ELU DEMENTSE EMAGA ⟩ «Kui teda kutsusin, polnud tal aimu, kus ta on, kes ta on ning kes või mis olen mina»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Foto: Shutterstock

«Kui palju kaameleid on Hollandis?» on võluv ja siiras järg tuntud näitleja Phyllida Law raamatule «Märkmed minu ämmale».

Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama.

Phyllidale tulevad appi sõbrad, külaelanikud ja kaks tütart, näitlejannad Emma ja Sophie Thompson. Üheskoos hoolitsevad nad majapidamise eest, vaatavad telekast kokasaateid ja hoiavad kõrgel (vana)ema tuju, võttes viimases hädas appi vana hea džinni ja tooniku.

Phyllida Law on tuntud Briti näitleja, kes on üles astunud paljudes näidendites, teleseriaalides ja filmides, sealhulgas «Peteri sõbrad», «Palju kära eimillestki», «Foyle’i sõda» ja «Kuningriik». Ta oli abielus näitleja ja stsenaristi Eric Thompsoniga, «Maagilise ringristmiku» ingliskeelse versiooni autori ja jutustajaga, kuni tema surmani 1982. aastal.

Loe raamatust katkendit!

***

Phyllida Law, «Kui palju kaameleid on Hollandis?»
Phyllida Law, «Kui palju kaameleid on Hollandis?» Foto: Raamat

Hommikuses Melvin Braggi saates pani keegi mu seisatama, kõneldes Andromachest ja pannes rõhu eelviimasele silbile. Andro’mache.

«Ma tundsin Andrew Mackiet,» teatas ema. «Kena poiss.»

Samal ajal puuderdas ta nina eriti oranži Max Factori pannkoogimöksiga aastast 1940 või nii. Suurem osa sellest läks ta nina peale ja ülejäänu prillidele.

Oleme sel nädalal õieti üsna rusutud. Tunneme mõlemad Emi siinolekust puudust. Õhtul tõstame tuju. Baar avatakse neil päevil lubatust varem, sest pimedaks läheb nii vara. Kella viie paiku õhtul muutume rahutuks. Doktor Wilkie meelest võib emal olla kerge vedelikupuudus, niisiis panen ta džinni rohkem toonikut. Selle ilmaga eelistab ta brändit ja ingveriõlut. Pubiterminites laseb ta tõenäoliselt kolmekordse kõrist alla. Onu Arthur viskas pubi mõõteklaasi ammuilma minema. «Su ema ütleb, et sellest saab vaevu klaasipõhja märjaks,» lausus ta.

Peene aperitiiviga õhtusöögi välja mõtlemine ajab mulle elu sisse. Ema istub, jalad oma Recamier’ sohvale tõstetud, ja kuulab raadiot. Õiendan köögis, katan lauda, teen nimekirju ja kuulan raadiot. Kui telekas on Delia Smith, on meie õhtu tehtud; «Väikse Dorritiga» ei ole me kuigi palju edasi jõudnud.

Heidan varakult voodisse ja loen, see on taevalik. Muidu on mul tunne, nagu oleksin rannale uhutud. Justkui oleks äkitselt üksikule saarele sattunud. Ilus ja tühja täis. Tundub, et pean endale hobi leidma. Midagi õppima. Prantsuse keel on nimekirjas esimene. Ma saan muidugi piibli ja Shakespeare’i kogutud teosed kaasa, kuid kergemas võtmes mõeldes tahaksin ka vallatute värsside kogumikku. Pikki lugusid. Riimidega. Kergem õppida ja hingele rõõmuks, kui ootad, millal Johnny Depp sind päästab või pantvangi võtab.

Need sellid, keda sunniti karistuseks popitegemise või üksteist leivakannikatega pildumise eest hirmpikki luuletusi pähe õppima, ei tea, kuidas neil vedas, enne kui nad saarele merehätta või pantvangi satuvad. Poleks paha, kui teaksin peast tervet laulu «Highwayman» teksti – tema «püksid istusid ainsagi kortsuta» ning ta «lasti maanteel maha nagu koer … ainult pitsipundar kõri peal». Mulle meeldib LUGU.

Vahest tellin Dunoonist Bookpointi raamatupoest Palgrave’i «Kuldse aarde».

Läksin emale ütlema, et õhtusöök on valmis, ja ta norskas oma sohval, tühi klaas käes. Kui teda kutsusin, polnud tal aimu, kus ta on, kes ta on ning kes või mis olen mina.

Järk-järgult pinnale tõustes sõnas ta: «Ma arvan, et olin vist veidikene surmasuus.»

***

Edgar ja Joan tulid laupäeval üle mere ja ema tegi kihilist magustoitu. Nädal aega. Natuke nagu algkooli kokandusklassis. Ta kasutas kõike. Sandra Primrose Sunnyside’ist tuli sisse ja vaatas tulemust. «Millega sa seda kaunistasid?» kuulsin teda küsimas.

«See on kiivi,» teatas ema algkooliõpetaja toonil. «Need väiksed karvased asjandused.» Ta oli väikese kartuli viiludeks lõiganud.

Emaga on aga lugu nii, et tema pidas seda naljakamaks kui keegi teine. Ta muudkui itsitas, kui me kartulilõike vahukoorest välja noppisime. Rääkisin talle loo näitlejast Peter Bullist, kes kaunistas magustoitu külmikust leitud asjadega, mis nägid tõesti väga kenad välja. Need olid pärakuküünlad.

***

Mis värk kruusidega on? Meil oli vähemalt kaheksa. Leian ainult viis. Ma tean, et ei ole ühtki ära lõhkunud. Miks mul on alati eri paarist sokid? Meil ei ole pesumasinat, kust otsida, ja ma olen oma varuteksade sääred läbi kobanud. Ei midagi.

Läksin varjualusesse ning leidsin ühe kruusi põrandalt välivoodi kõrvalt ja ühe valamust. See teeb seitse. Jääb veel üks kruus. Küllap see on aias. Vihmavett täis.

Järgmine müsteerium oli musliinkotike, mille Marianne leidis Mego voodi alt. See paistis olevat täis kivikesi või pisema puu otsast lõigatud juppe. Ettevaatlikult kotti avades leidsime sealt korgid. Igivanad värvituks kulunud korgid. Mego arvas, et ma pakun talle maiust, kui näitasin meie leidu, ja nägi nii rõõmus välja. Pean homme midagi magusat ostma.

«Aga need on korgid, ema,» ütlesin.

«KORGID! Mispärast sa mulle korki pakud?»

Viimaks tuli talle meelde. «Ma hoian voodis korgikotti, et see mul krampe ära hoiaks.»

«Ja kas hoiab?»

«Muidugi. Mul pole juba aastaid krampe olnud.»

Korgid nägid välja, nagu oleksid nad juba aastaid põrandal vedelenud.

«Kui sul on krampe,» ütlesin, «võib-olla peaksid siis enne magamaminekut banaani sööma.»

«Banaani!» kiljatas ema. «Ma pole midagi nii naeruväärset elus kuulnud.»

«Tennisistid söövad neid settide vahel.»

«TENNISISTID! Mina ei mängi kunagi tennist.»

«Neil on krambid ja nad söövad banaane, et kaaliumi saada. Võib-olla sa vajad kaaliumi.»

«See, mida ma vajan, on üks suur naps.»

Kell oli üksteist hommikul. Jõime kohvi. Pange tähele, tema jutus oli iva.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles