KÕHE DÜSTOOPIA ⟩ Milline näeks välja maailm, kui sellest kaoksid ühekorraga kõik mehed?

Foto: Shutterstock

USA hinnatud kirjaniku Sandra Newmani romaan «Mehed» on haarav ja mõtlemapanev poliitiline düstoopia. See mängib hüpoteetilise katastroofiga ja sunnib lugeja silmitsi seisma ebamugavate või suisa võimatute valikutega, küsides: millest oled sina valmis loobuma, et sünniks parem ja õiglasem maailm?

Perega matkama läinud Jane Pearson ärkab mäejalamil ja leiab, et tema abikaasa ja poeg on kadunud. Keset kaosesse ja leina langenud maailma asub Jane otsima ainsat inimest, kellelt oskab abi loota – Evangelyne Moreau on karismaatiline Ameerika Kommensalistliku Partei juht, kellel on jõuline visioon uuest maailmakorrast.

Sellal kui keerulise minevikuga Jane otsib kadunud lähedasi, hakkab kuju võtma radikaalselt teistsugune ühiskond, kus – vähemasti esmapilgul – on märksa turvalisem kui enne. Ja siis ilmub internetti «Mehed», kõhe videosari sellest, kuidas kummalised olendid karjatavad mehi mööda ebamaist maastikku. On see pettus või peitub «Meestes» tõesti võti, et kadunud inimesed tagasi tuua?

Sandra Newman sündis USA-s, kuid on elanud Saksamaal, Venemaal, Malaisias ja UK-s. Tema ametid on varieerunud akadeemilisest maailmast professionaalse mängurluseni. Ta on kirjutanud neli romaani, mälestusteraamatu ja kaks aimeraamatut ilukirjandusest. Newmani teosed on kandideerinud Folio preemiale, Baileyse Naiste kirjandusauhinnale ja ka Guardiani debüütkirjanduse auhinnale. Newman elab New Yorgis.

Loe raamatust katkendit!

***

Sandra Newman, «Mehed». Foto: Raamat

Meeste kadumist ei olnud mitte kuidagi tunda. Telkisin koos abikaasa ja pojaga Põhja-California mägedes. Oli videvik ja taevas oli ühevärviline: hallikaslilla, siidine, tuhm. Lepa laimirohelised lehed mu kohal värelesid ja helendasid, ise taevast eredamad. Telgis luges mu mees Leo midagi iPadist ja lubas meie viieaastasel Benjaminil, kes nägi öösiti õudusunenägusid, oma kaisus magama jääda. Mu silm seletas läbi telgi võrkakna iPadi valgust. Lamasin võrkkiiges ja lükkasin nende juurde minekut edasi. Oli august, isegi siin mägedes oli palav, ja ma olin pähe võtnud, et tahan vaadata, kuidas tähed välja ilmuvad, ja tunda end metsiku ja üksikuna, mitte kellegagi seotuna. Tahtsin anduda oma põgenemisfantaasiatele, kus olen Jaapanis priimabaleriin või purjetan üksi ümber maailma – fantaasiatele, kus ma polnud abielus ja mu elus valitses täielik vabadus.

Tajusin ikkagi oma mehe ja poja kohalolu, ja mulle meeldis, et nad seal olid. Armastasin neid. Ma ei tahtnud olla vallaline ja lastetu; tahtsin nende juuresolekul sellest fantaseerida. Nende pika vaikimise pärast ma ei muretsenud. Oli olnud aegu, mil olin maailmas hirmu tundnud, halbu aegu. Praegu polnud halvad ajad ja ma olin õnnelik.

Kell 19.14 leidis aset intensiivne eimiski, ülevustunne, mis ei tulnud närvidest ega ajust. Seda hiljem meenutades kasutasin väljendit «nagu narkots». Kui see oli möödas, tundsin, et Leo ja Benjamin on kadunud, kuid heitsin selle mõtte kiiresti peast kui tobeduse. Meeleolu kõikumine oli minu puhul tavaline ja tihti saatsid seda veidrad mõtted. Vaatasin telgi poole ja nägin tahvelarvuti valgust, elavdatud punkti. Ma ei hõiganud. Ma ei tahtnud Benjamini äratada. Naasin oma mõtete juurde.

Kella kaheksa paiku jäin magama. Mäe jalamil, inimeste maailmas, helistasid naised juba politseisse. Nad jooksid nimesid karjudes oma majades ringi. Nad kloppisid abi otsimiseks naabrite ustele ja avastasid, et naabrid jooksevad nimesid kisendades mööda maja ringi. Nad sõitsid politseijaoskondadesse ja leidsid need eest valgustatuna ja tühjana, uksed lahti. Taevast pudenes väikelennukeid.

Sellal kui maailm kokku varises, jäin mina mäe otsas magama. Magasin päikesetõusuni välja.

Nende elusad hääled, rämedad ja jämedad. Mehe hääl maja teises otsas. Poisid, kes ripuvad okste küljes nagu ahvid, huilgavad ja äsavad üksteisele jalaga. Kuidas kolm poissi võivad kümne jagu häält teha. Lauale trummeldamine. Vilistamine.

Mehine sundimatu lärm.

Läinud.

Selles komitees on liiga vähe naisi. Veel üks juhatus, kus pole ühtki naist. Mehed langetavad otsuseid naiste kehade üle. Härrasteklubid, mis on tegelikult striptiisiklubid. Meeste õigused. Naisteajakirjad. Feminism. Läinud.

Vaatad, kuidas su poiss arvutimänge mängib. Naerad mehe jutu peale, siis teise mehe jutu peale. Sead vaimu valmis, kui ta näitab sulle midagi enda tehtut; kergendus, kui see pole kehv. Tüdruku mängimine. Väikese tüdruku häälega rääkimine. Madala kontsaga kingade kandmine, et ta sinust ikka pikem oleks.

Suur käsi su õlal. Kuidas ta ütleb, et kõik saab korda. «Sa oled ilus» – öeldud talle omase autoriteediga. Lased tal ohjad haarata. Lased tal autot juhtida. Lased tal otsustada. Kuidas ta sind voodisse kannab. Sellele eelnev erutav seksuaalne abitustunne. Meeste iha objektiks olemine.

Läinud.

Lämmatav tunne, kui sinust üle räägitakse. Mees, kes teeb sinu osatamiseks peenikest häält. Kuidas mehe silmad sinust peol üle libisevad, et leida noorem naine. Kuidas ta vastab sinu küsimusele, kuid adresseerib vastuse sellele teisele naisele. Kuidas kaks meest noore naise tähelepanu köitmiseks räägivad; ta jälgib tummalt, nagu oleks mingi võistluse kohtunik. Sa ütled midagi ja kõik kolm ootavad läbematult, et sa juba vait jääksid. Keegi ei kuule sind, sest nad ei taha su poole vaadata. Seisad avalikus tualettruumis peegli ees ja näed sama mida nemadki.

Kuidas ta ajab sulle hirmu peale. Virutab rusikaga vastu seina. Hoiad pea maas ja lased sel mööduda. Tunned häbi, et teda ärritasid. Oled uhke, et ei ärritanud. Hetk, mil taipad, et sul puudub olukorra üle kontroll; kogu maagiline mõtlemine haihtub ja sa oled tapetav keha. Või lihtsalt jõuad tänavanurgal meestesalgani. Kuidas nad vait jäävad ja sinu möödumist vaatavad. Mitte su nägu. Sammud su taga pimeduses. Suured käed su kõril. Kuidas sa ei suuda teda takistada.

Läinud.

Su isa. Su vend. Su sõber. Su poeg.

Kuidas sa oma mehega esimest korda kohtusid.

Mina Leoga.