Kui armumine läheb üle ja meeldiva maski tagant tuleb välja koletis...
21. veebruar 2023, 11:18
/nginx/o/2023/02/21/15150925t1hf033.jpg)
Eesti keeles on ilmunud L. J. Rossi uus raamat «Hadrianuse vall». Tempokas, mõrvu ja salapära täis, ent nauditava huumoriga pikitud krimilugu rullub lahti Northumberlandis Hadrianuse valli maalilises ümbruses.
Peainspektor Ryan usub, et on oma rahutu mineviku seljataha jätnud. Aga suvise pööripäeva varastel tundidel leitakse Sycamore Gapis iidse roomlaste ehitatud kaitsemüüri seest noore naise luud. Surnukeha on kümme aastat peidus olnud ja Ryani ülesanne on naise minevik jupphaaval kokku panna. Niidiotsad ristuvad ja segunevad, sellal kui Ryan on sunnitud seisma silmitsi omaenda deemonitega ning mängima ohtlikku kassi ja hiire mängu pidurdamatuna näiva tapjaga.
Briti kirjanik L. J. Ross kannab teenitult Amazoni Kindle’i kuninganna tiitlit. «Peainspektor Ryani mõrvalugude» sarjas on ilmunud juba 20 romaani ja eesti keeles ilmuvad ka tema teise krimisarja, «Alexander Gregory põnevike» raamatud. Rossi truud olustikukirjeldused ja oskus põimida klassikalisse krimilukku paras doos huumorit ja romantikat on toonud talle miljoneid lugejaid üle maailma.
Loe raamatust üht põnevat katkendit.
***
Orulohus kasvas suur mägivaher. Puu kõrgus uhke siluetina päeva viimases valguskumas, mis lõõmas taamal taevas eredalt ja merevaigupunaselt. Maastik puu ümber oli muljet avaldav ja vana, roomlaste müür kulges üle mäenõlvade, üle tippude ja orgude, üle teravate kivirüngaste ja pehme turba. Hämarduv valgus heitis väljadele pikki tuhme kiiri ning vaatepildi ilust lummatuna ei kuulnud Amy tasaseid lähenevaid samme enne, kui mees oli peaaegu tema kõrval.
«Tasus tulla?»
Naine võpatas nagu ehmunud jänes.
«J-jah, väga kena on,» tunnistas ta, püüdes oma perutavat südant maha rahustada. «Aga peagi läheb pimedaks, eks ole?»
«Ma tean tagasiteed,» sosistas mees.
«Ma olen natuke väsinud,» ütles Amy. «Hakkaksin parema meelega kohe tagasi minema.»
«Millest selline kiirustamine?» Mees sirutas käe, et tume juuksekahl ta kõrva taha siluda. «Mäletan, kui sa tahtsid kogu aja minu seltsis veeta.»
Amy teadis, et mees räägib tõtt. Kunagi oli ta mehest nii sisse võetud, nii pimestatud sellest rumalast emotsioonist, mida oli eksikombel armastuseks pidanud, et oleks teinud ükskõik mida, et mehega koos olla. Värske pilguga vaadates oli tal aga raske meenutada, mida ta temas üldse näinud oli.
Amy mõtlikku olekut valesti tõlgendades kummardus mees ühtäkki ettepoole, nagu tahaks teda suudelda. Amy astus vaistlikult eemale ja sirutas mõlemad käed ette, et takistada mehel lähemale tulla.
Mehe nägu kõverdus, tema säravvalgest naeratusest sai lõrin ja ta silmad välkusid varju jäänud näos.
«Mõrd,» urises mees.
Tugevad käed küünitasid Amy järele, rapsasid ta mehe vastu. Amy rabeles meeleheitlikult, nähes viimaks tegelikku meest, kelle olemasolu ta oli meeldivalt seltsiva pealispinna all kahtlustama hakanud.
«Palun,» anus naine murduval häälel. «Sa teed mulle haiget!»
Ta raputas pead ja hakkas uuesti rabelema, aga mees surus ta paigale. Naise põsk litsuti vastu vihmakindla jope all peituvat lihasmüüri ja mehe käed kooldusid ta ümber nii tihedalt, et ta ei saanud õieti liigutadagi.
«Palun vabandust,» hakkas naine nuuksuma, vihates end oma nõrkuse pärast. «Palun! Püüame sõpradeks jääda.»
Mehe käed pitsitasid valusalt ta rinnakorvi ja mees hingas habinal sisse, kui naise sõnad ta teadvusse tungisid.
«Te kõik olete ühesugused,» lausus ta kähinal, hingeõhk kuumana Amy meelekoha vastas. «Ma andsin sulle kõik. Oma aja. Energia. Kõik.»
«Sa … sa leiad kellegi parema,» pakkus naine meeleheites.
Mees pahvatas naerma, heli ümbritsevas vaikuses nii talumatult vali.
«Sa oled hull,» sosistas naine ja mees laskis temast lahti nii ootamatult, et Amy oleks peaaegu kukkunud, jalad kurnatuse ja hirmu koosmõjul tarretisena võbisemas.
«Mida sa ütlesid?»
«Ei midagi. Ma ei öelnud midagi.»
Järgnes lühike pinev vaikusehetk. Ohtu adudes pööras Amy ringi, et põgeneda, aga mees oli kiirem. Tema käsi sirutus vilksti ette, et naisel randmest haarata ja ta tagasi tirida. Liigutus oli sedavõrd tugev, et Amy keha tegi pöörde ja õrn luu randme sees murdus peaaegu kuuldava raksatusega.
Naine karjatas valust, aga siis võttis instinkt võimust. Ta sõdis mehega õudusest tärganud jõuga, kriimustas ja tagus jalgadega, kuni tabas meest täie hooga kõhtu. Mees tõmbus kööku ja Amy kasutas juhust. Ta sööstis puu poole, mõtted palavikuliselt liikumas. Randmest murdunud käsi kõlkus kasutult ta küljel, kui ta üle ebatasase maa kihutas, pilk pimeduses jalgrada otsimas. Ta kuulis sugugi mitte kaugel selja taga mehe kähedat hingamist ja teadis, et niisama lihtsalt ta mehe käest ei pääse. Müüri juurde jõudnud, viskus ta sellest üle ja roomas ühele käele toetudes puu varju. Selle all kössitades sikutas ta müürikive, nii et sõrmede nahk oli marraskil, kuni üks kividest lahti tuli. Ta hoidis seda kõvasti terveks jäänud käes, valmis kivi relvana kasutama.
Nüüd oli mees lähedal.
«Tule välja, tule välja, kus sa end ka ei peidaks,» hõikas too tasakesi naeru kõhistades. Amy värises seda kuuldes, vabises üle kogu kere.
Ta tõusis jalule ja liibus vastu puutüve, jälgis, kuidas mees temast vasakul üle müüri hiilis, olles vaid hääletu tintmust vari.
«Siin sa mul oledki,» lausus mees mahedalt, kui tema poole sööstis.
Amy läkitas kivi täiest jõust tema suunas ja kuulis, kuidas see märki tabas. Mees võpatas, aga Amy polnud kuigi osavalt sihtinud. Mees oli palju pikem ning kivi sattus peast tubli kümmekond sentimeetrit madalamale.
Amy üritas uuesti, aga nüüd oli mees ta kätte saanud ja kivi mütsatas kasutult maapinnale.
Nad rüselesid, aga mees oli nii tugev. Pärast põgusat jõulist rabelemist prantsatas Amy selili maha, lüües end hingetuks, ja nõnda sai mees vajaliku võimaluse.
«Sa … väike … mõrd …» ütles ta sõnad ükshaaval välja samas taktis, nagu naise pead vastu kivist pinnast tagus, ja tundis lõpuks, kuidas tolle keha tema all vappus ja seejärel lõtvus. Amy peahaavast voolav soe veri nirises üle ta sõrmede ja mees nautis seda uudset tunnet, hoides kätt imetledes enda ees. Hetkeks valdas teda paanika ja ta surus kaks värisevat sõrme naise kaelale. Nahk oli veel soe, aga pulsi tuiget polnud.
Adumus oma teo tohutust tähendusest tulvas temast läbi, see uimastav võimutunne mattis ta enda alla, nii et ta pidi veidi aega müürikülje vastas puhkama ja hinge tõmbama. Ta vaatas päikese lõplikku laskumist silmapiiri taha ja tundis end uuesti sündinuna, just nagu lõpuks ometi vabadusse pääsenud puurilinnuna.
Ta tõusis, et kontrollida, kas nad on endiselt üksi, ja kaalus siis võimalusi. Ta võis naise järve äärde kanda ja sinna visata, aga see olnuks lisaraskusega, mida naine endast kujutas, vaevaline teekond. Samuti oli auto liiga kaugel, et naine sinna tassida, ja võimalus, et teda seejuures märgataks, suurem. Ta oletas, et võib naise kuskile maha matta, aga ta polnud kaasa võtnud kaevamiseks vajalikke tööriistu.
Ta pilk langes müüril kohale, kus naine oli kivid lahti kangutanud, ja rändas siis sinna, kus Amy liikumatuna lebas. Mees kandis kindaid, aga mõtiskles ülejäänu üle. Naisel polnud seljakotti ja sestap otsis mees läbi tema taskud ja eemaldas kõik tuvastamist võimaldavad esemed. Nii võidab ta ehk veidi aega, kui naise surnukeha avastatakse.
Juhul kui see üldse avastatakse.
Mõni aega hiljem ronis ta mäkke ja silmitses lohku, mille keskel kasvas puu. Müür nägi välja samasugune nagu alati: ajatu ja liikumatu.
Mees pööras selja ja sulandus pimedusega ühte.
Veidi eemal mäenõlva taga lõõmas kõrge ja ere lõke, mille suits kerkis sambana öötaevasse. Lõkke ümber tantsisid mehed ja naised, kehad nõtked, mõistus uimastatud. Pikka loomanahka kandev mees tõstis käed ja ümises, kutsus isandat. Sõõr õõtsus ja järgis tema kutset.
Üks nende sõõrist oli kadunud – tõsiasi, mis polnud sugugi märkamata jäänud.