ISEENDA TERAPEUT ⟩ Targad psühholoogianõksud, mida inimesed enda petmiseks kasutavad

Tänapäeva elu on täis stressi. Kui maadleme töö-, suhte- või rahateemadega on meil raske iseenda jaoks aega leida. Satume halbade harjumuste küüsi ja muretseme liialt. Raamatus «Kuidas olla iseenda terapeut» õpetab Owen O’Kane nutikaid ja lihtsaid tehnikaid, mille abil vabaneda kahjulikest mõttemustritest ja vaadata asju rahulikumast vaatenurgast.

Owen O’Kane’il on nii meditsiini- kui ka psühhoteraapiaalane haridus. Tema esimene raamat «Kümne minuti zen» oli Sunday Times’i menuk. Raamatus «Kuidas olla iseenda terapeut» õpetab O’Kane nutikaid ja lihtsaid tehnikaid, mille abil vabaneda kahjulikest mõttemustritest ja vaadata elu rahulikumast vaatenurgast. Kasutades kognitiivse käitumisteraapia, teadveloleku ja interpersonaalse psühhoteraapia teaduspõhiseid vahendeid ja uusi tehnikaid pakub autor häid lahendusi, mis aitavad meid välja neist ummikutest, kuhu oleme kinni jäänud. Raamat sisaldab teraapia alustalasid ja õpetust nende kasutamiseks, samuti sihipäraseid ülesandeid, millele kulub vaid 10 minutit päevast.

Käsiraamatu tõlkis eesti keelde Margit Jaaska, välja andis kirjastus Pegasus. Loe raamatust katkendit!

***

Owen O’Kane, «Kuidas olla iseenda terapeut». Foto: Raamat

Kõigil on raskeid aegu olenemata sellest, kui täiuslik nende elu võib näida. Kui elu muutub keeruliseks lapsepõlves, on meil võimalus vältida igapäevakohustusi ja põgeneda tervist säästvalt enda mõtetesse kergemini, kui me seda täiskasvanuna teha suudame. Aga täiskasvanuikka jõudes peame eluga hakkama saama kogu selle eheduses ning täieliku teadlikkuse (mis on sageli valus!) ja läbinägelikkusega, mis meie elu selle etapiga kaasneb.

Palju aastaid tagasi elasin ma Dublinis ja «Tere» või «Kuidas läheb?» asemel oli tavaline tervitusviis «Kuidas täna lood on?». Loomulikult ei oodanud keegi kunagi täielikku üksikasjalikku ülevaadet sellest, millised need lood siis tol päeval olid. Aga ikkagi oli viisakas küsida. Mulle väga meeldib selline tervitus, sest see näitab tõelist huvi teise inimese vastu või vähemalt nende loo tunnistamist tol hetkel.

Täna küsin ma samasuguse küsimuse: «Kuidas täna lood on?» Sinu loos on palju peidetud aardeid, mis aitavad sul mõista, kes sa oled ja kuidas sa saaksid elada täisväärtuslikumat elu. Sinu loost on läbi põimunud pimedus ja valgus, läbikukkumised ja õnnestumised, kaotus ja lunastus, lootusetus ja lootus. Kõik on osa elu mitmekesisusest. Aga probleem seisneb selles, et karmimad kogemused jäävad meiega kui takjas ning võivad pikas perspektiivis põhjustada meie igapäevategevustes meeleolukõikumisi, ärevust ja probleeme.

Tahan sulle õpetada, kuidas nende väljakutsetega toime tulla ning leida tee elu argipäeva tõusude ja mõõnade vahel, kasutades selleks igapäevast eneseteraapiat.

Oma loo rääkimine aitab sul ühendust saada sellega, mis toimus sinu elus isikuga, kes sa täna oled. Sinu elusündmused on justkui pusletükid. Kui hakkad tükke kokku panema, jõuad lõpuks punkti, kus sa näed tervet pilti. See tervikpilt kujutab endast seda, mida sinu kohta on võimalik teada ja miks sa oled selline, nagu sa oled. Näiteks lapsel, keda vanemad on tihti üksi jätnud, võib täiskasvanueas kujuneda hirm saada hüljatud. Eneseteadlikkus, mis tuleneb oma loo rääkimisest – pusletükkide kokkupanekust –, ongi teraapia kese. See eneseteadlikkus aitab sul tunda end turvalisemalt, rahulikumalt ja vabamalt, kui tunned end õnnetu või hirmununa või kontrolli alt väljas olevana. Samuti aitab see sul kiiremini taas jalule saada.

Sinu elu lugu juhatab sind ahhaa-momentideni. Need on hetked, mil sa tunned järsku taipamist. Usu või mitte, aga sinu loos peitub sinu jõud. Kuigi sa ei suuda seda lugu muuta, võid sa sellest ammutada tugevust ja tarkust. Kõigest seal peituvast, isegi segastest osadest. Arvan, et ükski teraapia ega eneseabi ei saa sind päriselt aidata seni, kuni sa lepid oma looga ja aktsepteerid seda nii, nagu see on, mitte nii, nagu sa tahaksid, et see oleks.

Aga sellest ei piisa. Oluline on rääkida oma lugu ka teistele inimestele. Just selles peitub sinu loo jõud. Kui sa leiad julguse rääkida oma lugu, ütled sa ka seda, et ei häbene enam seda lugu. Ja see muudab elu. Nii et ma soovin kutsuda sind rääkima oma lugu – võib-olla suisa esimest korda elus.

HOIATAV MÄRKUS!

Enne kui jõuame protsessi selle osaga tuumani, on sul tõenäoliselt olemas järele proovitud meetodid, kuidas oma elus eri küsimustega toime tulla. Võib-olla on sul terve valik läbi harjutatud lugusid, millest igaüks on sobilik eri juhtudeks ja mille sa võtad välja vastavalt olukorrale.

Võib-olla kasutad sa alateadlikult mingeid tarku psühholoogianõkse selleks, et vältida oma loo rääkimist, või selleks, et muuta oma lugu vastuvõetavamaks või sobivamaks.

Eitus: sa ei soovi aktsepteerida sinuga juhtunut. Sa võid öelda midagi sellist: «See oli OK.»

Pisendamine: sa vähendad sulle märkimisväärset mõju avaldanud kogemuse tähtsust, et vältida selle kogemuse tekitatud valu. Sa võid öelda midagi sellist: «Küllap oleks võinud ka hullemini minna.»

Katastrofeerimine: sa liialdad oma kogemuse negatiivsete aspektidega, sest sul on vaja, et keegi tunnistaks su kannatusi. Sa võid öelda midagi sellist: «See kõik oli nii kohutav.»

Heietamine: sa arvad (ekslikult), et mida rohkem sa mõtled oma loo aspektide peale, seda rohkem see tuleb sulle kasuks. Sa võid öelda midagi sellist: «Ükskord juhtus nii ja siis teinekord naa ja siis veel ükskord …»

Dissotsatsioon: sa suhtud oma loosse, nagu oleks see kellegi teise oma, või keeldud end sellega seostamast, et vältida loo põhjustatud valu. Sa võid öelda midagi sellist: «Ma ei mäleta eriti.»

Vältimine: sul on lihtsam oma loo rääkimist vältida, sest see tekitab sinus rahutust. Sa võid öelda midagi sellist: «Mulle ei meeldi sellest rääkida.»

Fantaseerimine: sa soovid teeselda, et sinu elus on juhtunud midagi, mida tegelikult ei juhtunud, või et sinu elus ei juhtunud midagi konkreetset, kuigi tegelikult juhtus. Sa võid öelda midagi sellist: «Kõik oli täiesti imeline.»

Allasurumine: sa matad mälestuse maha, lootes, et see kaob. Sa võid öelda midagi sellist: «Ma keskenduksin pigem tulevikule ega räägiks sellest.»

Kui sa leiad end langemas nende nõksude kasutamise lõksu või hakkad rääkima oma loo harjutatud versiooni, siis lõpeta leebelt selles kohas, kus sa protsessis parasjagu oled, keri tagasi ning alusta siis lugu uuesti, ilma et annaksid hinnanguid.

Kui ma kahekümnendate eluaastate alguses teraapiasse läksin, arvasin alguses, et mul oli kõik päris «korras». Isegi teistele mu kõrval võis jääda selline mulje. Esimesel seansil hakkasin jutustama oma lugu terapeudile väga mehhaaniliselt, harjutatud kujul. Kõik oli korras. Minuga oli kõik korras. Mu eluga oli kõik korras. Mu perega oli kõik korras. Kõik oli korras, korras, korras! Terapeut palus mul peatuda ja ütles mulle väga rahulikult: «Sa ütled mulle, et kõik on korras, aga sa näid natuke kurb.» Ja siis ei olnud enam midagi korras. Ma avastasin end nutmas ja me alustasime seanssi uuesti. Loomulikult ei olnud minuga kõik korras ja oli aeg teesklemine lõpetada. See ei olnud mitte ainult kergendus, vaid sealt sai alguse ka enda uut moodi mõistmine, mida ma ei oleks iial suutnud ise teha. Kes oleks võinud arvata, et sellel «kõik-on-korras»-härral oli nii palju aastaid kõik nii valesti?

KUST MA PIHTA HAKKAN? See on tavapärane küsimus, kui palun kliendil oma loo rääkida. Esiteks ei küsi ma kunagi üksikasjalikku ülevaadet kellegi elust, sest arvan, et see võib hoogu anda heietamisele (põhjalik mõtlemine, mis võib meid kinni hoida). Mulle meeldib pigem filmitreileri moodi versioon lihtsalt sellepärast, et sel moel on fookus suurem ja kõrvalekaldumisi vähem.

Selle filmitreileriversiooni saab luua protsessi abil, mida nimetatakse ajalise järjestuse koostamiseks, ning seda tehakse neljas etapis:

1. oma ajalisest järjestusest (s.t oma elu loost) esimese kavandi kirjutamine;

2. teine kavand: ümberkirjutamine;

3. kolmas kavand: mis tunde see tekitas?

4. oma loo jagamine kellegagi, kes hindab selle rikkalikkust.

Selline struktuur aitab sul keskenduda oma loo olulistele aspektidele ja loodetavasti muuta selle kogemuse sinu jaoks puhastavaks. Julgustan sind rääkima oma lugu uuel viisil, nii et sa saad hakata seda hindama ratsionaalselt väljastpoolt. Mõnikord võime me lugu jutustades keskenduda nii väga emotsioonidele, mitte aga loole endale, et me ei suuda astuda sammukest tagasi ega hinnata tasakaalukalt ja loogiliselt, mis on juhtunud. Samuti ei ole ebatavaline ennast täielikult lahti siduda oma loost või rääkida sellest nii, nagu oleks see juhtunud kellegi teisega.

Kord ravisin ma 21-aastast klienti, kes minu palve peale kirja panna oma loo ajaline järjestus tuli tagasi tühja lehega, öeldes, et ta ei suutnud oma elust meenutada midagi, mis oleks kirjapanemist väärt. Kuigi ma olin teadlik, et see ei vasta tõele, näitas tühi paberileht seda, et meil on teha palju tööd, ja see oli hea alguspunkt. Võimalus sisenemiseks. See tõepoolest näitas tühjuse- ja ühendamatuse tunnet, mida see inimene oma elule mõeldes tundis.

Kuid erinevalt tollest kliendist oled sina iseenda terapeut, nii et on oluline, et sa võtad selle töö tegemiseks aega. Protsessi sel osal on kulla väärtus, nii et mida rohkem sa panustad, seda rohkem sa ka vastu saad.