KÕHE KRIMI ⟩ Vaimse häirega naise korterist leitakse lagunev surnukeha. Politsei ei tea, kes see on

Foto: Shutterstock

Äsja ilmus Nicci Frenchi psühholoogiline ja mitmekihiline põnevik «Tulevikuta teisipäev».

Psühhoterapeut Frieda Klein arvas, et ei pea enam politseiga tegemist tegema, kuid taas koputab peainspektor Karlsson tema uksele. Veidra vaimse häire tõttu oma maailma lukustunud Michelle Doyce’i korterist leitakse meesterahva lagunev surnukeha. Politsei ei tea, kes see mees on, kuidas ta sinna sai või mis temaga juhtus, ning Michelle ei suuda neile küsimustele vastuseid anda.

Frieda avastab, et tapetu on silmapaistev pettur Robert Poole. Samas ei saa Frieda üle häirivast eelaimusest, et minevik pole temaga veel lõpetanud. Kas keegi tappis Poole’i, et teda juurdlusesse mässida? Ja kui nii, siis kas Frieda on järgmine ohver?

Avaldame raamatust katkendi.

***

Nicci French, «Tulevikuta teisipäev». Foto: Raamat

Maggie Brennan pooleldi kõndis, pooleldi jooksis Deptford Church Streetile. Samal ajal rääkis ta telefoniga, luges toimikut ja otsis telefoniraamatust aadressi. Oli nädala teine päev ja tema oma graafikust kaks päeva maas. Rääkimata toimikukuhjast, mille ta oli pärinud kolleegilt, kes viibis nüüd alalisel haiguspuhkusel.

«Ei,» ütles Maggie telefoni ja vaatas kella. «Üritan enne koosoleku lõppu seal olla.»

Ta pistis mobiili taskusse. Mõtted keerlesid väljakutse ümber, kust ta just tulnud oli. Sinikatega kolmeaastane. Kiirabiarsti väitel olid sinikad kahtlased. Maggie rääkis emaga, vaatas lapse üle ja heitis pilgu korterisse, kus nad kahekesi elasid. See oli kohutav, niiske ja külm, kuid kohe midagi ohtlikku silma ei hakanud. Ema ütles, et meest tal pole, mispeale piilus Maggie vannituppa ega näinud seal pardlit. Ema korrutas muudkui, et poiss oli trepist alla kukkunud. Nii need inimesed ütlevad, kes lapsi peksavad, kuid tõele au andes kukuvad kolmeaastased mõnikord tõesti trepist alla. Maggie veetis seal vaid kümme minutit, kuid ega ka kümme tundi midagi muutnud oleks. Kui ta laseb lapse ära võtta, kukub süüdistus tõenäoliselt läbi ja teda ootab distsiplinaarkaristus. Kui ta last ära ei võta ja poiss leitakse surnuna, järgneb juurdlus ning tema kaotab töö ja satub tõenäoliselt kohtu alla. Seega andis ta nõusoleku. Kohe ei pruukinud midagi karta. Tõenäoliselt ei juhtugi suurt midagi.

Maggie uuris telefoniraamatut tähelepanelikumalt. Käed külmetasid, sest ta oli kindad maha unustanud, jalad olid odavates saabastes märjad. Ta oli selles hostelis varemgi käinud, kuid ei suutnud asukohta kunagi meelde jätta. Howard Street oli väike tupiktänav kusagil jõe lähedal. Ta pidi lugemisprillid ette panema ja sõrmega mööda kaarti vedama, et see üles leida. Jah, seal ta oligi, kõigest paar minutit minna. Maggie pööras peatänavalt kõrvale ja avastas end ootamatult kalmistu juurest.

Ta nõjatus müürile ja silmitses selle naise toimikut, kelle juurde teel oli. Infot polnud just palju: Michelle Doyce. Sündinud 1959. Haiglast vabastamise dokument, mille koopia oli edastatud sotsiaalosakonda. Hooldusteenusele paigutamise taotlus, hindamistaotlus. Maggie sirvis ankeedid läbi – lähimat sugulast polnud mainitud. Polnud isegi selge, miks ta haiglasse võeti, kuigi raviasutuse nime põhjal tundus see midagi psühholoogilist. Maggie võis hindamistulemusi ette aimata: totaalne ehe lootusetus, mis muud; hale keskealine naine, kes vajas elukohta ja kedagi, kes aeg-ajalt läbi astuks, et ta tänavale uitama ei kipuks. Maggie vaatas uuesti kella. Täna polnud täieliku hindamise läbiviimiseks aega. Ta jõuaks lihtsa läbivaatuse teha: veenduda, ega Michelle vahetus ohus pole, kas ta ikka sööb ja need muud standardküsimused.

Maggie sulges kausta, eemaldus kirikaiast ja hakkas kortermajade poole astuma. Mõned neist olid tühjad, uksed-aknad plekiga kinni naelutatud, kuid enamikus ikka elati. Teisel korrusel ilmus ukseavast üks poiss ja liikus mööda rõdu, käed koguka pusa taskutesse surutud. Maggie vaatas ringi. Arvatavasti pole hullu. Oli teisipäeva hommik ja ohtlikud tegelased tõenäoliselt alles magasid. Ta läks ümber nurga ja vaatas märkmikust täpset aadressi: tuba 1, Howard Street 3. Jah, nüüd tuli meelde. Väike veider maja nägi välja, nagu oleks see kokku klopsitud kortermaja ehitusjääkidest ning nendega samas tempos alla käinud. See hostel polnudki õige hostel. Sotsiaalosakond üüris seda eraomanikult ja paigutas sinna teenust ootavaid abivajajaid, kuni välja mõtles, mida nendega peale hakata. Tavaliselt liikusid nad omal käel edasi või unustati sootuks. Leidus paiku, mida Maggie külastas vaid saatjaga, kuid selle hosteli kohta polnud ta erilisi kõlakaid kuulnud. Siinsed patsiendid kujutasid ohtu peamiselt iseendale.

Maggie uudistas maja. Kolmandal korrusel oli üks katkine aken pruuni papiga lapitud. Maja ees oli väike sillutisega eesaed ja maja vasakul küljel põiktänav. Välisukse kõrval vedeles katkine prügikott, mis nüüd kõikjal vedelevat rämpsu täiendas. Maggie tegi ühesõnalise märkme. Ukse kõrval oli viis uksekella nuppu. Nende kõrval silte polnud, aga ta vajutas alumist ja proovis hetk hiljem uuesti. Polnud kuulda, kas kell ka töötas. Ta hakkas juba mõtlema, kas peaks rusikaga uksele kolkima või aknast sisse piiluma, kui kuulis mingit häält. Pead pöörates märkas ta selja taga üht meest. Mees oli kõhetu, punased traatjad juuksed hobusesabasse soetud ja terve nägu neete täis. Maggie astus kõrvale, kui silmas tema väikest koera. Lemmikloomad olid neis asutustes kirjade järgi küll keelatud, kuid see oli juba kolmas, keda ta oli pärast Deptfordi metroojaamast väljumist näinud.

«Ei, tema on meil tubli,» lubas mees. «Oled ju, Buzz?»

«Kas te elate siin?» küsis Maggie.

Mees nägi kahtlustav välja. Üks põsk tõmbles. Maggie võttis taskust kiletatud töötõendi ja näitas seda talle. «Ma olen sotsiaalosakonnast,» ütles ta. «Tulin Michelle Doyce’i vaatama.»

«Seda alumise korruse oma või?» küsis mees. «Pole teist liikvel näind.» Mees küünitas end Maggiest mööda ja tegi välisukse lukust lahti. «Tulete ka sisse või?»

«Jah, palun.»

Mees kehitas vaid õlgu. «Mine aga, Buzz,» ütles ta koerale. Maggie kuulis trepikojast koerakäppade patsumist ja mees läks talle järele.

Kohe kui ta sisse astus, tabas Maggiet niiskuse, prügi, toidu praadimise, koerasita ja muude tuvastamatute lõhnade bukett. See ajas tal peaaegu silmad vesitsema. Ta sulges enda järel ukse. Kord pidi siin asuma eramaja esik, nüüd aga täitsid seda kaubaalused, värvipurgid, paar haigutavat kilekotti ja vana kummideta jalgratas. Trepp paiknes otse ees. Vasakut kätt jääv uks, mis viis kunagi tõenäoliselt elutuppa, oli kinni ehitatud. Ta möödus trepist ja leidis kaugemalt veel ühe ukse. Ta kolkis kõvasti uksele ja kuulatas. Midagi ta toast kuulis, aga siis järgnes vaikus. Ta koputas veel mitu korda ja ootas. Kostis kõlistamist ja siis avanes uks sissepoole. Maggie sirutas kiletatud töötõendi uuesti välja. «Michelle Doyce?» küsis ta.

«Jah,» vastas naine.

Maggiel oli isegi enda jaoks raske sõnastada, mis naises kummalist oli. Ta oli puhas ja juuksed harjatud, kuid vahest liiga harjatud, nagu väikelapsel, kes teeb juuksed märjaks ja kammib neid siis püüdlikult peadligi, nii et peanahk salkude vahelt välja paistab. Naise nägu oli sile ja rõõsa, lokkis kiharad põskedel. Erkpunane huulepulk oli ehk huultest veidi liiga kaugele eksinud. Ta kandis kottis kulunud lillemustriga kleiti. Maggie tutvustas end ja näitas töötõendit.

«Tahtsin korraks läbi astuda, Michelle,» ütles ta. «Vaadata, kuidas teil läheb. Kõik kombes? Tunnete end muidu kõbusalt?»

Naine noogutas.

«Kas tohib tuppa tulla ja vaadata, kas kõik on kombes?» küsis Maggie.

Ta astus edasi ja võttis märkmiku välja. Nii palju kui esmapilgul tundus, hoidis Michelle puhtust. Ta näis ka söövat ja reageeris küsimustele. Ikkagi tundus midagi paigast ära. Maggie vaatas korteri viletsas väikses esikus ringi. Vahe maja eeskojaga oli muljetavaldav: kingad ritta seatud, jope konksu otsas rippumas. Nurgas toetus ämbrist seina vastu põrandapesumopp.

«Kaua te siin juba elate, Michelle?»

Naine kibrutas kulmu. «Ah siin või? Mõne päeva.»

Haiglapaberi järgi vabanes ta sealt viiendal jaanuaril ja täna oli esimene veebruar. Umbmäärane vastus polnud aga kuigi üllatav. Kui nad seal kahekesi seisid, tabas Maggie mingi heli, mida ei osanud õieti tuvastada. See võis olla liiklussumin või undas ülemisel korrusel tolmuimeja või lendas lennuk maja kohalt läbi. Sõltub, kui kaugel see oli. Mingi hais oli ka, nagu liiga kaua soojas seisnud toidul. Ta vaatas üles: elekter oli sees. Peaks vaatama, kas Michelle’il külmik on. Esmamulje põhjal tundus, et praegu tuleb ta igatahes toime.

«Kas võin ringi vaadata, Michelle?» palus ta luba. «Näha, kas kõik on kombes?»

«Tahad mu peikaga tutvust teha?» küsis Michelle vastu.

Maggie oli üllatunud, sest toimikus polnud meest mainitud. «Kas teil on sõber?» küsis ta. «Tutvuksin hea meelega.»

Michelle astus lähemale ja avas ukse, mis pidi kunagi olema eramu tänavast kõige kaugemal paiknev tagatuba. Maggie järgnes talle ja tundis kohe midagi näos. Alguses pidas ta seda tolmuks. See meenutas lähenevat metroorongi, mis sooja õhku ja udupeent liiva näkku uhub. Samas muutus heli valjemaks ja ta taipas, et see pole tolm, vaid kärbsed – tihe pilv näkku lendavaid kärbseid.

Mõne hetke ajas diivanil istuvas mees teda segadusse. Meeled aeglustusid ja vassisid, justkui oleks ta sügaval vee all või unenäos. Segaselt mõtles ta, kas mees kannab mingit sukeldumisülikonda – sinist, marmorjat, veidi katki rebenenud sukeldumisülikonda, ja imestas, miks mehe silmad nii kollased ja hägused on. Ja siis kohmitses ta mobiili järele ja kukutas selle põrandale ning järsku ei kuulanud sõrmed enam sõna ega tahtnud seda räpaselt vaibalt üles võtta, kui ta nägi, et polnud see mingi sukeldumisülikond, vaid mehe alasti, pundunud, rebenev ihu, ja et mees on surnud. Ammu surnud.