«Mis juhtub raamatukogus, sellest mujal ei räägita»

Foto: Shutterstock

Helen Coxi «Laip raamatupoes» on teine raamat haaravast muhekrimisarjast, mille tegevuspaigaks on Yorki linn. Sobib täiuslikult Betty Rowlandsi, LJ Rossi ja Faith Martini austajatele.

Yorkis on jõulud peaaegu käes, kuid heade soovide aeg pole vist kõigi inimesteni jõudnud…

Uurija Charlotte Banks kõrvaldatakse töölt, süüdistatuna kallaletungis noormehele, keda kahtlustatakse kohalikku raamatupoodi sissemurdmises. Raamatukoguhoidja Kitt Hartley ja tema sõbranna Evie Bowes keelduvad naise süüd uskumast. Aga miks püütakse Charlotte’i süüdi lavastada? Kuna Charlotte’i ülemus inspektor Malcolm Halloran aidata ei saa, otsustavad Kitt ja Evie asja ise lahendama hakata.

Olgu tegu Yorki raamatumüüjate kokkuhoidva kogukonna või kogu riigi ühe klatširohkeima bussiliiniga, ei jäta Kitt ja Evie midagi läbi uurimata, et sissemurdmise põhjus välja selgitada. Siis aga leitakse laip ja panused tõusevad veelgi. Evie ja nüüd ka Kitti jaoks ei saaks juhtum enam isiklikumaks minna. Kas nad suudavad mõrvari õigel ajal tabada, et kõledast talvest saaks rõõmus ja särav jõuluaeg?

Sarjas on varem ilmunud «Mõrv toomkiriku lähistel» (2022).

Loe raamatust katkendit!

***

Helen Cox, «Laip raamatupoes». Foto: Raamat

Evie Bowes tippis lühikeste ettevaatlike sammudega mööda kõnniteed, millele sõelmete puistamist polnud Yorki linnanõukogu vajalikuks pidanud. Kuigi kell oli alles pool kuus, oli pimedaks läinud juba tunni aja eest. Detsembri alguse hämarus ja sügavsinise talvemantli kapuuts aitasid oktoobris näkku saadud haavadest jäänud arme möödujate eest varjata. Jääl sõitmiseks piisavalt karmide rehvidega ratastel ratturite ja koeraga jalutajate silmis oli Evie vaid järjekordne jõulueelses külmas kössitav inimene.

Kuigi juhtunu tundus ebareaalsena, olid armid tõestuseks, et kuue nädala eest oli mõrvar Evie tõepoolest röövinud. Arst oli soovitanud Eviele vastavaks otstarbeks mõeldud silikoonlehti, mis pidid aitama arme varjata, aga tema ei näinud küll, et need midagi muutnud oleks. Vastavad meikimisvahendid olid enamjaolt kenasti abiks, ent isegi nii nägi ta meelekohal ja lõuajoonel inetuid nahapaksendeid. Kõige selle tõttu ja ka sellepärast, et päevas juhtus ette päris mitu suisa avalikult vahtijat, oli Evie hakanud pimedust oma sõbraks pidama.

Keerates paremale, jõest eemale viivale Ouse View Avenue’le, silmitses Evie külmas taeva poole kerkivaid hingeõhupilvekesi. Hoolimata juhtunust ja sellest, et oma nägu tundus talle võõras, oli tal hing sees ja see tähendas siiski midagi.

Ta lähenes mööda jalgrada majale number kolmteist, mille välisust kaunistas naeratama panevalt lopsakas roheline pärg, ja tilistas kellukest. Järgnes tavapärane edasi-tagasi kangutamine, kui ta parim sõbranna ust selle ülemäära tihkelt istuvast raamist välja püüdis tirida.

«Evie?» kostis teiselt poolt Kitti hääl.

«Süüdi!» hõikas Evie vastu.

«Anna jalaga, ole nii kena?»

«Hea küll,» kostis Evie. «Üks, kaks, kolm.» Ta andis uksele alanurka müksu, mis aitas selle lõpuks lahti teha ja Kitt ilmus nähtavale. Ta oli oma punased juuksed plettinud pikaks, õlgadel siuglevaks palmikuks. Kunagi oleks Kitt sellisel kellaajal alles tööriietes olnud, kuid viimase kuu jooksul oli ta õppinud pisut lõõgastuma ning seetõttu kandis teksaimitatsiooniga retuuse ja lohvakat dressipluusi kirjaga «Mis juhtub raamatukogus, sellest mujal ei räägita».

«Eks me vist vähemalt või kindlad olla, et ükski ringi hiiliv ebasoovitav isik meid ei ohusta,» märkis Evie. «Sest ega nad meid kätte ei saaks, isegi kui püüaksid.»

Kitt lõi käe puusa. «Kui sa nalja kavatsed teha, siis võid sinnapoole ust jääda.»

Tehtud alistumises käed üles tõstnud, astus Evie Kitti elutuppa ja langetas kapuutsi õlgadele. Kui silmatorkavad ta armid nüüd olla võisid, kui pimedus neid enam ei varjanud? Tuba oli piisavalt hämar, seda valgustasid vaid kaminasimsile veetud tulukestekett, kaminas põlevad puud ja kaks väikest lampi. Evie kõõritas sõbranna poole, mõeldes, kas Kitt taipas, kui tundlik ta oma uue väljanägemise pärast on. Ta ei süüdanud Evie tulles enam laelampi.

«Kas sa ei võiks lasta inspektor Halloranil oma ukse üle vaadata?» küsis Evie. Ta nööpis mantli lahti, paljastades retrorõivaste poest pärit lehemustrilise A-lõikega seeliku ja sinepikarva kardigani, mille ta pärast töö lõpetamist salongis selga oli pannud.

«Me, ah… võtame… seda… asja… tasa… pisi,» ähkis ja puhkis Kitt jälle ukse kallal kangutades.

«Ja siis?»

«Ja siis seda, et me pole veel suhte «kas sa oleksid nii kena ja viskaksid mu välisuksele pilgu peale?»-staadiumisse jõudnud.»

Evie kihistas naerda. «Mina olen küll muud kuulnud.»

«Ära hakka.» Kitt surus huuled kokku, just nagu püüdes naeratust eemale peletada. «Ja palun, kas sa lõpetaksid tema kutsumise inspektor Halloraniks? Ma ei tea, miks see sinu meelest naljakas on.»

«See on ju ta nimi…»

«Mitte sõprade keskel.»

«No ma ei saa teda ju Maliks kutsuda.»

«Miks mitte?»

«Sest ma olen kuulnud sind seda ütlemas.»

Kitt kirtsutas nina. «Mida see peaks tähendama?»

Evie ristas käed rinnal ja vaatas sõbrannale otsa. «Tema nime lausudes muutub su hääl puha kähedaks ja sa justkui… mähid kõik häälikud oma keele ümber.» Ta tasandas häält, just nagu võiks keegi neid pealt kuulda. «See kõlab nagu midagi siivutut.»

Kitti põsed lahvatasid punaseks ja ta laksas sõbrannale mänglevalt käsivarre pihta. «Jäta juba kord järele. Ma pole elus midagi nii tobedat kuulnud.»

Evie istus jätkuvalt omaette naerdes oma lemmiktugitooli. Kohemaid meenus talle, kui raske on pärast enese sisse seadmist sealt jälle lahkuda. Tal polnud aimugi, kas mugav oli tool ise või aitasid selle mugavusele kaasa tule lähedus ja seltskond, kuid ta kahtlustas viimast. Tema kõrval mängis Kitti must kass Jago kana praadimist: vedeleda leekidele võimalikult lähedal, ilma et kärssama läheks.

Eve hingas sisse praeahjust levivat küpseva juustu aroomi ja tal tekkis tunne, et läheb näljast lõhki.

«See lasanje lõhnab oivaliselt,» tähendas ta. «Lõunast on terve igavik möödas.»

«Mida sa sõid?»

«Supermarketist ostetud salatit,» kehitas Evie õlgu.

Kitt läks turri. «Ma ei saa aru, kuidas sa suudad. Eriti külmal talvepäeval. Praegu pole salatiilm.»

«Sinu jaoks pole kunagi salatiilm,» tögas Evie.

«Õnneks pole selleks vajadustki. Mina pole see, kes väidab, et tal on tarvis suruda end lõpututesse retrokleitidesse, mis pärinevad ajast, mil inimesed sõid keelt ja loomamagu ja leiba praerasvaga.»

«Ma tean, ma tean, olen seda monoloogi ennegi kuulnud,» lausus Evie, soovides sisimas, et süsivesikud poleks tema elus luksuseasjaks.

Kitt kadus kööki, pomisedes midagi ilustandarditest ja feminismist, ning naasis sealt hetk hiljem kahe lasanjet kuhjas täis taldriku ja küüslaugusaiaga. «Ole lahke.»

«Olen ma sulle kunagi öelnud, kui palju ma sind armastan?» küsis Evie, vesisi sui vaadates taldrikutelt kerkivat auru.

«Ma arvan, et peaaegu lõputu pilkamise vahele on seda vast paar korda ette tulnud,» vastas Kitt, asetades taldriku Evie tugitooli kõrvale lahtikäivale lauakesele. «Ütle, et sa jood koos minuga pisut veini?»

Evie kallutas pead sõbranna poole. «Täna on alles neljapäev. Varajane nädalalõpp?»

«Seda mitte, aga ma veetsin täna pärastlõunal kolm tundi eelarvekoosolekul… Michelle’i juures,» kostis Kitt.

«Minu meelest sa nagu ütlesid, et ei lase tal enam endale naha vahele pugeda?»

Kitt mossitas huuli. «Kolm tundi. Kolm pikka tundi.»

Evie naeris. «Olgu peale, vala mulle pokaalike. Mõned su parimad hetked toimuvad siis, kui sa krihvis oled.»

Kitt ohkas. «Mul pole plaaniski krihvi jääda ja ma olen kindel, et seda väljendit pole kahekümnenda sajandi algusest saadik kasutatud.»

Evie vaatas tulle ja naeratas. Vanamoodsad sõnad – üldse kõik vanamoodne – pakkus talle seletamatut naudingut. Võib-olla selle pärast, et minevik tundus alati lihtsam kui käesolev hetk.

«Kuule,» hõikas ta kööki, «sa võiksid ehk Michelle’ile mingi auhinna anda. Äkki «Maailma tusameelseim boss»?»

««Kümnendi kõvermokseim krillija»? Selle ta paneks ilma võistluseta kinni,» ütles Kitt, saabudes tuppa kahe pokaaliga, milles kõige tõenäolisemalt oli Pinot Grigio.

«Sul on säherduse bossiga nagu Diane tohutult vedanud,» märkis ta, viidates Karikakrapärja ilusalongile, kus Evie massaažiterapeudina töötas.

«Jah.» Evie ohkas ja rüüpas suure sõõmu veini. «Ta on minu vastu kena olnud.»

«Tõsi on, et kui sind kuue nädala eest mõrvas süüdistati, ei tormanud ta su kaitsele, aga ka ei kõrvaldanud töölt ega vallandanud sind. Mida ta oleks võinud teha.»

Evie märkas Kitti kulmude vahel kortsu.

«Mis on?» küsis ta.

Kitt raputas pead. «Anna andeks, ma poleks pidanud mõrvu mainima.»

Korraga tundus Eviele, et ta nägu hõõgub isegi lahtist leeki arvestades liiga kuumalt, ja ta rohelised silmad täitusid pisaratega. Neid minema pilgutades haaras teda hirm. «Sa ei saa eluaeg minu ümber kikivarvul käia. See juhtus.»

Kitt pani kahvli käest. «See ei tähenda, et ma pean sellest jaurama, kui sa alles toibud.»

Evie noogutas ebakindlalt. Ta polnud oodanud, et jutt sellise suuna võtab. Juhtunust saadik oli ta teinud kõik, et sellele mõtlemist vältida, kuid aeg-ajalt pääses valu, mida ta püüdis alla suruda, siiski pinnale tõusma.

«Küllap kindlasti. Lihtsalt… mul on tunne…» alustas ta, kuid lause katkestas koputus välisuksele.

Kitt laksutas pahaselt keelt ja vaatas igatsevalt taldrikule. Nad polnud veel jõudnud imelise, juustuküllase lasanje kallale asuda ja toidust saadava rahulolu edasilükkamisse suhtus ta üsna kurjalt.

«Parem mine ja vaata, kes on,» ütles Evie; ta hääletoon reetis kergendustunnet seeüle, et keegi oli katkestanud südamepuistamise, mida ta oli endas hoidnud sellest ajast, kui arstid talle ütlesid, et tema nägu moonutav arm võib näha jääda.

«Ei lähe. Tõenäoliselt on need Jehoova tunnistajad. Nad saabuvad alati teeajaks.»

«Ei ole, nad lõpetasid siin käimise pärast seda, kui sa hakkasid neile jagama raamatut «Luul jumalast».»

«Sa räägid sellest niimoodi ainult selleks, et minust jääks mulje, nagu ma oleksin kibestunud,» vastas Kitt. «Tegelikult oli see vastastikusel kokkuleppel toimunud kirjandusevahetus. Nemad andsid mulle lugemismaterjali minu silmaringi laiendamiseks ja mina tegin sama. Olin täiesti siiralt huvitatud sellest, mis mõtteid Dawkinsi argumentide tugevus ja piirangud neid tekitasid.»

Evie naeratas. «Nii et tegelikult õnnestus sul kutsumata külalistest võimalust ära kasutades raamatuklubi luua?»

Raamatukoguhoidja avas vastamiseks suu, kuid teda katkestas väljast kostev hääl.

«Oled sa seal, Kitt?» hõikas inspektor Halloran ja vajutas kellanuppu.

Kitt krimpsutas nägu ja sõbranna etteaimatavat reaktsiooni nähes muutus Evie naeratus laiemaks. Kitt jälestas häält, mida uksekell tegi, ning käskis alati koputada. Paistis nii, et Halloraniga oli selleteemaline vestlus alles pidamata. Nad võtsid tõepoolest tasapisi.

Kulm kortsus, läks Kitt akna juurde ja tõmbas kardinad eest, et saada ka visuaalne kinnitus sellele, et tegu on tõepoolest tema värske kallimaga, ning paotas siis akent. «Ma ei saa sind sisse lasta. Uks kiilus kinni.»

Vaevalt oli ta lõpetada jõudnud, kui välisuks Hallorani tugevast tõukest oiates lahti läks.

«Sa pead selle lukku panema,» tähendas ta ust enda järel sulgedes. «Niimoodi võib siia kes tahes sisse tulla.»

«Mitte siis, kui nad rabavad niimoodi tööd teha nagu sina,» vastas Kitt akent kinni pannes.

Ta hääl nõretas sarkasmist, kuid silmad, nagu Evie tähele pani, libisesid üle Hallorani tumehalli talvejaki moel, mis andis mõista, et selle all olevaga on ta rohkem kui rahul.

Ta ajas end kikivarvule, et Hallorani suudelda, ja mees kummardus talle vastu. Evie keeras pilgu päris pikaks hetkeks leekidele, kuni kuulis Hallorani soovimas: «Õhtust, Evie.» Mees noogutas ja Evie vastas samaga, mõeldes samas, et kellegi puhul, kes käis tema parima sõbrannaga ja oli tema elu päästnud, tundus taoline tervitus liiga formaalne, kuid samas oli ta Halloraniga kohtunud vaid käputäis kordi ja õige mugavusastmega sõbralikkus oli nende vahel alles leidmata. Osalt võib-olla ka seetõttu, et esimesel kohtumisel oli Halloran süüdistanud teda endise kallima mõrvas. Aga võib-olla ka selle pärast, et teineteise nägemine tõi neile meelde asju, mida nad parema meelega meenutanud ei oleks. Nagu seda, kuidas külma vee põhjustatud šokk kopsud õhust täiesti tühjaks imeb.

Kitt köhatas kurgu puhtaks ja pöördus kassi poole, kes lamas endiselt tulesoojuses ja külalise saabudes oli vaid pead keeranud. «Jago. Vaata, kes siin on.»

Jago põrnitses raamatukoguhoidjat viivu oma kollaste silmadega ja pöördus siis sügavalt häirimatul ilmel tagasi kamina poole.

«Ma ei võtaks seda isiklikult,» ütles Kitt inspektorile. «Ainus, kes sellele kassile kunagi meeldinud on, on ta ise.»

See vastas tõele. Nende kaheksa aasta jooksul, mil Evie oli Kitti tundnud, oli Jago vaid mõnel harval korral tema juurde tulnud, ja kõigil neil kordadel oli Evie taldrikul olnud mingit sorti kala.

«Igal juhul,» teatas Kitt, «on meil siin tüdrukute õhtu. Kui sa just oma varbaküüsi lakkida ei taha, siis oleks mõistlikum minema hakata.»

«Lakitud varbaküüned polegi täiesti vastuvõetamatu mõte… oleneb värvist,» kostis Halloran.

«No sellisel juhul lippan üles ja panen asjad valmis,» naeratas Kitt.

«Ma pole kindel, kas enese hellitamine on mu jaoks praegu esmatähtis,» ütles Halloran. «Asi on selles, et midagi on juhtunud.»

«Ma loodan, et mitte midagi tõsist?» küsis Kitt.

Hallorani ilme karmistus ja vanust reetvad joonekesed silme ümber süvenesid.

«See… see puudutab Banksi ja ma ei tea, mida teha.»

Evie ajas end tugitoolis sirgu. Pärast mõrvalugu oli Hallorani partner, uurija Charlotte Banks, tema vastu väga kena olnud. Selle juures polnud mitte vähetähtis see, et armid Evie näol oli Charley kindlalt väitnud sugugi mitte eemaletõukavad olevat. Miskipärast oli tema ainus, keda Evie sellel puhul võib-olla ehk pisut uskus.

«Banksi?» kordas Kitt.

«On temaga… kõik kombes?» küsis Evie; Hallorani tõsidus pani ta südame tugevamini lööma.

«See ei tohi siit kaugemale minna. Lugu on tema jaoks väga raske ja kui mu ülemused teada saavad, et ma midagi ütlesin, võetakse mul pea maha.»

«Mis juhtus?» küsis Evie endisest tungivamalt.

«Banks kõrvaldati töölt ja otsus jõustus kohe, asi puudutab uurimist, mis on seotud väitega, et ta ründas kahtlusalust. Praegu paistavad asjalood niisugused, et tema karjäär politseis võib läbi olla.»