Politseiniku masendav tõdemus — kui rahvas vaid teaks, kuidas mõned elavad ja surevad
26. veebruar 2023, 10:42
/nginx/o/2023/02/23/15156357t1h8b83.jpg)
Loe katkendit Nicci Frenchi psühholoogilisestja mitmekihilisest põnevikust «Tulevikuta teisipäev».
Psühhoterapeut Frieda Klein arvas, et ei pea enam politseiga tegemist tegema, kuid taas koputab peainspektor Karlsson tema uksele. Veidra vaimse häire tõttu oma maailma lukustunud Michelle Doyce’i korterist leitakse meesterahva lagunev surnukeha. Politsei ei tea, kes see mees on, kuidas ta sinna sai või mis temaga juhtus, ning Michelle ei suuda neile küsimustele vastuseid anda.
Frieda avastab, et tapetu on silmapaistev pettur Robert Poole. Samas ei saa Frieda üle häirivast eelaimusest, et minevik pole temaga veel lõpetanud. Kas keegi tappis Poole’i, et teda juurdlusesse mässida? Ja kui nii, siis kas Frieda on järgmine ohver?
***
Konstaabel Yvette Long saabus mõni hetk enne Karlssonit. Telefonikõne sai ta alles veerandtunni eest, kuid juba kogunes tänavale väike salk pealtvaatajaid: lapsed, kes pidanuks koolis olema; noored lapsekärudega emad; mehed, kellel polnud pealtnäha kuhugi kiiret. Külm näpistas, aga paljud neist ei kandnud isegi palituid ega kindaid. Rahvas näis elevil, silmad särasid uudishimust. Maja number kolme ees seisis kaks politseiautot ja tõke oli juba üles seatud. Selle taga tammus edasi-tagasi punase patsiga piitspeenike sooniline mees, jässakas koer rihma otsas. Vahetevahel potsatas koer istuma ja haigutas, ila mokkade vahelt tilkumas. Eralduslindi taga oli veel teine, äärmiselt paks mees, rasvavoldid T-särki pakitud. Tema seisis paigal ja pühkis läikivat laipa, nagu oleks suvi, mitte jäine veebruar. Yvette parkis auto ja kui ta ukse avas, väljus majast konstaabel Chris Munster, kes hoidis taskurätti suu ees. «Kus see naine on, kes ta leidis?»
Munster võttis räti suu eest ja pistis selle tasku. Ta võttis end silmanähtavalt kokku, et grimassi alla suruda. «Vabandust. Lehkas nii, et ära tahtis lämmatada. Ta on siinpool.» Mees nookas keskealise Aafrika päritolu naise poole, kes istus kõnnitee serval, nägu käte vahel. «Ootab küsitlemist. Ta on šokis. Teine naine – too, kes mehega koos oli – on Melaniega autos. Jahub aina õhtusöögist. Kriminalistid on teel.»
«Karlsson on ka teel.»
«Hästi.» Munster tasandas häält: «Kuidas keegi sedasi elada saab?»
Yvette ja Karlsson tõmbasid pabersussid jala otsa. Karlsson noogutas naisele julgustavalt ja pani käe talle hetkeks alaseljale toeks. Yvette hingas sügavalt sisse.
Hiljem kavatses Karlsson kõik muljed eraldada ja järjekorda seada, kuid praegu valdas teda vaid üks higistama ajav piltide ja haisude ja iiveldushoogude virvarr. Nad liikusid läbi prahi, koerasita ja haisu, mis oli pooleldi magus ja nii paks, et jäi kurgupõhja kinni. Tema ja Yvette sisenesid ainsast uksest, mis polnud lindiga eraldatud. Nad astusid ühte teise universumisse: siin oli nagu raamatukogus, kus kõik on piinliku täpsusega kataloogitud ja kindlale kohale paigutatud. Kolm paari igivanu jalatseid üksteise otsas; riiulitäis ümaraid kive; riiul linnuluid, osade küljes turritamas pulstunud sulgi; potsikutäis kõrvuti asetatud sigaretikonisid; teine plastnõu millegagi, mis meenutas karvatuuste. Ta jõudis mõelda, enne kui järgmisse tuppa rühkis, et siinne elanik on hullumeelne. Ja siis jõllitas ta mõnda aega toda asja seal diivanil: sirgelt istuvat alasti meest, aupaistena ümber tiirlemas laisad paksud kärbsed.
Mees oli üsna sale, ning kuigi välimuse järgi oli seda raske otsustada, ei tundunud ta vana. Käed olid mehel justkui kombeka tagasihoidlikkusega süles ja ühes käes hoidis ta suhkruglasuuriga saiakest. Pea oli padja najal püsti toetatud, nii et pärani sapikarva silmad neile otsa vahtisid ja vildakalt kangestunud suu vastu irvitas. Nahk oli siniselapiline nagu liiga kauaks sooja jäetud juustul. Karlssonile meenutas see lumipesuteksaseid, mille ta väike tütar oli välja mangunud. Ta tõrjus selle mõtte eemale. Polnud vaja tütart sellisesse olustikku tirida, isegi mitte mõttes. Lähemale kummardudes nägi ta mehe torsol triipe. Surnud oli ta ilmselt juba tükk aega tagasi, kui otsustada tumenenud naha järgi kohtades, kuhu veri oli reite ja kannikate alla kogunenud, aga ka haisu põhjal, mis sundis Karlssoni taga seisvat Yvette Longi pinnapealselt ja kähedalt hingeldama. Mehe vasaku jala juures, mille harali varbad olid ebaloomuliku nurga all üles pöördunud, seisis kaks servani täis teetassi. Tema helepruunidesse juustesse oli pistetud kamm ja huuled olid värvitud.
«Nähtavasti istub siin juba pikalt.» Karlssoni hääl kõlas rahulikumalt kui arvatud. «Tuba on soe. See pole ka abiks.»
Yvette tõi kuuldavale häälitsuse, mis võis väljendada nõustumist. Karlsson sundis end lapilist pundunud ihu lähemalt uurima. Ta viipas Yvette’i enda juurde. «Vaata,» ütles ta.
«Mida?»
«Vasakut kätt.»
Keskmisel sõrmel puudus pealtpoolt nukki lüli.
«See võib väärareng olla.»
«Mulle paistab, nagu oleks see maha raiutud. Haav pole korralikult paranenud,» sõnas Karlsson.
Enne vastamist Yvette neelatas. Ta otsustas mitte mingil juhul oksendada. «Ma ei tea,» ütles ta. «Raske öelda. Näeb natuke ebaühtlane välja, aga see võib tulla ka ...»
«Üldisest lagunemisest,» lõpetas Karlsson tema eest.
«Jah.»
«Mis toimub soojas keskkonnas kiiremini.»
«Chris ütles, et kui nad kohale jõudis, põles kaminas tuli.»
«Lahkamisel peaks selguma. Kriminalistid võiksid ka kabedamalt astuda.»
Karlsson vaatas pragunenud akent, selle kõdunevat aknalauda ja õhukesi oranže kardinaid. Sedagi katsid Michelle Doyce’i kogutud ja korrastatud asjad: pappkarp kägardatud ja nähtavalt mustade salvrättidega; sahtlitäis värvi järgi reastatud pudelikorke; moosipurgitäis lõigatud küüsi – väikseid kolletuvaid poolkuid. «Kaome siit,» ütles Karlsson. «Räägi Michelle’i ja tolle naisega, kes laiba leidis. Võime hiljem tagasi tulla, kui laip on minema viidud.»
Nende väljudes saabus kohale kriminalistikameeskond, kaasas tuled ja kaamerad, maskid, kemikaalid ja vilunud ametimeeste hoiak. Karlsson tundis kergendust. Eksperdid uhuvad õuduse minema ning muudavad kärbestest kihava jälgi toa valgustatud laboriks, kus asjad muutuvad andmeteks, mis hoolikalt sisse kantakse.
«On vast viis surra,» kommenteeris Karlsson, kui nad õue jõudsid.
«Kes ta üldse on?»
«Sellest alustamegi.»
Karlsson jättis Yvette’i Maggie Brennanit küsitlema ning läks autosse Michelle Doyce’i juurde istuma. Michelle’i kohta ei teadnud ta muud, kui et too oli 51-aastane, hiljuti haiglast vabanenud, kui psühholoogi hindamine konkreetset vaimset häiret ei tuvastanud, ning et naine oli Howard Streetil elanud kuu aega, ilma et ükski naaber ta peale kaebaks. See oli Maggie Brennani esimene visiit ja ka siis asendas ta kedagi, kes ei saanud ise kohale tulla, kuna oli juba oktoobrist haiguslehel.
«Michelle Doyce?»
Nimetatu pööras Karlssoni poole väga kahvatud, peaaegu pimedale iseloomulikud silmad, kuid ei vastanud.
«Mina olen peainspektor Malcolm Karlsson.» Ta jäi ootama. Naine pilgutas silmi. «Politseist,» lisas Karlsson.
«Kas tulite kaugelt?»
«Ei tulnud, aga ma pean teile mõned küsimused esitama.»
«Mina tulin väga kaugelt. Küsige, kust.»
«See on tähtis.»
«Jah. Muidugi on tähtis.»
«Ma mõtlen meest teie korteris.»
«Ta on mu külaline.»
«Ta on surnud, Michelle.»
«Ma pesin tal hambaid. Mitte paljud sõbrad ei saa seda oma külaliste kohta öelda. Ja ta laulis mulle. Nagu jõehääled öös, kui koer enam ei haugu ja karjumine ja nutt vaibuvad.»
«Michelle, ta on surnud. Too mees teie korteris on surnud. Me peame välja uurima, kuidas ta suri. Kas teate, mis ta nimi on?»
«Nimi?»
«Jah. Kes ta on? Või oli?»
Michelle näis segaduses. «Miks te ta nime küsite? Küsige õige temalt endalt.»
«Ma räägin tõsiselt. Kes ta on?»
Naine vaatas talle silma sisse, see tugev kahvatu naine võõrastava pilgu ja suurte punetavate kätega, mida ta kõneldes ebamääraselt õhus vibutas.
«Kas ta suri teie korteris, Michelle? Kas see oli õnnetus?»
«Teil on ühest hambast kild väljas. Ma hoolin hammastest üsna palju, kas teate. Mul on enda vanad hambad kõik padja all alles, juhuks kui nad tulevad, ja mõne teise omad ka, aga need on haruldased. Neid leiab harva.»
«Kas te saate aru, mida ma teilt küsin?»
«Kas ta tahab mind maha jätta?»
«Ta on surnud.» Karlsson oleks tahtnud karjuda, kasutada sõna kui kivi, mis naise juhmuse purustaks, kuid säilitas rahulikku tooni.
«Lõpuks lähevad kõik minema, kuigi ma näen nii palju vaeva.»
«Kuidas ta suri?»
Michelle hakkas arusaamatult pomisema.
Chris vaatas ka ülejäänud maja aruande jaoks üle. See oli tülgastav. Siin polnud isegi kriminaaljuurdluse tunnet: asi seisis lootuse kaotanud inimestes, kes olid elu hammasrataste vahele jäänud. Ülakorruse korter oli süstlanõelu täis – põrandat kattis sadu, ei, tuhandeid kasutatud nõelu, mis näisid esmapilgul nagu mingi vaibamuster. Siin oli ka koerajunne, enamik vanad ja kõvastunud. Vereplekilised kaltsud. Üksik vile madrats rõvedate plekkidega keskel. Praegu teda ei huvitanud, kes alakorruse mehe ära tappis. Chris tahtis vaid majast kõik välja kupatada, urkale tule otsa pista ja värsket õhku hingata – mida külmemat, seda parem. Ta tundis end üleni räpasena, väljast ja seest. Kuidas sai keegi niimoodi elada? Näiteks too paks punasesooniliste silmade ja joodiku surnukahvatu nahaga mees, kes suutis vaevalt rääkida, vaevalt oma keret väikestel jalgadel püsti hoida. Või too koeraga harjavars, käesooned läbi torgitud ja nägu kärnas, kes irvitas ja sügas ja ringi keksis – kas see oli tema tuba ja põrandal tema nõelad? Äkki elas siin hoopis too surnud mees. Küllap elaski. Surnud mees osutub selle põrgu eeskoja elanikuks. Missugusele kuradi omanikule see kuulub? Need vaesed äbarikud, kellega ühiskond ei mõista midagi peale hakata ja kelle ravimiseks pole raha, olid siia silma alt ära lükatud ja unustatud ning tagajärjed politsei kaela peale sokutatud. Kui avalikkus seda teaks, mõtles Chris, roomiksaapad süstaldel libisemas, kui rahvas vaid teaks, kuidas mõned elavad ja surevad.