Mõrvamüsteerium, milles tapja võib end varjata arvatust palju lähemal

Foto: Shutterstock

Betty Rowlandsi «Melissa Craigi müsteeriumide» sarjas on ilmunud «Mõrv Larkfield Barnis».

Säravad hommikud ja reipad jalutuskäigud – Cotswoldis on saabunud kevad. Kuid Ülem-Benbury õhkkond on pärast sealset kokkuhoidvat kogukonda vapustanud mõrvade seeriat läbinisti talvine.

Betty Rowlands, «Mõrv Larkfield Barnis». Foto: Raamat

Melissa Craig on maale kolimise järel külaellu sisse elanud. Ja kui siis üks küla eakatest asukatest ei jõua peole, läheb Melissa uurima, kas temaga on kõik korras. Avastus vapustab teda üdini – tema armas naaber on mõrvatud ja mõrtsukas on maalinud tapetud naise näole koletisliku naeratuse.

Melissa mõistab peagi, et tema külas aset leidnud surmajuhtumit iseloomustavad tunnused, mida on täheldatud terve rea hiljuti Cotswoldis aset leidnud mõrvade puhul. Kas Naerataja ründab taas?

Ohtlik tapja on vabaduses ja Melissa taipab, et juhtum vajab kiiret lahendamist. Aga end ümbritsevaid inimesi lähemalt uurima hakates taipab ta korraga, et tapja võib end varjata arvatust palju lähemal.

Milliseid süngeid saladusi peidavad Ülem-Benbury külaelanikud? Ja kas Melissa lahendab surmatoova juhtumi enne, kui veel kelleltki elu võetakse?

Loe raamatust katkendit.

***

Melissa tabas Tanners Cottage’i madala laega rahvarohke elutoa teises otsas seisva Ken Harrise anuva pilgu. Major Dudley Ford, kelle niisamagi punetavad palged olid soojuse ja veini koosmõjul suisa lillakaks tõmbunud, näis olevat ta energiliselt nurka surunud ja kostitas nüüd oma lugudega, vehkides nende illustreerimiseks jõuliselt kummaski käes oleva pudeliga. Kitsas ruumis erinevaid vestlusi arendada üritava enam kui kolmekümne inimese tekitatud müratase ei lasknud Melissal küll kuulda, mida nende koleeriline peoperemees rääkis, kuid ta olnuks valmis tegema arvestatava panuse selle peale, et mees korrutas taas oma teadatuntud vaateid kurjategijate kohtlemise küsimuses. Korralik laks vana head sõjaväelist distsipliini pisivarastele, piitsutamine röövkallaletungi eest, ülespoomine mõrtsukatele – nii Melissa ise kui ka teised külaelanikud olid seda kõike korduvalt kuulnud. Vaene Ken, mõtles Melissa. Ta hakkas ajutist üksindushetke ära kasutades läbi rahvahulga meeste suunas nihkuma, kuid ta tee lõikas ära majori naine Madeleine, kes torkas talle nina alla hõbedase kandiku suupistetega.

«Meil on nii hea meel, et härra Harris täna meie seltskonda sai tulla,» nurrus naine oma abikaasa ja ta pantvangi poole kiigates. «Ilmselt on teie elu nüüd, mil ta enam politseis ei tööta, oluliselt lihtsam.»

«Lihtsam? Mil moel?»

Nii konkreetne küsimus näis proua Fordi hetkeks jahmatavat, tema hoolikalt meigitud näole kleebitud naeratus lõi sekundiks vankuma ja lahvatas siis uuesti, seekord teeseldud kelmikusega, ta näol särama.

«Ma mäletan nii hästi, kui palju muutus, kui Dudley sõjaväest erru läks,» selgitas ta. «Ebakindlust enam polnud – tunnet, et ma ei saa kunagi kindel olla, kus ta on kuu aja pärast või kui kaua ta võib ära olla. Sedalaadi asjad muudavad suhte mõnikord ... üsna keeruliseks. Kas teile siis ei andnud suhtes oma ... ee, sõbraga,»

ka selle sõnaga käis kaasas tähendusrikas naeratus, «kindla tööaja puudumine kuidagi tunda?»

«Ei ütleks, et oleks andnud,» vastas Melissa üliasjaliku tooniga. «Teate, meie Keniga ei ela koos, niisiis pole seda probleemi tekkinud.»

«Oo, muidugi mõista. Ma ei tahtnud vihjata millelegi sündsusetule ...»

Oo jaa, tahtsid ikka küll, sa vana uudishimulik nõiamoor, mõtles Melissa endale volovani napsates, ja sa ei tohiks rohelist värvi kanda, see tekitab tunde, nagu oleks sul sapivoolmed. Aga valjusti ütles ta hoopis: «Madeleine, need on täiesti jumalikult hõrgud – palun viige need ära või ma pistan kõik nahka!»

«Teil on õigus, need on suurepärased!» Rahvahulgast tekkis nende kõrvale tugevate näojoonte ja suurte tumedate silmadega naine, kes sirutas ta liibuva villase kleidiga sobivas toonis mooruspuukarva küüntega käe lõherulli järele. «Arvestades, kui lühikest aega me siin elanud oleme, oli teist ja teie abikaasast nii kena meid külla kutsuda,» jätkas ta ja pistis toidupala suhu.

«Mu kulla preili Donovan, meil on nii hea meel võimaluse üle teid pisut paremini tundma õppida ... ja me oleme rõõmsad selle üle, et teil õnnestus oma isa veenda ... kas te juba tunnete proua Craigi?» Madeleine’i võrdlemisi pungis silmade pilk liikus nende kahe vahet. «Tegelikult,» lisas proua Ford ülekeevalt, «on ta Mel Craig, krimikirjanik, meie kohalik kuulsus. Me oleme ta üle väga uhked.»

«Ärge pöörake sellisele sildistamisele tähelepanu,» tähendas «kuulsus» naeratades. «Ülem-Benburys olen ma lihtsalt üks külaelanikest. Ja miks nii ametlikult – mu nimi on Melissa.»

«Ja mina olen Sirry. Mu isa pani mulle nimeks Cerulean ja mu noorem õde on Magenta, aga meid kutsutakse lihtsalt Sirryks ja Gentyks,» selgitas vanem preili Donovan.

«Millised ebaharilikud nimed, kas pole?» sädistas Madeleine. Tema hääletoon andis mõista, et «ebaharilik» oli «veidra» sünonüüm, kuid Sirry üksnes noogutas, neelas oma lõheampsu alla ja võttis järgmise.

«Nii originaalne lähenemine,» lainetas Madeleine. «Kunstnikel on ikka tõelist ... inspiratsiooni, eks ole, Melissa?» Ta pöördus taas Sirry poole. «Kas teil on vaid üks õde?»

«Meil oli ka vend, Saxe.»

«Oo jaa, see eriline sinine toon. Kui omapärane!» Madeleine sillerdas kiledalt naerda, see heli meenutas Melissale klaasi purunemist. Peoperenaine ei paistnud märkavat minevikuvormi kasutamist ega üle Sirry näo libisenud varju. «Milline spekter, tõepoolest,» jätkas ta reipalt. «No nii, ma jätan teid kahte omavahel lobisema.» Ta kadus rahva sekka, kandik elegantselt ülespoole pööratud peopesale kergitatud.

«Kuidas sisseelamine sujub?» küsis Melissa pärast lühikest pausi, mille ajal Sirry näis oma mõtetega kuskil kaugel eemal olevat.

«Tundub, et kenasti.» Tüdruk silmitses joogiklaasi oma käes. «Me Gentyga oleme oodanud kohtumist Iris Ashiga,» jätkas ta pärast järjekordset pausi. «Ta on vist sinu sõber?»

«Täpselt nii. Talle kuulub maja kohe minu oma kõrval, aga ta on hetkel ära.»

«Me lootsime, et ta on siin. Meie meelest tuleks teise kunstnikuga suhtlemine isale kasuks.»

«Ta on Provence’is, veedab talve alati seal,» selgitas Melissa. «Ta peaks paari nädala pärast tagasi tulema. Ma kirjutan talle ja mainin teie külla kolimist, kindlasti tahab ta väga teie isaga kohtuda. Tema sõnul oli ta kunstikooli päevil üks ta õpetajatest.»

«Kas tõesti?» Sirry nägu lõi särama. «Ma julgen arvata, et isa mäletab teda. Tal on fenomenaalne mälu kõigi inimeste osas, keda ta tunneb ... või pigem, on tundnud.» Tüdruku hääl muutus vaiksemaks ja naeratus hääbus, juba teist korda tuhmistasid ta säravaid silmi mingid ammused mälestused.

«Niisiis on su isa samuti siin?» Melissale pakkus võimalus kohtuda mehega, kes oma eraklike kommete tõttu kohalikes üksjagu uudishimu tekitas, teatavat põnevust.

«Ta seisab seal, akna all. Genty on tema juures.» Sirry viipas veiniklaasiga umbes seitsmekümnese nägusa liivakarva juustega mehe poole, kes tühja pilguga inimsumma vahtis, panemata pealtnäha ta kõrval seisvat tumedapäist naist tähelegi. Sirry näole kerkis mõtlik ilme ja ta vaikis mõned sekundid, pilk isas ja ões kinni.

Melissa, kes püüdis jutujärge uuesti üles võtta, tähendas: «Teie Gentyga olete väga sarnased. Ilmselt olete mõlemad emasse?»

Sirry noogutas äraolevalt. «Jah, me oleme välimuse temalt saanud.»

«Teda ei ole täna siin?»

«Ta on oma pere juures Varssavis. Tal on ... pärast Saxe surma raske olnud ... mu vend oli välimuselt isasse, kuid ema iseloomuga ... nad olid väga lähedased.» Sirry pilgutas pisaraid tõrjuda üritades silmi.

«Tema surm oli arvatavasti teie kõigi jaoks väga suur hoop,» sõnas Melissa leebelt. Ta lisas lühikese pausi järel: «Ma olen Irise jutust aru saanud, et teie isa tööd on väga hästi tuntud.»

Sirry ohkas ja vahtis oma tühja veiniklaasi. «Ta pole pärast Saxe’i surma kordagi pintslit või pliiatsit kätte võtnud. Me lootsime, et Gloucestershire’isse kolimine ... Hampstead oli mälestustest tulvil – arvasime, et keskkonnavahetus ehk ... aga tundub, nagu oleks valgus ta elust kadunud.» Viimaseid sõnu öeldes kergitas ta pead. Silmist paistis taas valu ja kübeke mingit muud emotsiooni, millele Melissa ei osanud nime anda.

Sel hetkel astus nende juurde Alice Hamley, kirikuõpetaja naine, kes küsis: «Kas keegi teist on preili Willist näinud? Ma tahtsin temaga kiriku lilledest rääkida.»

Melissa raputas pead. «Marthat? Ei ole. Ehk on ta juba koju läinud.»

«Ma pole päris kindel, kas ta üldse siin oligi. Paistab, et keegi pole teda näinud.»

«See on imelik,» ütles Sirry. «Kui ma temaga eile rääkisin, siis lubas ta tulla. Ta lausa ootas seda. Me pakkusime, et võtame ta peale, aga ta ütles, et jalutab hea meelega. Huvitav, kuhu ta siis jäi?»

«Ehk oli ta liiga väsinud. Vahet pole, ma helistan talle varsti,» lubas Alice. „Ja kuidas teil enda Larkfield Barnis sisseseadmine läheb?» päris ta innukalt.

Sirry vastas talle viisakal toonil ja kohe tulid uued küsimused. Melissa kasutas võimalust minema lipsata ja ühineda Ken Harrisega, kes oli Dudley Fordi käest minema pääsenud ja astunud akna alla, kus ta Sirry isa ja õega juttu ajas.

«Teie olete ilmselt härra Donovan,» ütles Melissa. «Mina olen Melissa Craig, rääkisin just teie teise tütrega.» Ta sirutas käe ja mees võttis selle pisut kõhklevalt vastu. Naeratamine paistis temalt suurt pingutust nõudvat.

«Öelge mulle Cluny,» ütles ta. «Ma tean, mida te mõtlete,» jätkas mees ja naise kõrv tabas ta kummaliselt elutus hääles kübekest Iiri aktsenti. «Mehe jaoks veider nimi, aga mu ema käis sellega peale. Just sellenimelises kloostris tundis ta esimest korda, kuidas ma end ta üsas liigutasin. Tema jaoks ei tulnud mulle mingi muu nime panemine kõne allagi.» Mees oli ilmselgelt seda lugu korduvalt rääkinud, kuna ta tegi seda mehaaniliselt nagu õppetükki kordav laps.

Ta noorem tütar sirutas Melissale käe. Tal oli samasugune särav ja kirgas naeratus nagu ta õelgi. «Mina olen Genty,» ütles ta. «Nüüd, kui teil on perekonnalegend ära kuulatud, võime endid tuttavateks lugeda.»

«Kus Sirry on?» Ruumis otsivavalt ringi vaatava Cluny hääles oli kübeke ärevust. «Ma ei näe teda, Genty ... Kus Sirry on?»

«Minust jäi ta kirikuõpetaja naisega rääkima,» ütles Melissa.

«Ta ei tohiks niimoodi ringi uitama minna ...»

«Kuss, isa, küll ta tuleb – jah, seal ta ongi.»

«Ma näen, et te tutvusite Melissaga,» tähendas Sirry nendega taas liitudes. «Meil oli nii huvitav jutuajamine. Isa, kas sa teadsid, et Melissa on kuulus krimikirjanik?»

«Ah või kirjanik?» Cluny silmadesse tekkis esimest korda kerge huvikübe. «Mõistagi suurepärane amet. Aga nõuab ka palju harjutamist. Väga palju harjutamist,» rõhutas mees, sellal kui Melissa naeratas ja noogutas. «Harjutamine teeb meistriks. Eks ole nii, mu kullakesed? Kas ma pole seda alati öelnud? Harjutamine teeb meistriks.»

«Täpselt nii see on, isa. Harjutamine teeb meistriks,» kuulutasid õed kooris. Nad vaatasid otsekui saladust varjavad lapsed salapärast põgusat naeratust vahetades kõigepealt isa poole ja siis teineteisele otsa. Siis paistis neile meenuvat, et nad pole üksi, Genty sikutas Clunyt käsivarrest ja ütles: «Me peaksime nüüd minema hakkama. Meil on kella poole kaheks laud kinni pandud.»

«Nad viivad mind mingisse peenesse restorani,» selgitas Cluny ja lasi end puiklemata minema talutada.

«On alles veider perekond,» tähendas Ken Harris, kes selle jutuajamise jooksul vaikinud oli. Ta võttis Melissa käest kinni.

«Kas hakkame samuti minema? Mis meil lõunaks on? Ma olen nälga suremas.»

«Nälga? Pärast kõiki neid suupisteid, mida ma sind vohmimas nägin?»

«Sellest ei saaks lindki söönuks. Lähme nüüd, enne kui see vana metsaline jälle mulle oma pada ajama hakkab.»

«Me ei saa hüvasti jätmata minema hiilida.»

«Katsuks siis sellega ühele poole saada. Proua metsaline seisab sealsamas, ukse juures.» Mees suundus otsustavalt läbi rahvasumma, Melissa kiiluvees. «Suur tänu teile, oli väga meeldiv pidu, ütles ta peoperenaisele.

Madeleine õnnistas teda ühe oma kõige suuremeelsema naeratusega. «Mul on nii hea meel, et te tulla saite,» nurrus ta.

«Melissa, ma mõtlesin, et ehk astute koduteel preili Willise juurest läbi ja veendute, kas temaga on kõik korras. Ma olen ta pärast pisut mures.»

«Muidugi teeme seda, Ken, eks ole?»

«Liigutamine tuleb üksnes kasuks.» Mees patsutas oma kõhtu. «Eriti pärast kõigi nende maiuspalade söömist!»

«Sa vana libekeel!» sosistas Melissa, kui nad välisukse poole suundusid.

«Ega te ometi juba minema hakka?» Köögist ilmus kahe värskelt avatud pudeliga major Ford. «Kui kahju. Eks me peame oma jutuajamist mõni teine kord jätkama, mis?»

«Ma jään seda ootama,» lubas Harris viisakalt.

«Mis teemal te siis juttu vestsite?» küsis Melissa, kui nad teele asusid. «Ei, pole vaja öelda. Korra- ja õiguskaitse allakäigust, mille taga on kõik need nannipunnidest hädised vasakpoolsed ...»

Mees turtsatas naerda. «Umbes nii. Lisaks kübeke kohalikku keelepeksu. Vanapoisile pakuvad Donovanid väga suurt huvi, eriti tütred. Ta nimetas neid kenaks väikeseks sälupaariks.»

«Igavene seksist!»

«Isa tundub väheke imelik olevat ... tegelikult nad kõik.»

«Neil oli vend, kes suri. Paistab, et see on tervele perekonnale muserdavalt mõjunud.»

«Millega tüdrukud tegelevad?»

«Ma kuulsin, et üks neist – ma ei tea täpselt, kumb – õpetab Cheltenhami kunstikolledžis. Nad on siin kõigest paar kuud elanud.»

Nad jõudsid tee otsa, kust selle üks haru Melissa majakese poole pööras, ja Harris hakkas automaatselt sinnapoole minema, kuid Melissa haaras ta käsivarrest. «Mäletad ikka, me astume preili Willise juurest läbi?»

«Kas me tõesti peame? Sa pole ju selle mutikese pärast tõsiselt mures?»

«Asi pole selles – ma ju lubasin. Lisaks võib juhtuda, et ta on haigeks jäänud, tal oli mõne aja eest südameinfarkt ja ta on endiselt angiiniga hädas.»

«No olgu siis.»

«See ei ole kaugel.»

Majake asus vaid mõnesaja meetri kaugusel, kuid tee viis ülesmäge ja selleks ajaks, kui nad Martha Willise koduni jõudsid, ähkis Harris mis kole. «Sa oled vormis väljas,» nentis Melissa rangelt. «Liigutad ennast liiga vähe. Olemegi kohal.»

«Kena väike kohake,» tähendas mees. «Ainult kuidagi eraldatud.»

«Eriti üksi elava vanainimese jaoks,» nõustus Melissa. «Martha on pärast Donovanide siia kolimist palju õnnelikum olnud. Larkfield Barn on sealsamas, tee otsas.» Ta osutas kivimaja poole, mida puudesalu poolenisti varjas.

Harris noogutas ükskõikselt ja pistis käed taskusse. «Ma ootan sind siin.»

«Nagu soovid.» Melissa lükkas värava lahti ja kõndis mööda lühikest rada eesukseni. Kella polnud, niisiis koputas ta sõrmenukkidega ukse pihta. Ei midagi. Ta lõgistas postkastiluuki, kummardus siis ja hõikas läbi pilu. Ikka ei midagi.

«Proovi tagaust,» soovitas väravale nõjatuv Harris.

Tagumine uks oli kinni, kuid mitte lukus. Sealt pääses otse kööki. Melissa, käsi lingil, hõikas uuesti: «Preili Willis, kas te olete siin? See olen mina, Melissa Craig.» Vaikus. Ta astus kööki, hõikas uuesti ja kuulatas. Majast ei kostnud ühtki muud heli peale keskküttepumba sahina ja puidust kummutil seisva vanamoodsa kella tiksumise.

Melissa hõikas uuesti, järjest murelikumalt. Siis avas ta koridori viiva ukse, pooleldi oodates ja pooleldi kartes, et näeb liikumatut kogu põrandal lamamas, kuid seal polnud kedagi. Ta kontrollis kahte alumisel korrusel asuvat tuba ja ronis hetkelise kõhkluse järel kitsast trepist üles.

Tillukesele trepimademele avanes kolm ust, mis kõik olid suletud, ja valgus paistis trepile üksnes läbi eesukse jääklaasist ruudu. Melissa hüüdis taas ja koputas seejärel ühele ustest. Keegi ei vastanud, niisiis lükkas ta selle lahti ja vaatas sisse. Tühi vannituba. Ta proovis järgmist, otse trepi vastas asuvat ust. See oli kapp, mille riiuleid täitis kenasti kokku pandud voodipesu.

Kolmas uks oli pisut poikvel. Melissa koputas ja paotas seda seejärel ettevaatlikult. Kardinad olid ees, kuid nende vahelt immitsev valgus lasi tal näha mööblitükke: riidekapp, peeglilaud, voodi ... mis polnud tühi.

Süda kohutavast aimusest kloppimas, kiirustas Melissa akna juurde, tõmbas kardinad eest ja pööras end ringi. Ta seisis mõned sekundit hirmust tummana, silmitsedes voodis lamavat õudust. Siis pistis ta karjuma.