, ma lasin selle värskelt teha.» Saabuja vajus pisut hingeldades hetk tagasi proua Aggsist vabaks jäänud toolile. «Küll mulle meeldiks, kui see kontor ei asuks kõige ülemisel korrusel,» kurtis ta.

«Muud ma endale hetkel lubada ei saa. Cheltenham ei ole odav koht.»

«Tundub nii.»

«Aga siit avaneb kena vaade aedadele,» mainis Harris. «Ehkki aknast välja vaatamiseks mul eriti aega ei jää,» lisas ta naise kergitatud kulmu märgates.

«Rõõm kuulda. Kas sul on sel nädalal palju tegemist olnud?»

«Töö vähesuse üle küll kurta ei saa, arvestades, et olen seda ametit pidanud vähem kui kaksteist kuud.»

«Kas see vihase olemisega daam, kellega ma trepil kohtusin, oli kunde?»

«Ma loodan, et mitte. Mul on tunne, et temaga oleks janti rohkem, kui asi seda väärt.»

«Mis tal mureks – abikaasa paneb üle aisa?»

«Nii ta väidab. Minu meelest kujutab ta seda endale lihtsalt ette.»

«Vaene naine,» tähendas Melissa. «Ta pole just jalustrabava välimusega. Ehkki mine tea, ehk on ta selle pelutava välimuse taga vägagi seksikas.»

«Ma eelistan sinu välimust ... ja sinu masti seksikust.» Mehe käsi sirutus üle kirjutuslaua Melissa oma haarama ja ta naaldus naist suudlema, kuid viimane vabastas end kiirustades.

«Kontoris jäävad sellised asjad ära,» ütles ta kindlalt.

«Kuidas soovid. Mida sa linnas teed?»

«Käisin poodides, juuksuris, panin korrektuuripoognad posti.»

«Nathan Latimeri järjekordne edukalt lahendatud juhtum.»

«Ma kardan küll.»

«Miks kardad?»

Melissa tõusis ja hakkas kabinetis edasi-tagasi kõndima. «Mõnikord ma mõtlen, et on aeg suunda muuta,» ütles ta.

«Ma olen kirjutanud kakskümmend krimiromaani ja pole kindel, kas tahan seda lõputult teha.» Ta näole ilmus ootamatult kelmikas naeratus. «Ehk võiksin päris asjaga kätt proovida. Kuidas ma sulle partnerina meeldiksin? Harris & Craig, Kurikaelte Hirm Inc?»

Mees mügistas naerda. «See töö ei meeldiks sulle üldse. Vahel võib olla päris tüütu mõne väidetavalt jalga vigastanud nadikaela sabas tolgendada, lootes, et ta end liikuvale bussile hüpates ära annab ... või koos sekretäriga urgashotellidesse hiilivatest ula peal abielumeestest pilte klõpsida.»

«Sinu jutust jääb mulje, nagu oleks see üks paras rist ja viletsus. Ega sa ole kahetsema hakanud?»

«Ei, muidugi mitte. Samas ei saa salata, et ma ei ütleks ära ka mõnest väheke põnevamast ja suuremast asjast.» Ta heitis kiire pilgu ukse poole, et siis usalduslikult lisada: «Triciale meeldiks kangesti mõni eriti vürtsikas juhtum, nagu ta seda kirjeldab.»

Melissa naeris ja tõusis siis püsti. «Ma hakkan nüüd minema. Ega sa Fordide laupäevast kokteilipidu unustanud ole?»

Harris manas näole grimassi. «Kas ma ikka pean tulema? Need lõunasöögiga ühendatud mokalaadad ei ole tegelikult üldse minu teema.»

«Ma tean, aga Iris on ikka veel Prantsusmaal ja üksi on see kohutavalt nüri ettevõtmine. Palun, Ken.»

«Hea küll, eks ma siis tulen, aga mul on enne rahvamassi ette astumist väikest turgutavat napsi vaja.»

«Tule piisavalt vara minu juurde ja see on kindlustatud.»