Susanna Veevo: kui Iraani majandus kukkus, käis ehmatus rahva seast üle nagu pommiplahvatus

Susanna Veevo. Foto: Erakogu

Loe katkendit Susanna Veevo vastsest raamatust «Minu Iraan. Varastatud vabadus».

Paanika! Iraani majanduskrahh

Ma olen Iraanis küll palju aega veetnud, kuid 2018. aasta suvel nägin midagi ainulaadset. Tõtt-öelda loodan väga, et mu silmad enam mitte üheski maailma riigis seda kunagi ei näe. Nimelt kukkus Iraani majandus sõna otseses mõttes kokku. Niigi haavatavas majanduslikus olukorras rahvas nägi pealt, kuidas nende tulevik hävines. Muutus ei toimunud isegi mitte üleöö, vaid kusagil tunni aja jooksul. Järsku oli kogu riik paanikas, tänavad olid täis poolhüsteerilisi inimesi, kes veel viimasel minutil soovisid lahti saada oma vanapaberiks muutunud rahatähtedest.

Susanna Veevo, «Minu Iraan. Varastatud vabadus». Foto: Raamat

Iraani riaali väärtus oli nädalate jooksul küll iga päevaga mõnevõrra langenud, kuid niivõrd suurt kukkumist nagu tookord juuni lõpus ei osanud keegi ette näha. Kui ametlik, valitsuse seatud pangakurss oli 42 000 riaali ühe euro eest, siis mustal turul oli kurss pigem 50 000–55 000 riaali ringis. Ühe korra õnnestus mul raha vahetada isegi kursiga 1 EUR = 75 000 IRR. Selle eest tundsin end ka meeletult süüdi: kuidas ma võisin rahvusvahelise majanduse hammasrataste vahele jäänud inimeste nigelat olukorda enda huvides lihtsalt ära kasutada? Paraku turuhind heategevusest ei hoolinud ja see oli kurss, mida mulle tänaval ebaseaduslikud valuutakauplejad ise tulid pakkuma. Tollel päeval tõusis vahetuskurss aga ootamatult 100 000 riaali peale ning kogu riik teadis, et see oli nende lõpu algus.

***

Ehmatus käis rahva seast üle nagu pommiplahvatus. Kõigepealt tulid telefonidesse massilised teavitused riaali kursi meeletu languse kohta. Võrgud ei olnud režiimi kontrolli all: ka minusuguse ettemakstud SIM-kaardiga välismaalase telefoni tulid teavitused musta valuutaturu muutuste kohta. Ma ei tahtnud neid kohe uskudagi, sest valuutakauplemine on alati paras spekuleerimine ning internetis ja tänavatel võisid hinnad olla vägagi erinevad. See lihtsalt pidi olema kuulujutt, sest riaali kursi kahekordne kukkumine olnuks Iraani rahva sotsiaalsele kindlustundele liiga kõrge hinnaga.

Tänavale astudes aga nägin, et muutus oli tõepoolest toimunud. Linn oli täis lärmi, inimesed kogunesid gruppidesse uudiseid jagama, meeleolu oli paaniline. Tänasin õnne, et sattusin tol päeval olema Esfahānis, mis on Iraani suurematest linnadest üks konservatiivsemaid ning seetõttu ka rahulikumaid. Uudised valuutakursi suurest kukkumisest levisid minutitega üle terve riigi. Kui mujal olid inimesed veel šokis, siis pealinnas mõisteti kiiresti, kui suurt kadu see kogu kaubandussektori jaoks tähendas. Teheranis käisid juba suured kaupmeeste protestid ja mässud, mida politsei ajas vägivallaga laiali. Sealsamas kuulsas Grand Bazaari turukompleksis läks märulipolitseinikega nii suureks rüselemiseks, et protestijaid hakati hirmutamiseks tulistama. Need olid ärevad päevad.

Esfahānis oli küll rahulik, kuid Teherani sündmused muutsid inimesed kõikides suuremates linnades ettevaatlikuks. Kui Iraanis märulipolitsei juba sekkub, siis võivad rahutused kiiresti üle riigi lääneosa levida. Hiljem selgus, et nendes meeleavaldustes tappis märulipolitsei ligikaudu 1500 inimest. 1500 protestijat, kes tuleviku pärast muretsesid ning riigi majanduse kokkulangemist näha ei tahtnud. See oli valitsuse vastus.

***

Kuid isegi Esfahānis olid tavaliselt turiste ja kohalikke perekondi täis olevad linna peatänavad ülerahvastatud kaupmeeste ja tavakodanike poolt, kes enne veel räigemat langust üritasid oma säästud vahetada eurodeks-dollariteks või ükskõik-milleks-mis-pole-Iraani-riaal. Seetõttu ajasid nad taga kõiki euroopaliku välimusega inimesi, keda vähegi silmasid. Ühe euro eest sai juba 100 000 riaali ja võis arvata, et allakäik ei olnud veel lõppenud – järgmised nädalad võisid osutuda kohalikule valuutale veelgi hukatuslikumaks. Õnneks oli mul piisavalt oidu jagunud oma rahavaru eurodes kaasas kanda ning seega sain kohaliku majanduskriisi ajal mängida tõelist valuutakröösust. Altruist minus küll korraks kahtles, kas peaksin tõesti oma eurod niivõrd kõrge hinnaga maha müüma. Ent mu kaaslaseks olnud kohalik sõber Karim julgustas siiski raha vahetama – lõppeks pakkus eurode omamine kohalikele kauplejatele olulist majanduslikku stabiilsust ning lähiajal oli mul ju raha vaja vahetada niikuinii.

Kui küsisin ulatusliku inflatsiooni mõju kohta Karimi isiklikule elule, siis kehitas ta stoilise rahuga õlgu ja ütles, et auto ostmine lükkub ilmselt edasi veel teadmata tulevikku. Nimelt oli Karim kogunud kahe aastaga 4 miljonit riaali, et osta auto, millega oleks lihtsam külastada riigi teises otsas elavaid vanemaid. 4 miljonit riaali oli tollal ametliku kursi järgi sadakond eurot, mis oli Iraanis suur raha. Kasutatud autode hinnad algasid aga 8 miljonist riaalist. Karim oli olnud oma säästudega juba poolel teel ning oli lootnud järgneval aastal raha kokku saada. Niivõrd ulatusliku valuutakriisiga olid aga tema säästud peenrahaks sulanud ja üleöö kadus ka unistus autost.