Lugu nähtamatust naisest, keda keegi ei mäleta

Ilmunud on V.E. Schwabi uus hitt «Addie LaRue nähtamatu elu».

Prantsusmaa, 1714: ühel meeleheitehetkel sõlmib noor naine, kel nimeks Adeline, saatusliku kokkuleppe ohtliku võõraga.

Mõistnud oma faustiliku tehingu piiranguid – elada igavesti, ilma et keegi, kellega ta kokku puutub, teda mäletaks –, otsustab Addie põgeneda väikesest kodukülast, sest kõik, mida ta kunagi kalliks pidas, on temalt röövitud.

Kuid on veel asju, millest unistada, ja elu, mida elada, ning Addie võtab nõuks leida laias ja kutsuvas maailmas põnevust ja rahulolu – isegi kui ta on määratud olema igavesti üksi.

Või mitte päris üksi, sest igal aastal tema sünnipäeval külastab teda kütkestav Luc, et uurida, kas Addie on valmis oma hingest loobuma. Nende süngelt põnev mäng kulgeb läbi ajastute ning Addie on tunnistajaks arvukatele ajaloosündmustele, kui reisib üle ookeanide, lootuses oma elu jälle enese kätesse saada.

Kulub kolmsada aastat, enne kui ta satub juhtumisi ühte varjatud raamatupoodi ja avastab kellegi, kes mäletab tema nime – ja ootamatult muutub kõik taas.

Sarnaselt Audrey Niffeneggeri «Ajaränduri naisele» ja Kate Atkinsoni romaanile «Elu elu järel» on New York Timesi menuautori V. E. Schwabi «Addie LaRue nähtamatu elu» kindlat žanri trotsiv meistriteos.

Loe raamatust katkendit.

***

V.E. Schwab, «Addie LaRue nähtamatu elu». Foto: Raamat

New York

10. märts 2014

Tüdruk ärkab kellegi teise voodis.

Ta lamab seal täiesti liikumatult, püüab hoida aega nagu hingeõhku oma rinnas, nagu suudaks ta puhtalt tahtejõu varal hoida kella tiksumast, hoida enda kõrval magavat poissi ärkamast, hoida mälestust ühisest ööst elavana.

Ta muidugi teab, et see pole võimalik. Teab, et poiss unustab. Nad unustavad alati.

See pole poisi süü – see pole kunagi nende süü.

Poiss magab veel ja tüdruk vaatab tema õlgade aeglast kerkimist ja langemist, kohta, kus tumedad juuksed poisi kaelal krussi tõmbuvad, armi tema roietel. Pisiasjad, mis on ammuilma mällu sööbinud.

Poisi nimi on Toby.

Eile öösel ütles tüdruk talle, et tema nimi on Jess. Ta valetas, aga ainult sellepärast, et ta ei saa oma pärisnime välja öelda – üks neist õelatest pisiasjadest, mis olid varjul nagu nõgesed rohu sees. Peidetud ogad, mis olidki mõeldud torkama. Mis on inimene, kui mitte jäljed, mida ta endast maha jätab? Tüdruk on õppinud okkalise umbrohu keskel kõndima, aga mõnd haava ei õnnestu vältida – mõni mälestus, mõni foto, mõni nimi.

Viimase kuu jooksul on ta olnud Claire, Zoe, Michelle – aga kaks õhtut tagasi, kui ta oli Elle ja üht hilise ööni avatud kohvikut pärast Toby esinemist kinni panema hakati, ütles poiss, et on armunud tüdrukusse, kelle nimi on Jess – ta lihtsalt polevat seda tüdrukut veel kohanud.

Nii ta siis ongi nüüd Jess.

Toby liigutab end ja tüdruk tunneb rinnas vana tuttavat valutuiget, kui poiss end sirutab ja tema poole keerab – kuid ei ärka, veel mitte. Poisi nägu on nüüd tema omast mõne sentimeetri kaugusel, huuled unes paokil, mustad lokid silmi varjutamas, tumedad ripsmed heledate põskede vastas.

Kunagi õrritas pimedus tüdrukut, kui nad Seine’i kaldal jalutasid, ütles, et tüdrukul on oma «tüüp», andes mõista, et enamik mehi, kelle tüdruk valib – ja isegi mõni naistest –, näeb välja hirmsasti tema moodi.

Needsamad tumedad juuksed, needsamad terased silmad, needsamad nurgelised näojooned.

Aga see polnud aus.

Lõppude lõpuks nägi pimedus selline välja ainuüksi tüdruku pärast. Tüdruk oli talle sellise kuju andnud, valinud, milliseks teda pidada, mida näha.

Kas sa siis ei mäleta, küsis ta pimeduselt toona, kui sa polnud muud kui vaid vari ja suits?

Mu kallis, vastas too oma mahedal kõlaval häälel, ma olin öö ise.

Praegu aga on hommik ühes teises linnas, ühel teisel sajandil, ere päikesevalgus kardinatest läbi tungimas ja Toby liigutab end taas, kerkib unes üha rohkem pinna poole. Ja tüdruk, kes on – oli – Jess, hoiab hinge kinni ja püüab kujutleda versiooni sellest päevast, kui poiss ärkab, näeb teda ja mäletab.

Kui poiss naeratab, paitab ta põske ja ütleb: «Tere hommikust!»

Aga seda ei juhtu ja tüdruk ei taha näha juba tuttavat mõttelagedat ilmet, ei taha vaadata, kuidas poiss üritab täita lünki, kus peaksid olema mälestused sellest tüdrukust, ei taha olla tunnistajaks sellele, kuidas poiss manab näole tehtult hooletu ilme. Tüdruk on näinud seda etendust piisavalt sageli, et teada neid samme peast, ja selle asemel poeb ta voodist välja ja tatsab paljajalu elutuppa.

Ta silmab koridoripeeglis oma peegelpilti ja paneb tähele sedasama, mida kõik alati tähele panevad: seitset tedretähni, mis laotuvad tähekobarana ta ninale ja põskedele.

Tema isiklik tähtkuju.

Ta naaldub ettepoole, õhkab peegli pinna uduseks. Veab sõrmega läbi hingeõhupilve, püüdes kirjutada oma nime. A... d...

Kaugemale ta ei jõuagi, enne kui tähed hajuvad. Asi pole selles, kuidas seda teha – pole vahet, mil moel ta üritab oma nime öelda, pole vahet, mil moel ta üritab oma lugu rääkida. Ja ta on küllaga üritanud, pliiatsiga, tindiga, värviga, verega.

Adeline.

Addie.

LaRue.

Sellest pole kasu.

Tähed kas murenevad või tuhmuvad. Helid hääbuvad tal kurgus. Ta sõrmed vajuvad peeglilt alla ja ta pöörab ringi, silmitseb elutuba.

Toby on muusik ja kõikjal leidub märke tema kunstist.

Seda on näha vastu seina toetatud pillidest. Laudadel vedelevatest kritseldatud ridadest ja nootidest – pooleldi meenunud meloodiate taktid läbisegi ostunimekirjade ja iganädalaste tegemist vajavate tööde loeteludega. Ent siin ja seal on aimata teistki kätt – lilled, mida Toby on hakanud köögi aknalaual hoidma, kuigi ei mäleta ise, millal see harjumus tekkis. Rilkest rääkiv raamat, mille ostmist ta ei mäleta. Asjad, mis jäävad püsima ka siis, kui mälestused ei jää.

Tobyl võtab ärkamine aega ja nii teeb Addie endale teed – Toby seda ei joo, aga tee on tema kapis juba olemas, plekkpurk musta puruteega ja karp siidkotikesi. Meene hilisõhtusest retkest toidupoodi, poiss ja tüdruk vahekäikudes uitamas, käsikäes, sest neil ei tulnud und. Sest tüdruk ei tahtnud kuidagi õhtul lõppeda lasta. Polnud valmis sel minna laskma.

Ta tõstab kruusi, hingab sisse tee lõhna, sellal kui mälestused hõngule vastu kerkivad.

Üks Londoni park. Üks terrass Prahas. Üks koosolekuruum Edinburghis. Otsekui siidlinana oleviku peale tõmmatud minevik.

New Yorgis on külm hommik, aknad on pakasest udused ja nii tõmbab Addie diivani seljatoelt teki ja keerab selle endale õlgade ümber. Diivani ühe otsa võtab enda alla kitarrikast, teise aga Toby kass, nii et Addie istub hoopis klaveritoolile.

Kass, kelle nimi on samuti Toby («Et ma saaksin iseendaga rääkida, ilma et see imelik oleks...» selgitas noormees), vaatab teda, kui ta oma tee peale puhub.

Addie mõtiskleb, kas kass mäletab.

Tema käed on nüüd soojemad ja ta asetab kruusi klaveri peale, kergitab kaane klahvidelt üles, sirutab sõrmi ja hakkab mängima nii vaikselt kui võimalik. Ta kuuleb, kuidas inim-Toby end magamistoas liigutab, ja iga sentimeeter temast, luustikust kuni nahani, tõmbub kartlikult pingule.

See on kõige raskem osa.

Addie oleks võinud lahkuda – oleks pidanud lahkuma, minema lipsama, kui nende hommik oli ikka veel ühise öö pikendus, merevaiku vangistatud hetk. Aga nüüd on juba liiga hilja ja nii suleb ta silmad ja mängib edasi, hoiab pea langetatuna, kui kuuleb nootide taustal noormehe samme, laseb sõrmedel liikuda, kui tajub Tobyt ukselävel seismas. Noormees seisab seal, silmitseb avanevat vaatepilti, püüab möödunud öö sündmusi ritta seada, mõista, kuidas asjad nii käest ära läksid, millal ta selle tüdrukuga tutvus ja ta koju tõi, kas ta jõi liiga palju, mispärast ta midagi ei mäleta.

Aga Addie teab, et Toby ei sega teda, kuni ta mängib, ja nii naudib ta muusikat veel mõne sekundi, enne kui sunnib meloodia vaibuma, tõstab pea, tehes näo, et ei märka Toby ilmes peegelduvat segadust.

«Hommik,» ütleb ta, hääl rõõmus ja aktsent, mis andis kunagi aimu Prantsusmaa kolkast, on nüüd nii nõrk, et ta õieti ei kuulegi seda.

«Eh, tere hommikust,» ütleb noormees ja veab käega läbi musta lokipahmaka ning Toby kiituseks tuleb öelda, et ta näeb välja samasugune nagu alati – pisut hämmingus ja veidi üllatunud, nähes ilusat tüdrukut, kes istub tema elutoas, ümber võetud teki all jalas ainult aluspüksid ja seljas tema lemmikbändi T-särk.

«Jess,» ütleb Addie, pakkudes nime, mida noormees leida ei suuda, sest seda pole ta mälestustes olemas. «Pole hullu,» ütleb ta, «kui sa ei mäleta.»

Toby punastab, nügib kass-Toby eest ära ja vajub diivanipatjadele. «Vabandust... see pole minu moodi. Ma pole selline tüüp.»

Addie naeratab. «Mina pole ka selline tüdruk.»

Nüüd naeratab ka Toby ja see on kui triibuke valgust, mis ta näol lasuvaist varjudest läbi murrab. Ta noogutab klaveri poole ja Addie tahaks, et ta ütleks midagi sellist nagu «Ma ei teadnudki, et sa oskad mängida», aga Toby sõnab hoopis: «Sa oled väga osav,» ja Addie ongi – hämmastav, mida kõike võib selgeks õppida, kui sul on aega.

«Aitäh,» ütleb ta ja veab sõrmeotstega üle klahvide.

Toby on nüüd rahutu, põgeneb kööki. «Kohvi?» küsib ta ja sobrab kappides.

«Ma leidsin teed.»

Addie hakkab mängima teistsugust lugu. Ei midagi keerulist, kõigest rida noote. Millegi algus. Ta leiab meloodia, haarab sellest kinni, laseb sel sõrmede vahelt libiseda, kui Toby tagasi tuppa põikab, aurav tass käes.

«Mis see oli?» küsib ta ja ta silmad löövad särama sel ainulaadsel moel, mis on omane kunstnikele: kirjanikele, maalikunstnikele, muusikutele, kõigile, kel on kalduvus kogeda inspiratsioonihetki. «See kõlas tuttavalt...»

Õlakehitus. «Sa mängisid seda mulle eile õhtul.»

See pole otseselt vale. Toby tõesti mängis seda talle. Pärast seda, kui Addie oli ette näidanud.

«Mängisin või?» küsib too, kulm kipras. Juba paneb ta kohvi käest, küünitab lähimalt laualt pliiatsit ja märkmikku võtma. «Jummel, ma pidin ikka purjus olema.»

Seda öeldes vangutab poiss pead, ta pole kunagi kuulunud nende laulukirjutajate hulka, kes eelistavad töötada mingite ainete mõju all.

«Kas sa mäletad veel midagi?» küsib ta märkmikku lapates. Addie hakkab uuesti mängima, juhatab teda nootidest läbi. Toby ei tea seda, aga ta on selle laulu kallal nädalaid töötanud. Noh, nemad on.

Koos.

Addie naeratab pisut, kui edasi mängib. See on murulapike nõgeste vahel. Ohutu koht, kuhu astuda. Ise ei suuda ta endast jälge maha jätta, aga kui ta on hoolikas, võib ta usaldada jälje kellegi teise hooleks. Muidugi mitte midagi konkreetset, aga inspiratsioon tavaliselt ei olegi seda.

Toby on nüüd kitarri kätte võtnud, ühele põlvele toetanud ja mängib kaasa endamisi pomisedes. See on hea, see on teistmoodi, see on midagi. Addie lõpetab mängu, tõuseb.

«Ma peaksin minema.»

Meloodia laguneb pillikeeltel, kui Toby pilgu tõstab. «Mida? Aga ma isegi ei tunne sind.»

«Täpselt,» sõnab Addie ja suundub magamistuppa, et oma riided kokku korjata.

«Aga ma tahan sind tundma õppida,» ütleb Toby, paneb kitarri käest ja kõnnib tema kannul läbi korteri ning see on hetk, mil miski sellest ei tundu õiglane, ainus hetk, kui Addie tunneb masenduslainet, mis ähvardab valla pääseda. Sest ta on kulutanud nädalaid, et Tobyt tundma õppida. Ja Toby on kulutanud tunde, et teda unustada. «Ära kiirusta.»

Addie vihkab seda osa.Ta poleks tohtinud viivitama jääda. Oleks pidanud kaduma nii silmist kui ka mälust, aga alati tuleb see näriv lootus, et ehk on seekord asjad teisiti, ehk seekord nad mäletavad.

Mina mäletan, lausub pimedus talle kõrva.

Addie raputab pead, tõrjub selle hääle eemale.

«Kuhu sul kiire on?» küsib Toby. «Luba mul sulle vähemalt hommikusööki valmistada.»

Ent Addie on liiga väsinud, et seda mängu nii ruttu uuesti mängida, ja nii ta hoopis valetab, ütleb, et tal on muid tegemisi, ning ta ei luba endal paigale jääda, sest kui ta seda teeb, teab ta, et tal pole jaksu otsast peale hakata, ning see ring jääbki keerlema, armusuhe algab lihtsalt õhtu asemel hommikul. Aga ka lõpp pole sugugi kergem ja kui ta peabki jälle otsast alustama, oleks ta pigem baarist leitud kena tüdruk kui mälust pühitud üheöösuhte tagajärg.

Hetke pärast pole sel nagunii mingit tähtsust.

«Jess, oota,» ütleb Toby tal käest haarates. Noormees püüab kobamisi õigeid sõnu leida, aga annab siis alla, alustab uuesti. «Ma mängin täna õhtul Alloways. Sa võiksid tulla. See asub...»

Addie muidugi teab, kus see asub. Seal kohtusid nad ka esimesel, viiendal ja üheksandal korral. Ja kui ta nõusse jääb, on Toby naeratus silmipimestav. Alati on.

«Lubad?» küsib ta.

«Luban.»

«Näeme seal,» ütleb Toby, sõnad tulvil lootust, sellal kui Addie pöörab ringi ja astub uksest välja. Ta vaatab üle õla ja sõnab: «Ära mind siis vahepeal unusta.»

Vana harjumus. Ebausk. Palve.

Toby raputab pead. «Kuidas ma saaksingi?»

Addie naeratab, nagu oleks see kõigest nali.

Kuid end trepist alla minema sundides teab ta, et see juba juhtubki – teab, et selle aja peale, kui noormees ukse suleb, on ta läinud.

Villon-sur-Sarthe, Prantsusmaa

29. juuli 1764

Addie seab sammud kirikusse.

See seisab peaaegu Villoni keskel, madal, hall ja muutumatu, väli selle ümber madala kivimüüriga ümbritsetud.

Isa haua leidmine ei võta kaua aega.

Jean LaRue.

Isa haud on tagasihoidlik: nimi, aastaarvud, piiblisalm. Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Mitte sõnagi sellest, milline mees isa oli, mitte sõnagi tema ametimeisterlikkusest ega isegi heasüdamlikkusest.

Elu, mis on taandunud kiviplokiks ja murulapiks.

Teel siia korjas Addie kimbu lilli, neid, mis kasvavad metsikult rajaservas, poolenisti umbrohi, kollased ja valged. Ta põlvitab, et need maha asetada, ja peatub, kui näeb kuupäevi isa nime all.

1670–1714.

Seesama aasta, mil Addie lahkus.

Ta sobrab mälus, püüab meenutada mis tahes märke haigusest. Köhast, mis oleks pikalt isa rinnus püsinud, jõuetusevarjust ta ihuliikmetes. Tema teise elu mälestused on kui merevaigu sisse vangistatud, täiuslikult säilinud. Aga varasemad, sellest ajast, kui ta oli Adeline LaRue – mälestused sellest, kuidas ta ema kõrval järil seistes leivatainast sõtkub, kuidas vaatab, mismoodi isa puupakkudele nägusid nikerdab, kuidas Estele’i kannul läbi Sarthe’i madala vee kahlab –, need hakkavad tuhmuma. Need kakskümmend kolm aastat, mis ta enne metsa ja enne kokkulepet elas, on nii kulunud, et järel on vaevu servad.

Hiljem suudab Addie pea kolmesadat aastat üksikasjalikult meenutada, iga päeva iga hetk mällu talletunud.

Aga juba jääb ta ilma isa naeru kajast.

Ta ei mäleta ema silmade täpset värvi.

Ei suuda meenutada Estele’i lõuajoont.

Ta lamab aastaid ärkvel ja jutustab endale lugusid tüdrukust,

kes ta kunagi oli, lootes klammerduda kõigest väest iga põgusaimagi killu külge, aga mõju on vastupidine – mälestused on nagu talismanid, mida puudutatakse liiga tihti, nagu pühakute mündid, mille reljeefsed kontuurid on kulunud hõbedaseks, siledaks, vaevu aimatava kujutisega pinnaks.

Mis puutub isa haigusesse, siis ilmselt hiilis see aastaaegade vahel ligi ja esimest korda elus on Addie tänulik oma needuse puhastava loomuse eest, selle eest, et ta üldse selle kokkuleppe sõlmis – mitte tema enda, vaid ema pärast. Et Marthe LaRue pidi leinama ainult üht kaotust, mitte kaht.

Jean on maetud teiste pereliikmete juurde. Noorem õde, kes nägi ainult kaht aastat. Ema ja isa, mõlemad läinud veel enne, kui Addie ise kümneseks sai. Üks rida edasi – Addie vanemate endi vanemad ja õed-vennad, kes ei abiellunud. Isa kõrval on tühi hauaplats, mis ootab ta kaasat.

Addie jaoks siin muidugi kohta pole. Aga see haudade rida nagu ajajoon, mis toob minevikust tulevikku, ongi see, mis ta tol õhtul metsa ajas, see hirm niisuguse elu ees, mis toob sellelesamale väikesele rohusele maalapile.

Isa hauda vaadates tunneb Addie lõplikkuse rõhuvat kurbust, millegi peatuva raskust. Lein on tulnud ja läinud – ta kaotas selle mehe viiskümmend aastat tagasi, on teda juba leinanud, ja ehkki see teeb haiget, pole valu värske. See on ammuilma tuhmunud tuikamiseks, haav on asendunud armiga.

Addie asetab lilled isa hauale ja tõuseb, sammub kaugemale hauaplatside vahele, satub iga sammuga ajas kaugemale minevikku, kuni ta pole enam Addie, vaid Adeline, enam mitte vaim, vaid lihast ja verest surelik. Ta on siinse paigaga seotud, juured tuikamas nagu kummituslikud ihuliikmed.

Ta uurib hauakividele tahutud nimesid, teab neist igaüht, aga erinevus seisneb selles, et kunagi teadsid need nimed ka teda.

Siin on Roger, kes on maetud oma esimese ja ainsa naise Pauline’i kõrvale.

Siin on Isabelle ja tema noorim tütar Sara, mõlemad lahkunud samal aastal.

Ja siin, peaaegu kalmuaia keskel, on nimi, mis on Addie jaoks kõige tähtsam.

Estele Magritte, seisab tema hauakivil. 1642–1719.

Aastaarvud on graveeritud lihtsa risti kohale ning Addie peaaegu kuuleb, kuidas vana naine läbi hammaste sisiseb.

Estele, kes on maetud selle hoone varju, mida ta ei kummardanud.

Estele, kes ütles ikka, et hing on maamulda naasnud seeme, kes ei tahtnud oma luude kohale midagi muud kui üht puud. Ta oleks tulnud puhkama sängitada metsaservale või siis oma aia köögiviljade vahele. Ta oleks tulnud matta vähemalt mõnele nurgaplatsile, kus vana jugapuu oksad üle madala müüri sirutuvad ja haudu varjutavad.

Addie sammub kirikuhoovi serval asuva väikese kuuri juurde, otsib sealt teiste tööriistade seast välja aiakühvli ja suundub metsa.

Käes on suvehari, aga puude varjus on õhk jahe. On keskpäev, aga ometi õhkub lehtedest öö lõhna. Siinse paiga hõng on nii kõikehaarav ja eriline. Iga hingetõmbega tunneb Addie keelel mulla maitset, meenub meeleheide ja tüdruk, kes käed palvetades mulda surus.

Nüüd vajutab ta mulla sisse hoopis kühvli ja sikutab maast välja ühe puuvõsukese. See on habras taimeke, tõenäoliselt kukub juba järgmise suurema tormiga ümber, aga Addie tassib puu tagasi kirikuhoovi, hoides seda süles nagu maimukest, ja kui kellelegi tundubki vaatepilt kummaline, ununeb nähtu veel enne, kui ta jõuab sellest kellelegi rääkida. Ja kui keegi märkabki vana naise haual kasvavat puud, siis võib-olla seisatab ta ja mõtleb ehk taas vanade jumalate peale.

Kui Addie kiriku seljataha jätab, hakkavad kellad lööma, kutsudes külarahvast missale.

Ta sammub mööda teed, sellal kui inimesed kodudest välja valguvad, lapsed emade käe külge klammerdumas, mehed ja naised kõrvuti. Muist nägusid on Addie jaoks uued, teised aga tuttavad.

Seal on George Therault ja Rogeri vanim tütar, Isabelle’i kaks poega ja kui Addie järgmine kord tuleb, on nad kõik surnud, viimanegi raas tema vanast elust – tema esimesest elust – sellelesamale kümneruutmeetrisele maalapile maetud.