Pikale veninud pidu ja ära jäänud pulmad panid naiste sõpruse proovile
1. märts 2023, 10:45
/nginx/o/2023/02/28/15171586t1h2bb5.jpg)
Harriet Walkeri raamat «Pulmaöö» on põnev psühholoogiline suhtelugu, mis räägib haaravalt naiste sõprusest, kättemaksust, uutest algustest ja internetiajastu ohtudest, kõige taustaks ritsikate laul lõunamaises öös.
Pärast Prantsusmaal toimuma pidanud pulmapeo tühistamist otsustavad kunagised ülikoolikaaslased ikkagi sõita Provence’i, et luksuslikus villas väike puhkus veeta ja endisel pruudil tuju tõsta. Kuid peojärgsel hommikul leiavad sõbrad, et ei mäleta viimasest kaheteistkümnest tunnist õieti midagi, ning uhke maja näeb välja, nagu oleks seal maha peetud pulmad, ehkki neid ei pidanud toimuma. Pohmelli möödudes on külalistel küsimusi rohkem kui vastuseid. Keegi on jätnud külalisteraamatusse kurjakuulutava sõnumi ning pruut paistab olevat enesesse tõmbunud ja hirmul. Kolm sõbrannat lootsid, et puhkusereis aitab neil oma elule uut suunda anda, kuid saladuslikud vahejuhtumid pööravad kõik pea peale.
Harriet Walker on Suurbritannia ajalehe The Times moetoimetaja ja raamatu «The New Girl» («Uus tüdruk») autor.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/02/28/15171582t1h568d.jpg)
Anna avas enne päeva esimest kohtuistungit telefonis meili ja tundis kohe, kuidas sisikond lugedes mustade Chelsea nahksaabaste säärde vajus. Temas maad võttev pettumus tundus olevat raskem kui kohtudokumente täis laotud käsikäru, mida ta oli ringi vedanud suurema osa viimasest kümnest aastast.
Nädalapikkune puhkepaus on mokas!
Need kaks suudaksid kindla peale asjad selgeks rääkida. Kui ekraanil helendavad sõnad ta võrkkestalt ajju jõudsid, ei suutnud Anna uskuda, et Lizzie ja Dan ei olnud otsustanud lihtsalt järgmisel nädalal pulmad maha pidada ning oma probleeme pärast seda klaarida, nagu teevad normaalsed inimesed. Anna kuulsustest kliendid igatahes tegid niimoodi, kuigi oli küsitav, kas 900-naelase tunnitasuga lahutusadvokaadi palkamist esimese abieluõndsuse aasta jooksul saab «klaarimiseks» pidada.
Anna ohkas ja hammustas huulde. Et kõikidest sõpradest just nemad! Ta oli ikka arvanud, et tema sõbrad on see aus vähemus, kes on nõus üle elama pulmade ärajätmisega kaasneva häbi ning külalistele teatamise luust ja lihast läbitungiva ebamugavuse, et mitte kogeda pulmadele järgnevat elu koos vale inimesega. Vähemalt selle eest tuleb tüdrukule, kellega ta oli tutvunud ülikooli esimesel nädalal, au anda, tunnistas Anna endale ja vinnas paberitest pungil dokumendikaustu täis käru järgmisest kivitrepist üles.
Anna süda oli nagu tühjaks lastud õhupall. Mitte Lizziele osaks saava meelehärmi tõttu, seda tuleb selguse huvides mainida – kuigi see oli juba teine sõnum, mille kurnatud väljanägemisega advokaat selle pommuudise tõttu teele saatis –, vaid mõtte peale, et ta peab loobuma suurepärasest nädalast Lõuna-Prantsusmaal, mille ta koos abikaasaga oli minuti pealt plaaninud ja mida ta ootas elevusega, mille tõi teadmine, et nende kolmeaastast poega Sonnyt pole võimalik kaasa võtta.
Ei, esimene sõnum, mille Anna saatis, läks ainsale inimesele maailmas, kelle jaoks Lizzie ja Dani suhte lagunemine – ja selle mõju nende puhkuseplaanidele – oli sama kohutav kui temale: Steve´ile, Sonny isale.
«Pulmad jäävad ära,» kirjutas ta abikaasale ja ta pöidlad liikusid ekraanil kiiremini, kui ta oleks suutnud kõnelda, kuid peaaegu sama raevukalt. «Täiega pettunud. Ehk saab su ema ikkagi Sonny nädalavahetuseks võtta?»
Asi polnud selles, et ta tahaks oma lapsega vähem aega veeta. Anna jumaldas seda tugevat põlvepikkust lihamassi ja lokke, mis löökkuulimängu kombel nende majas ühest kohast teise põrkasid, seda kiiremini, mida rohkem oli läheduses mustikaid ja raamatuid ning tuli ette asjadega avastamisega seotud vaibumatut erutusvärinat.
Annat läbis värin, seal, kus ta seisis, oli külm, kuid seda võimendas mälupilt ikka veel liigutavast rõlgest roomavast elukast, mille ta hommikul enne tööleminekut oli oma poja pontsaka pihu seest välja koukinud. Tund aega hiljem haaras ta oma õigusbüroo katusekorrusel asuva nõupidamissaali laua taga istet võttes otsustavalt ja agressiivselt enda valdusesse nii suure ruumi, et isegi usaldusväärsed kollegid teisel pool lauda tundsid end vastastena. Lõhe Anna töö- ja koduse elu vahel kutsus temas iga päev esile mõne naerupahvaku, enamasti oli see aga pigem puhas hämmastus kui korralik suutäis naeru hea nalja peale.