«Veebruar tuleks ära keelata. Ja teisipäevad»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Nicci Frenchi psühholoogilisestja mitmekihilisest põnevikust «Tulevikuta teisipäev».

Psühhoterapeut Frieda Klein arvas, et ei pea enam politseiga tegemist tegema, kuid taas koputab peainspektor Karlsson tema uksele. Veidra vaimse häire tõttu oma maailma lukustunud Michelle Doyce’i korterist leitakse meesterahva lagunev surnukeha. Politsei ei tea, kes see mees on, kuidas ta sinna sai või mis temaga juhtus, ning Michelle ei suuda neile küsimustele vastuseid anda.

Frieda avastab, et tapetu on silmapaistev pettur Robert Poole. Samas ei saa Frieda üle häirivast eelaimusest, et minevik pole temaga veel lõpetanud. Kas keegi tappis Poole’i, et teda juurdlusesse mässida? Ja kui nii, siis kas Frieda on järgmine ohver?

***

Nicci French, «Tulevikuta teisipäev». Foto: Raamat

«Veebruar tuleks ära keelata,» ütles Sasha ning astus ümber porilombi.

Ta jalutas Frieda seltsis mööda kaasaegsete kontorihoonetega palistatud tänavat. Need olid nii kõrged, varjasid taeva ja muutsid hämara päeva veelgi pimedamaks. Kõik oli must ja hall ja valge nagu vanal fotol: hooned mustvalged, taevas kõle ja lage; kõigil mööduvatel meestel ja naistel –, kellest enamik olid siiski mehed – olid õhukesed sülearvutivutlarid ja vihmavarjud löögivalmis ning tumedates toonides ülikonnad ja mantlid üll. Vaatepildile lisas värvi vaid Frieda punane sall.

Frieda astus kiirel sammul ja Sasha, kuigi teisest pikem, pidi temaga sammu pidamiseks pingutama.

«Ja teisipäevad,» lisas ta. «Veebruar on aasta kõige hullem kuu, palju hullem kui jaanuar, ja teisipäev on nädala kõige hullem päev.»

«Ma arvasin, et see tiitel kuulub esmaspäevale.»

«Ei, teisipäevad on hullemad. Nagu ...» Sasha vaikis, püüdes välja mõelda, millega teisipäeva võrrelda. «Esmaspäev on nagu hüppaksid jääkülma vette, aga saad vähemalt energialaksu. Teisipäeval oled ikka seal vees, aga adrenaliin on otsas ja sul on lihtsalt külm.»

Frieda vaatas Sasha poole, märgates talvist kahvatust, mis temast tavalisest haprama mulje jättis. Sõbranna loomuomast ilu ei varjutanud aga seegi, et ta oli mässitud paksu palitusse ja tema tumeblondid juuksed olid tihedasse krunni seotud.

«Halb hommik?»

Nad möödusid veinibaarist ja sattusid viivuks Cannon Streeti punaste busside ja mustade taksode virvarri. Hakkas tibutama.

«Mitte eriti. Lihtsalt koosolek, mis kestis kauem kui vaja, sest mõnel ei saa oma hääle kuulamisest küllalt.» Ootamatult jäi Sasha seisma ja vaatas ringi. «Ma vihkan seda Londoni kanti,» ütles ta, kuigi mitte vihaselt, vaid lihtsalt taibates, kus ta viibib. «Kui mind jalutama kutsusid, siis arvasin, et läheme parki või jõe äärde. See siin on ebareaalne.»

Frieda aeglustas sammu. Nad möödusid väikesest aiaga eraldatud murulapist, mis oli hooldamata ning nõgeseid ja pügamata põõsaid täis kasvanud.

«Siin oli kunagi kirik,» ütles Frieda. «Seda pole muidugi enam ammu ja kirikaeda ka mitte. Aga see pisike plats jäi siin kontorihoonete vahel kuidagi kahe silma vahele. See oli kild millestki muust.»

Sasha kiikas üle piirdeaia aeda visatud prügi. «Ja nüüd käiakse siin suitsetamas.»

«Kui ma väike olin, nii seitsme-kaheksane, võttis isa mu Londonisse kaasa.»

Sasha kikitas kõrvu: see oli esimene kord, kui Frieda mõnd pereliiget mainis või temaga lapsepõlvemälestust jagas. Umbes aasta jooksul, mis nad tuttavad olid, rääkis Sasha Friedale oma elust praktiliselt kõike – suhtest vanemate ja saamatu noorema vennaga; oma armusuhetest ja sõprustest; varjatud asjadest, mis korraga päevavalgele tulid –, kuid Frieda eraelu jäi talle mõistatuseks.

Need kaks tutvusid pisut üle aasta tagasi. Sasha oli patsiendina Frieda jutule tulnud ja mäletas siiani nende ainsat nõustamissessiooni, kui rääkis sosinal ja terapeudi pidevale pilgule vastamata, et oli oma eelmise psühhoterapeudiga maganud. Too terapeut oli maganud temaga. See oli nagu pihilkäik. Sasha räpane saladus oli täitnud Frieda vaikse kabineti, ning punases tugitoolis pisut ette nõjatuv Frieda oli oma tähelepanuga tema hingevalu ja häbi ära võtnud. Pärast tundis Sasha, et on täiesti läbi, ent puhastunud. Alles hiljem sai ta teada, et pärast nende jutuajamist oli Frieda otsejoones marssinud restorani, kus Sasha eelmine terapeut oma abikaasaga lõunatas, ja talle vastu hambaid virutanud, külvates paanikat ning lõhkudes taldrikuid ja pokaale. Frieda lõpetas plaasterdatud käega politsei kinnipidamiskongis, kuid tou saanud terapeut keeldus süüdistust esitamast ja soovis restoranile tekitatud kahju ise kinni maksta. Et Sasha oli ametilt geneetik, tasus ta hiljem teene eest sellega, et tegi Frieda poolt politseijaoskonnast näpatud asitõendile DNA-analüüsi. Neist said sõbrad, kuigi taolist sõprust polnud Sasha varem kogenud. Frieda ei rääkinud tunnetest ega maininud enam oma endist kallimat Sandyt, kes oli Ameerikasse tööle läinud, ja ainuke kord, kui Sasha tema kohta küsis, väljendas Frieda kohutava viisakusega, et ei soovi seda arutada. Selle asemel jutustas Frieda mõnest arhitektuurinäitest või veidrast faktist, mille oli Londoni kohta välja tuhninud. Aeg-ajalt kutsus ta Sasha näitusele ning mõnikord helistas ja küsis, kas Sasha tahaks jalutama tulla. Sasha vastas alati jaatavalt. Ta oli nõus kohtingu ära jätma või töölt varem ära tulema, et Frieda sabas Londoni tänavatel lonkida. Sasha arust näitas Frieda sedasi tema vastu usaldust üles ja lootis, et kui ta sõbra uitamistel kaasas on, leevendab see ehk pisut tolle üksildust.

Nüüd ootas ta, et Frieda ise jätkaks, teades, et parem on talle mitte peale käia.

«Käisime Spitalfieldsi turul ja järsku ütles isa, et me seisame katkuhaual ja et me jalge all lebavad sajad musta surma ohvrid. Osadel välja kaevatud surnukehadel analüüsiti hambaid.»

«Kas ta sind loomaaeda ei võinud viia?» küsis Sasha.

Frieda raputas pead. «Neid hooneid ma ka ei salli. Oleksime nagu ükskõik kus. Aga on killukesi, mis jäid lammutajatel kahe silma vahele – lapike siin, lapike seal. Ja siis veel need tänavanimede tähendused: sukanõela, riidekapi, lehmade ülekäigu põik. Mälestused ja viirastused.»

«Kõlab nagu teraapia.»

Frieda naeratas. «Eks ole? Tule, ma tahan sulle midagi näidata.»

Nad läksid sama teed tagasi Cannon Streetile ja peatusid ühe turistide sihtkoha ees, mille müüri oli paigaldatud raudvõre.

«Mis see on?»

«Londoni kivi.»

Sasha vahtis kahtlustavalt mittemidagiütlevat halli ja rõugearmilist lubjakivimürakat, mis meenutas talle neid ebamugavaid känkraid, millele rannas tagumiku toetad, et jalgelt liiva pühkida, enne kui sokid uuesti jalga paned. «Milleks see mõeldud on?»

«See kaitseb meid.»

Sasha naeratas kimbatusest. «Mis mõttes?»

Frieda osutas väikesele infotahvlile, kus seisis: ««Nii kaua, kuni Brutuse kivi on hoitud, on London õitsval järjel». See olla linnasüda – punkt, kust mõõtsid roomlased kogu impeeriumi ulatust. Mõned usuvad, et sel kivil on üleloomulikud võimed. Seejuures pole teada, kes selle siia paigutas – druiidid või roomlased. Võimalik ka, et see on vana altar, ohvrikivi, müstiline kese.»

«Kas sa usud seda?»

«Mulle meeldib,» jätkas Frieda, «et see on suvalise poe seina sees ja rahvas kõnnib siit midagi märkamata mööda, ning kui see peaks kaotsi minema, ei leitaks seda ilmaski, sest see näeb välja nagu suvaline kivi. Seega võib igaüks kivile ise tähenduse anda.»

Nad vaikisid mõne viivu ja siis asetas Sasha kindas käe Frieda õlale. «Kui sa kunagi hätta satuksid, kas räägiksid siis kellelegi?»

«Ma ei tea.»

«Aga mulle?»

«Võimalik.»

«Noh. Olen olemas, muud midagi.» Kõris nööris ja ta tundis oma häälevärina pärast piinlikkust. «Tahtsin, et sa seda teaksid.»

«Aitäh,» ütles Frieda neutraalsel toonil.

Sasha võttis käe ära ja nad pöördusid võre juurest minekule. Õhk oli tunduvalt külmem ja taevas plassim, justkui võiks lund tulla.

«Mul on poole tunni pärast patsient,» ütles Frieda.

«Üks asi.»

«Jah?»

«Homne istung. Sa kindlasti muretsed, aga loodan parimat. Kas annaksid pärast teada?»

Frieda kehitas õlgu. Sasha vaatas talle järele, kuni Frieda õbluke ja tikksirge selg rahva hulka neelati.