BERIA VANDENÕU ⟩ Kuidas Stalini kõige andekam õpilane oma õpetaja üle trumpas

Lavrenti Beria. Foto: Wikimedia Commons

Stalini surma kohta võib leida kümmekond erinevat hüpoteesi, aga ühes on need kõik sarnased: Stalin ei surnud loomulikku surma. Tšetšeeni ajaloolane ja politoloog Abdurahman Avtorhanov (1908–1997) analüüsib raamatus «Stalini surma mõistatus. Beria vandenõu» sündmusi Stalini võimu kujunemise ja kindlustumise ajast kuni tema viimaste eluaastateni.

 

Teosele lisab kaalukust see, et Avtorhanov oli tollaste pöördeliste sündmuste kaasaegne ja tunnistaja, seistes nomenklatuuritöötajana lähedal partei kõrgematele ringkondadele. Ta tundis isiklikult nii paljusid Keskkomitee liikmeid kui ka partei opositsiooniliidreid. «Stalini surma mõistatus» on viieteistkümneaastase uurimistöö tulemus, mida on sama põnev lugeda kui mõnd detektiivromaani.

Loe raamatu eessõna!

***

Abdurahman Avtorhanov, «Stalini surma mõistatus». Foto: Raamat

Nõukogude partokraatia püramiidi tipus ei olnud piisavalt kohta kahele kuritegelikule geeniusele – Stalinile ja Beriale. Ükskord pidi emb-kumb neist loovutama koha rivaalile või ootas neid mõlemaid hukkumine vastastikuses võimuvõitluses. Nii see kui teine juhtusid peaaegu korraga. Käesolev teos rekonstrueeribki nende sündmusteni viinud ajaloolist protsessi Stalini valitsemisaja viimase viie aasta (1948 – 1953) kestel.

Vägivallarežiimide puhul on poliitika üksteisele järgnevate intriigide kunst. Õukondlased intrigeerivad, et türannile lähemale pääseda, türann aga selleks, et neid üksteise kallale ässitada: omavahel pidevalt konkureerivad õukondlased pole ju võimelised valitseja vastu vandenõu sepitsema. Sedasorti intriigides ei leidunud Staliniga ja tema klikiga võrdset.

Stalin ümbritses ennast inimestega, kelle ustavuse põhjuseks ei olnud ühiskondlikud ideaalid, vaid üksnes karjäärikaalutlused. Kõik nad võitlesid Stalini eest, sest Stalin oli võim, aga et nad selle võimu eest võideldes tema vastu ei ühineks, õhutas Stalin nende seas vastastikust vihkamist. Sellel taktikal oli veel üks eelis: kui Stalinil oli vaja kedagi oma klikist «ära koristada», tegi ta seda ühtede pealekaebuste, teiste agaruse ja ülejäänute vaikiva nõusoleku abil.

Bolševistlikul valitseval eliidil oli atrofeerunud kõige elementaarsem kollegiaalse solidaarsuse tunne, et päästa oma üksikuid esindajaid – kasvõi lihtsalt selleks, et päästa iseennast. Seda kasutas Stalin ära enne sõda, teel ainuisikulisele türanniale, selle kasutamist jätkas Stalin ka pärast sõda, kuni tema kõige andekam õpilane – Beria – oma õpetaja üle trumpas.

Kui viimase stalinliku Poliitbüroo mõni liige suri või sureb loomulikku surma, siis tuleb tänada seda, kelle nad tapsid: Beriat. Et ei toimunud teist, ježovštšinast¹ veel kohutavamat «Suurt puhastust», et sajad tuhanded inimesed pääsesid tšekistide kuulidest, miljonid aga koonduslaagritesse saatmisest, siis on riik nähtavasti ka selle eest tänu võlgu Beriale. See polnud tema eesmärk, ent see oli tema tahtmatu teene.

Kui Stalin otsustas likvideerida oma «vana kaardiväe» (molotovlased), apelleerides «noorele kaardiväele» (malenkovlastele), taipas Beria esimesena tema strateegilist plaani – hävitada 20-ndate ja 30-ndate aastate šablooni järgi kõik Poliitbüroo liikmed: «vana kaardivägi» – «noore kaardiväe» abil, «noor kaardivägi» – «edutatute» abil. Ent Stalin eksis oma arvestustes: teda ei ümbritsenud enam kahekümnendate aastate ideelised kõlupead, mitte ka kolmekümnendate poliitilised eunuhhid, vaid tema enda vaimsed teisikud, kelle ta ise omaenda kriminaalse mõtlemise ja tegevuse eeskujul üles oli kasvatanud. Aga Stalini enda kriminaalse kunsti kõrgusel seisis neist ainult Beria üksi. NSV Liidu rahvaste õnneks võttis Jumal Stalinilt mõistuse just sel hetkel, kui ta pööras tema viha Beriale.

Mõistusele käsitamatu eksimusega andis Stalin ennast ära, formuleerides Kremli «vandenõulastest arstide» süüdistused: oli ju riikliku julgeoleku kõrgemate organite süüdistamine «vandenõulaste» mahitamises otseselt suunatud Beria vastu. Beria tundis liigagi hästi Stalinit ja oli ka teadlik oma eelkäijate saatusest, et illusioone hellitada. Stalin ihkas nüüd tema pead. Berial polnud mingeid muid võimalusi oma pea päästmiseks, kui Stalini enda pea maha võtta.

Just nii oligi organiseeritud Beria keerukuselt harukordne ja tehniliselt hiilgavalt läbi viidud vandenõu Stalini vastu. Vandenõu organisaator tõestas, et ta ületas Stalini selles, milles viimast peeti korüfeeks: poliitiliste mõrvade organiseerimise kunstis!

Selle tulemusel läks Stalini võim loomulikult üle Beriale. Poliitbüroo liikmed, kelle saatus oli nüüd Beria kätes, otsustasid talt võimu ära võtta. Hruštšovi juhtimisel organiseeriti teine, argpükslikkuselt seninägematu vandenõu – vandenõu Beria vastu, mis tegelikult oli selja tagant tapmine. Muide, samasugune oli hiljem ka Hruštšovi enda vastu sepitsetud vandenõu – ainult selle vahega, et tema pääses eluga.

Kõik kolm vandenõu: Stalini vastu, Beria vastu ja Hruštšovi vastu – tõendavad üht: nõukogude režiim pole võimeline oma valitsejaid välja vahetama legaalsete meetoditega. Nii oli see alati, nii saab see olema ka edaspidi.

Mitte abstraktsed spekulatsioonid ega kunstlikud konstruktsioonid, vaid terve rea kaudsete tõendite, mida juristid nimetavad süütõenditeks, loogika juhtis mind lõplikule järeldusele: Stalin suri vandenõu tagajärjel. See vandenõu ei olnud improviseering. See oli üksnes viimane vaatus tolles pikaajalises sõjajärgses tragöödias, milles näitlejad otsekui vahetasid rolle: hukkumisele määratud kangelased surmasid «surematu», et ise ellu jääda. Oma teema teise aspekti kohta, kuidas Stalin surmati, ei saa ma esitada niisama kindlaid väiteid. Kas oli Stalini surma põhjuseks Poliitbüroo istungil saadud šokist ja järgnevast kuritahtlikust ravimisest põhjustatud kollaps või Beria antud aeglaselt mõjuv mürk? Igatahes jätan minu poolt nii ühe kui teise võimaluse kohta kogutud süütõendite üle otsustamise lugejatest kohtunikele.

Tõlkija märkus

1. Ježovi-aeg, ka Suur puhastus, Suur terror: poliitiliste repressioonide aktsioon 1936 – 38, mille korraldas NLKP Keskkomitee Poliitbüroo eesotsas Staliniga. Siseasjade rahvakomissariks oli tollal Nikolai Ježov.