Mida teevad sipelgad oma surnutega? Vastus võib olla üsnagi üllatav

Sipelgauurija Edward O. Wilson. Foto: AP/Scanpix

Maailma tuntumaid loodusteadlasi Edward O. Wilson jutustab raamatus «Lugusid sipelgate maailmast» sipelgate kireva maailma kaudu oma eluloo alates poisipõlve kohtumistest nende imeliste putukatega Alabama metsades kuni tunnustatud teadlasena tehtud uurimisreisideni kogu maailmas.

Wilson viib lugeja avastusretkedele nii kaugetesse paikadesse nagu Mosambiik, Paapua Uus-Guinea ja Dauphini saar Mehhiko lahes, aga ka oma vanemate rohtunud aeda, ja uurib lähemalt 25 sipelgaliiki. Kummalise ja paeluva sipelgamaailma elanikud marsivad, lõhnastavad, ehitavad, närivad lehti, kasvatavad seeni, ehitavad elavaid päästeparvi, peavad koduloomi, aga löövad ka lahinguid, mille kõrval kahvatuvad isegi Waterloo ja Gettysburg. Sipelgad on sõjakaimad kogu loomariigis ning kui inimesed saadavad sõtta noori mehi, siis sipelgad saadavad sinna vanu naisi.

Edward O. Wilson oli Ameerika sipelgauurija ja loodusteadlane ning Harvardi ülikooli emeriitprofessor. Ta avaldas üle 30 raamatu ja 400 artikli ning pälvis rohkem kui sada teadusauhinda. Lisaks on Wilson saanud kaks Pulitzeri auhinda, USA riikliku teadusmedali, Crafoordi auhinna, Jaapani rahvusvahelise bioloogiaauhinna, Itaalia presidendi medali ja Nonino auhinna ning Ameerika filosoofiaseltsi Franklini medali, Auduboni seltsi medali ning Maailma Looduse Fondi kuldmedali.

Loe raamatust katkendit!

***

Edward O. Wilson, «Lugusid sipelgate maailmast». Foto: Raamat

Kõndivad surnud

Iga surnukeha kujutab endast ökosüsteemi. Iga langenud lind, kuivalejäänud kala, rannale heidetud vaal, pehkiv puutüvi või nopitud lill on määratud saama hiiglaslike molekulide, universumi keerukaimate struktuuride konglomeraadist palju väiksemate molekulide pilveks. Lagunemise protsessi viivad edasi erinevad laibasööjad, looduses alustavad sellega raisakotkad ja kärbsed ning lõpetavad seened ja bakterid.

Mida sipelgad oma surnutega teevad? Kui koloonia liige saab väljas tõsiselt viga, viivad paljud liigid ta pessa tagasi ja söövad ära. Kui ta saab viga kergemalt, võidakse talle paranemiseks aega anda. Enamik sõdalasi, kes surevad lahingus väljaspool pesa, ei jõuagi pessa tagasi. Selle asemel lõpetavad nad saakloomana kellegi lõugade või noka vahel.

Pesas sees vanadusse või haigusesse surev sipelgas jääb lihtsalt seisma või kukub ümber, jalad kõverdunult õhus. Enamasti jäetakse ta sinnapaika. Mõne päeva pärast võtab pesakaaslane ta viimaks kukile ja viib ära õue või siis pesas asuvasse prügihunnikusse. Selles prügihunnikus on ka muud prahti ja saakloomade kehaosi. Mingit tseremooniat ei toimu.

Sipelgate keemilise kommunikatsiooni uurimise alguses tuli mulle pähe, et surnukehad tuntakse tõenäoliselt ära lagunemisel tekkiva lõhna järgi. Surnud putukates esinevatest ainetest üks või mitu peavad andma elusatele sipelgatele signaali, et laip on vaja hävitada. Kui sipelgad kasutavad sotsiaalse käitumise käivitamiseks teatud molekule, miks peaks surm olema erand?

Õnneks leidsin publitseeritud töö, mis oli küll üsnagi raskesti loetav, kuid käsitles surnud prussakates leiduvaid aineid. Kasutasin seda tööd juhisena ning asusin tööle, et leida sipelgates nekrofoorset käitumist (surnukehade kõrvaldamist) esile kutsuvat molekuli.

Esimese asjana valmistasin lagunevatest sipelgasurnukehadest ekstrakti ja tilgutasin seda vaigust tehtud tööliste mõõtmetes «sipelgamannekeenidele». Kui asetasin need laboris sipelgapessa, võeti need kiiresti turjale ja tassiti prügihunnikusse. Nüüd oli mul töötav biotest, mis on igasuguse bioloogilise katse läbiviimiseks vältimatult vajalik. Samal ajal sain oma valdusse surnud prussakate sünteetilised, keemiliselt puhtad ekstraktid. Mõnda aega levis laboris laiba- ja fekaalilehka. (Nimetatud ainetest kaks olid terpenoidid indool ja skatool, mida leidub ka imetajate fekaalides.) Enamik katsetatud aineid põhjustas sipelgates erutust ja agressiivset tiirutamist, kuid ei toonud kaasa «mannekeenide» eemaldamist. Lõhnaainetega kaetud vaiku rünnati või lihtsalt ignoreeriti, kuid indooli või skatooliga kaetud mannekeenid viidi kiiresti ära, nagu oleks tegu surnukehadega.

Bioloogi jaoks ei paku miski suuremat rahuldust kui korda läinud eksperiment. See siin läks korda, vähemalt Pogonomyrmex badius’e osas, ning ma demonstreerisin seda tüdimuseni oma külalistele. Seejärel küsisin endalt järgmise küsimuse: mis saab siis, kui katan surmalõhnaga mõne elava sipelga?

Tulemus tasus jällegi vaeva. Töölised, kes kohtasid surma järgi lõhnavat pesakaaslast, tõstsid ta turjale ning tassisid elava ja rabeleva kaaslase rahulikult surnute juurde ja lahkusid. Surnumatjate käitumine oli otsusekindel. Surnud kuuluvad surnute juurde.

Lõhnastatud sipelgad tegid seda, mida meiegi teeksime, kui meid zombideks muudetaks: nad pesid ennast. Pole vist üllatav, et seda lahendust kasutavad ka sipelgad, kelle kehal leidus soovimatut ainet. Nad tõmbavad tundlate ülemisi painduvaid osi, tundlapiuge ehk funiikuleid, läbi kammisarnasete jätkete esijalgade küljes. Nad lakuvad padjataolise keelega üle võimalikult suure osa oma kehast. Nad keeravad tagakeha võimalikult ette ning pühivad ja puhastavad seda. Nad pesevad ennast nagu sipelgad ikka.

Seejärel naasevad nad pesa eluruumidesse. Kui piisavalt nekrofoori on kehalt eemaldatud, lubatakse nad teiste sekka tagasi. Kui ei, tassitakse nad uuesti surnute juurde. Nad jätkavad enese puhastamist, võibolla ka teiste abiga. Nad ootavad. Aja jooksul kulub nekrofoorne aine sipelgate kehalt maha või hajub ning nad saavad kaaslaste juurde naasta.