«Raha võib olla midagi sooja ja väga konkreetset – tuua inimestele kasu»

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Tobias Klostermanni raamat «Kuidas ma saan rikkamaks kui mu vanemad?» õpetab lugejat humoorikal viisil oma raha kasvatama nii, et tulevikus selle pärast muretsema ei peaks. 

Rikkust saab plaanida – esimesest sajast eurost esimese miljonini. Edukas (tasku)raha paljundamine pole nõiakunst, kui tead, mida teha ja mida pigem mitte. Kui rikas oleks Jeesus praegu, kui vanemad oleksid tema sündimise päeval ühe sendi stardikapitaliks investeerinud? Mis vahe on pulliturul ja pullisitaturul? Ja miks peaks igaüks esimest iseteenitud raha auga alles hoidma nagu piilupart Donaldi onu Robert oma õnnetoovat kümnelist?

Raamat on praktiline tööriistakast kõigile, kes tahavad avastada maailma arveldusarvest ja hoiuraamatust kaugemal. Ja väärtuskompass: sest edukas on ainult see, kes lisaks rahalisele rikkusele hoiab silma peal ka oma moraalsel ja emotsionaalsel rikkusel.

Loe raamatust katkendit!

***

Tobias Klostermann «Kuidas ma saan rikkamaks kui mu vanemad?» Foto: Apollo

Kui ma teismelisena parajasti ei treeninud või telekast võistlusi ei vaadanud, unistasin vehklemisest. Ega mul suurt muud teha ei olnudki. Müüri taga olid tingimused katastroofilised. Isegi mu jalanõud olid nii räbalad ja hädapärast lapitud, et rebenesid veheldes pidevalt katki.

Ma tahtsin välja pääseda, maailma näha. Ei tohtinud. Tavakodanikuna oli väga keeruline riigist lahkuda. Ei saanud broneerida ei lennupiletit ega kohta öises rongis, ei saanud autosse istuda ja välismaale automatkale minna. Sportlasena aga küll. Rahvusvahelistel turniiridel Budapestis, Tšehhimaal Olomoucis või Poolas Katowices vehklesin sportlastega kogu Euroopast. Mulle jäi kohe silma, millised ägedad jalatsid olid teistel! Ehtsad kolme triibuga originaal-Adidased. Mina olin neist ainult lugudest kuulnud või telekast näinud. Või unes. Ma pidin, pidin, pidin endale need tossud saama. Nähtavasti sain ma neil turniiridel aru: ilmselgelt on elus palju ilusaid asju, mida ma tahan endale saada. Aga selge oli mulle ka see, et juunioride klassi vehklejana Ida-Saksamaal ma neid endale ei saa.

Minu unistuste sihtpunkt ei olnud Olomouc ega Budapest. Ka mitte Amsterdam või New York. Vaid vehklemise internaatkool Tauberbischofsheimis, uskumatult mittecool´is väikelinnas Baden-Württembergis. Samasugune paik nagu on Los Angeles filmimaailmas, Pariis moeinimestele või Berliin reivirahvale, oli Tauberbischofsheim vehklejatele – maailma naba.

Lihtsalt tol ajal, teismelisena idas, ei saanud sa tavaliselt ise valida, mida oma eluga peale hakata. Minu koolis dikteeris riik, mis sinust saama peab. Oleksin tol ajal suurima heameelega keskkooli lõpetanud ja ülikooli astunud. Pärast põhikoolis lõpetamist kutsus kooli juhtkond mind välja, et teatada: «Sinust saab automehhaanik.» Oh jumal – neid asju oli vähe, võib-olla neid polnudki õieti, mida ma oleksin elus tahtnud vähem teha, kui mootoreid kokku kruvida. Tjah, ei vedanud. Vastupanu mõttetu.

1989. aasta sügisel jõudis minuni taeva kingitus. Berliini müür langes, sellega koos kogu riik. Piirid läksid lahti, kogu maailm oli mulle valla. Keegi ei takistanud mind seda vallutamast. Esimene peatus? Muidugi vehklemise internaatkool Tauberbischofsheimis!

Kutse proovitreeningule taskus, istusin peagi rongi. Silme ees eritav, justkui tundmatu maailm ja peas ainult üks mõte: minu unistus täitub.

Pärast proovitreeningut kutsus treener mind kõrvale. «Poiss!» ütles ta. «Sa vehkled, nagu käiks võitlus elu ja surma peale.» Käiski ju. Tehniliselt ma geenius ei olnud. Aga ma olin kirglik. Otsustuskindel. Ja minu unistus oli «Tauberbischofsheim». Nad võtsid mind vastu. Alustuseks sain oma esimesed kolme triibuga Adidase originaaltossud.

MInu juhendaja Matthias Behr – oh jumal, oh jumal, oh jumal – olümpiavõitja, tahtis teada: mis on sinu eesmärk? Ma ei saanud üldse aru, mida ta minust tahtis. Ma olin ju sihile jõudnud: tema juurde vehklemiskooli. Ta ütles: «Sa ei saa olla korraga vehkleja ja automehaanik, tundide viisi töökojas kruvisid keerata ja õhtuti veel trenni teha.» Sul oleks vaja tööd, leidis ta, mida saaks peaga teha. Tööd, mis säästaks mu keha. Vau! Kõigepealt koht vehklemiskoolis. Nüüd veel ka pääsemine õuduste ametist algaja automehaanikuna. Maailm tõesti soosib mind, mõtlesin ma.

Juhendaja hankis mulle praktikakoha kohalikus hoiukassas, selle tulemusena sõlmiti koolitusleping. Läbisin õpipoisiaja pigem sportliku auahnuse kui kirega. Töötasin nagu segane. Esimest korda müüsin mitte oma sportlikke saavutusi, vaid midagi muud, ja nimelt säästuloterii pileteid. Kümme marka tükk, kaheksa marka otse kliendi hoiukontole, kaks marka loteriisse, milles võis – hea õnne korral – võita. Kõlab ju erutavalt, eks? Aga päriselt ka, mulle meeldis. See oli nagu turvavõrguga rulett. Inimesed säästsid kindla summa. Kui nad midagi võitsid, oli neil hea meel. Kui nad ei võitnud, polnud nad ka kurvad. Nad polnud ju niisama hästi kui mitte midagi kaotanud ja kogusid sellegipoolest raha. Minu töö pangas pani inimesed naeratama – ja mind niisamuti.

Raha, sain ma tookord teada, võib olla midagi sooja ja väga konkreetset – tuua inimestele kasu. Mulle isiklikult võimaldas ta minu esimese Renault'. Selle sõitsin ma küll napilt kaks kuud hiljem lumes sodiks, aga ma sain aru, et auto, mille sa oled oma tööga ise välja teeninud, on midagi rohkemat kui ainult auto. See on tasu tubli töö eest. Auto tähendab vabadust.