Raamatublogija: ma ei kujuta ette, et keegi selle teose järgi oma reisiplaane hakkaks tegema

Ehkki Rene Satsi on mööda ilma küllalt ringi rännanud, tahaks ta jala maha panna ka Arktikas ja Antarktikas. Foto: Erakogu

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Rene Satsi raamatut «Minu matkarajad. Ekslemised mööda Eestit» ja jagab oma lugemiselamust.

Suvi 2022, Eesti. Rene, kes muidu elab Iirimaal, sõidab koos oma naise Justynaga paariks nädalaks Eestisse, et külastada looduskauneid kohti ja kõigest kogetust raamat kirjutada. Mees muidu matkamas ei käi ja pole Eestis eriti linnast välja saanud. Trajektoor kulgeb ringiga mööda sõpru-tuttavaid Padiselt Kõnnu külla Tartumaal.

Rene Satsi, «Minu matkarajad». Foto: Raamat

Eestis matkamisega seostub mul kohe Oandu-Ikla või siis näiteks Ranniku matkarada, ikka sajad kilomeetrid, telkimine ja lõkketoit, aga Rene Satsi ei ole seda tüüpi mees. Lugesin paar aastat tagasi läbi tema «Minu Iirimaa» ja oleksin pidanud seda kohe teadma. Ühesõnaga, matkaradade osa jäi lahjaks. Kõige veidram oli see, kuidas ta tutvustab radu, kuhu ise tegelikult ei jõuagi. Muhedad olustiku kirjeldused lõikab läbi justkui turismibrošüürist pärit reklaamtekst, milles tutvustatakse Eestis matkamise võimalusi. Ma ei kujuta ette, et keegi selle teose järgi oma reisiplaane hakkaks tegema, aga võib-olla on need infokillud kasuks, kui pole kodumaa nii risti-põiki läbi sõidetud nagu mul.

«Minu matkarajad» vääriks pigem pealkirja «Minu suvi Eestimaal». See ei tähenda aga üldse, et raamat pole tummine. Kui Iirimaa raamatus ilmnes oskus eriskummalisi tegelasi ligi meelitada, siis Eestis seigeldes meelitab kirjanik avaliku elu tegelasi endaga matkama. Enamik neist on tema sõbrad ja tuttavad, kelle juurde nad ka sisse sajavad. Vahel väisatakse ka majutusasutusi ning palju ei jää puudu, et telk jääks üldse kasutamata. Lõbusaid seiku tuleb ette palju.

Soovitan seda raamatut, kui tahad lugeda ühest lõbusast Eestimaa suvest, kus matkamine võrdsustub näiteks koos Andrus Kivirähkiga seente korjamisega. Ent kui otsid pigem teost mehest, kes matkal ei käi, aga ühel hetkel otsustab loodusesse pikemalt kõndima minna, siis võta ette Bill Brysoni «Jalutuskäik metsas». Ja Rene Satsile soovitaks, et tule järgmine suvi jälle ja proovi mitmepäevane seljakotiga matkamine ka ära!