:format(webp)/nginx/o/2023/02/22/15153243t1h61c4.jpg)
Madeline Milleri «Kirke» sukeldub kreeka mütoloogia võrratusse maailma, keskendudes nümfile, kellest saab nõid. Mulle meeldis väga kirjaniku Trooja sõjast pajatav jutustus «Achilleuse laul» ja olen seda romaani juba kaua lugeda tahtnud, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Okeanose koda ja Aiaie saar. Kirke on titaan Heliose järeltulija, silmapaistmatu nümf, kes üle kõige ihkab armastust ja kuuluvustunnet. Nende poole püüeldes selgub, et Kirke valdab nõiakunsti ning esimesed katsetused ei kulge just plaanipäraselt. Ka Zeus ise kohkub tema väe ees, mistõttu mõistetakse Kirke pagendusse üksikul saarel. Seal saab ta rahus oma oskuseid lihvida ja vigadest õppida. Üksindust ei jagu sugugi kauaks. Seltsi pakuvad metsloomad, külla saabub nii jumalusi kui ka kangelasi ning kui üksi elav naisterahvas saarel randunud meestes kurje kavatsusi tekitab, on tal omad nipid, mida nendega ette võtta, röhh-röhh.
/nginx/o/2022/02/21/14379828t1hc068.jpg)
«Kirke» alustab päris algusest, nimikangelase sünnist ja lapsepõlvest. Jumala koda ei ole tore paik suureks sirgumiseks, sest kõik tema sugulased on pehmelt öeldes ebameeldivad - isekad, hoolimatud, ahned, õelad. Kirke on neile kui kärbsemust, tähtsuse poolest kuskil nimekirja lõpus. Ta eristub leebe loomuga, aga õpib kärmelt, et naiivsus ja usaldus teda edasi ei vii. Kui ebaõiglust ei salli, on veidi raske lugeda, aga vigadest õppimise kohalt on «Kirke» küll musternäidis. Elu õppetunnid tahuvad temast järjest malbeid omadusi välja, kuni järele jääb karastunud ja kõigeks võimeline nõid, kelle kannatused on kätte makstud. Nautisin veel eriti, kuidas lugu jõudis ringiga tagasi ja lõpuks tuleb teravad nurgad uuesti pehmemaks lihvida. Olin lummatud, kui mitut Kirke palet loo jooksul kujutati - tõrjutud ja naiivne nümf, salakaval nõid, üksik haavatav naine, tundlik armastaja.
Kreeka mütoloogia on võrratu ja keerukas. Olen üht-teist lugenud, aga ei püsi meeles need nümfid ja jumalate läbipõimunud sugupuud. Seega oli romaanis tuttavaid killukesi ning äratundmisrõõmu, aga ka palju hallide alade täitmist. Ebatraditsiooniliselt on kangelaseks jumal, keda enamasti kujutatakse vaenlasena. Madeline Miller seob erinevad lood hiilgavalt ilusaks tervikuks ja vajutas nii mõnedki tegelased mulle kustumatult mällu. Ma natuke kartsin lõppu, sest tundus, et romaani pole võimalik ilusti kokku tõmmata, aga see hirm oli küll asjatu. Jään väga kirjaniku järgmist meistriteost ootama!