Sinijärv soovitab krimisarja: mida raamat edasi, seda kobedamaks läheb

J. K. Rowling ehk Robert Galbraith. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Robert Galbraithi uut krimiromaani «Tintmust süda».

Robert Galbraithi soovitan ma alati ja südamest. Ja noile, kes pole varem lugenud, soovitan võimalusel alustada algusest. Kui poes pole, on värk väärt raamatukokku minemist. Oskaja kirjanik valmistab raamatud mõistagi nõnda, et iga lugu on omaette võetav ja loetav. Täislaks tuleb teadagi tervikust. Sest see, kuidas autor aretab ja arendab omailma, on raamat-raamatult üha imetlusväärsem.

Robert Galbraith, «Tintmust süda». Foto: Raamat

Me oleme kuuenda raamatu juures sellest sarjast. Ja kui teha kerge võrreldus Harry Potteri lugudega, siis võiks arvata, et seitsmes tuleb veel palju paksem ja lausa kahes köites. Krimivike austajana loodan, et seitsmega ei piirduta ning rõõmu jätkub kauemaks. Mida raamat edasi, seda kobedamaks läheb. Cormoran Strike ja Robin Ellacott on suurepärane uurijapaar, kusjuures siin ei ole üldse mingit vanakooli kolbi, et üks on teise taustatobuke. Ja politsei lohiseb kõige sabas. Mkmm. Täiesti eluline jutukulg. Lugejana ma usun neid lugusid, seda maailma, ses toimetavaid tegelasi.

«Tintmust süda» on vormiliselt radikaalsem (ainuüksi proloog nõuab nelja peatükki), siia lõigendatakse päris ootamatult sisse paralleelveergudel esitet virtuaalvestlusi. Neid on võimalik vahele jätta, ent ei maksaks. Oli ju võimalik vahele jätta ka pikki ballaade Robin Hoodi lugudes või teadust Jules Verne’i puhul või Fenimore Cooperi looduskirjeldusi. Ometi on täielise elamuse seisukohalt see kõik oluline. Harjub ka algselt veidravõitu tunduva somekõnega.

Peamine – kes tõhusat põnevikku austab, see lugegu. Kes ei, lugegu ikka, sest siia on harilikust meelelahutusest palju enam sisse kirjutet. Elu ja inimest ja aega – kõike seda, mida heast raamatust tahta tohiks.