Loomaliikidele pannakse kuulsuste nimesid, mis avaldavad nii austust kui ka autust

Ämblik heteropoda davidbowie ja David Bowie. Foto: Fotokollaaž/Shutterstock/Reuters

Ilmunud on sarja «Elav teadus» 40. raamat, Kanada bioloogi Stephen B. Heardi «Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik». Raamatu tõlkis inglise keelest bioloog Lauri Laanisto.

Alates sellest, kui Carl von Linné pakkus 18. sajandil välja binominaalsete liiginimede süsteemi, on teadlased pannud liikidele isikute nimedest inspiratsiooni saanud ehk eponüümseid nimesid, mis võivad avaldada nii austust kui ka autust. Sissevaade selliste nimede ajalukku ja tänapäeva pakub lugejale üllatavaid, liigutavaid ja kohati skandaalseid lugusid teaduslike liiginimede taga.

Stephen B. Heard, «Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik». Foto: Raamat

Kõik sai alguse Linnést endast, kes andis väikesele ja ebameeldivale umbrohule nime konkurendist taimeteadlase järgi. Sestpeale on teaduse ajalukku sel moel jäädvustatud sõpru ja vaenlasi, armukesi ja abikaasasid, eeskujusid ja vihavaenlasi.

Päris hiljutiste lugude hulka mahub popkultuuri järjest suurenev mõju taksonoomias: juttu on nii David Bowie ämblikust, Beyoncé parmust kui Frank Zappa meduusist; omanimelise liigi on saanud ka Lucius Malfoy, Arya Stark, Palgamõrvarite gild, Zaphod Beeblebrox ja paljud teised raamatukangelased.

Autori silmis on uutele liikidele nime andmise protsess teadlase jaoks loominguline võimalus. Tema raamat aitab mõista liiginimede taga peituvaid inimesi, nende huvisid ja nõrkusi, mis omakorda laseb teha üldistusi, kuidas inimesed üleüldse loodust näevad ja mil moel nad seda oma vaimusilmas süsteemidesse paigutada püüavad.

Stephen B. Heard on Kanada New Brunswicki ülikooli bioloogiaprofessor. Ta on avaldanud raamatu «The Scientist’s Guide to Writing: How to Write Easily and Effectively throughout Your Scientific Career».

***

DAVID BOWIE ÄMBLIK, BEYONCÉ PARM JA FRANK ZAPPA MEDUUS

Tavaettekujutuses ei ole teadlased kuigivõrd lahedad sellid. Kui nüüd päris otse öelda, siis oleme me nohikud, päriselust võõrdunud ja vandlitornides, ees teibiga parandatud prillid ja seljas tindiplekilised laborikitlid. Ja kui seda stereotüüpi üldse mõne teadlaste grupi puhul erilise innuga kinnistatakse, on nendeks taksonoomid. Taksonoomid on vanad ja pahurad mehed (stereotüübi kohaselt on nad alati mehed), kes töötavad muuseumi umbses keldriruumis, uurides süvenenult vanu tolmuseid eksemplare, kissitades oma kõõrdsilmi, et välja peilida kõige tühisemana näivaid tunnuseid, mille põhjal liikidel vahet teha. Kõige viimane asi, mille peale üldse üks teadlane, eriti veel taksonoom võiks mõelda, on popkultuur – eks ole?

Pea siiski hoogu! Tegelikult on teadlased samasugused inimesed nagu kõik teisedki, mis tähendab, et meie seast leiab nii nohikuid kui ka kulturiste, bordoo veinide hindajaid ja lahja poeõlle eelistajaid, ooperifriike ja Justin Bieberi fänne. Kuigi on tõsi, et valdav osa eponüümsetest liiginimedest tunnustavad ajaloolisi isikuid, teisi teadlasi ja muid sääraseid tegelasi, siis vahest mõnele üllatuslikult leidub eponüümide seas ka David Bowie järgi nime saanud ämblik, Beyoncé järgi nime saanud parm ja Frank Zappa järgi nime saanud meduus. Need on vaid mõned näited väga paljudest liikidest, kes on endale nime saanud muusiku, näitleja või muu popkultuuri kuulsuse järgi. Nende nimede olemasolu asetab taksonoomia pisut teise valgusesse, konstateerides tõsiasja, et ükski teadusvaldkond pole läbini surmtõsine.

David Bowie järgi nime saanud jahtämbliklaste sugukonda kuuluv Heteropoda davidbowie on suurepärane näide. Selle ämblikuliigi avastas 2008. aastal Malaisiast Peter Jäger, kes pani talle ka nime. Oma 15 minutit kuulsust teenis liik välja 2016. aasta talvel, mil David Bowie 69-aastaselt siit ilmast lahkus ja tänu millele ta pikk ja edukas elu ja karjäär meedias kuni kõige väiksemate detailideni ümber jutustati. Kes veel ei tea, siis David Bowie oli popmuusika suurkuju, kes sai kuulsaks 1969. aastal lauluga «Space Oddity», mis avaldati vaid viis päeva enne Apollo maandumist Kuule. Bowie muusikast ei olnud 1970. ja 1980. aastatel kusagil pääsu ja oma viimase albumi «Blackstar» avaldas ta kaks päeva enne surma.

Kuid miks ämblik? Rohkem kui pool sajandit kestnud karjääri vältel taasleiutas Bowie end üha uuesti ja uuesti, kehastudes väga eriilmelisteks lavapersoonideks ja luues väga erinevas stiilis muusikat. Üheks neist lavapersoonideks 1970. aastate alguses oli David Bowie alter ego, oranžiks värvitud juuksepahmakaga Ziggy Stardust, kes liikus laval ringi peene ja pikajalgsena. Tema saateansambli nimeks oli Spiders from Mars ehk Ämblikud Marsilt. Ämblik Heteropoda davidbowie on asjakohaselt samuti peenike, pikajalgne ja oranžide karvadega. Ma väidan, et kõige paremad kuulsuste järgi pandud eponüümsed nimed on just sellised: lähtuvad liigi välimusest ning seovad organismi ja talle nime andnud kuulsuse ühel või teisel viisil nutikalt kokku.

David Bowie ja Beyoncé ei jaganud küll kunagi lavalaudu, kuid mõlemad jagavad saatust olla aluseks nutikale eponüümsele liiginime panekule. Beyoncé on Ameerika poplauljatar, kes on 21. sajandi alguspäevist saati olnud pildil samavõrra möödapääsmatult nagu Bowie oma hiilgeaegadel. Tema järgi on nime saanud üks parm. Tegemist on ühega viiest uuest liigist, mille Bryan Lessard ja David Yeats 2011. aastal lisasid Austraalias elavale perekonnale Scaptia. Terve maailma muuseumikollektsioonides leidus vaid kolm selle liigi eksemplari, needki kogutud aastakümnete eest, ja keegi polnud neid tolle ajani ära mää- ranud, mistõttu kellelgi polnud aimu, et tegemist on eraldiseisva liigiga. Scaptia beyonceae’d eristab teistest Scaptia perekonda kuuluvatest liikidest «tagakeha neljandast lülist edasi jääv silmatorkav kuldne tomentum» – või kui seda pisut vähemates erialaterminites väljendada, siis ümmargune ja kuldne istmik.

Liiginime etümoloogiat lahti seletades ei öelnud Lessard ja Yeates rohkem, kui et «liigiepiteet on pandud laulja ja näitleja Beyoncé auks». Uudislood eponüümi kohta ei jätnud siiski kasutamata võimalust viidata Beyoncé tagumikule – lõppude lõpuks on ju teada, et ta eelistab kanda sädelevaid kostüüme, mis rõhutavad nii eest kui tagant tema vormikust. Kas liiginime andmise hea maitse piirid on seetõttu ohus? Võib-olla. Siiski on teadlased neid piire ennegi nihutanud, just nagu kõik teisedki. Samas, kui Beyoncé oli veel ansambli Destiny’s Child esisolist, laulis ta 2001. aasta hittloos «Bootylicious» oma istmikust märkimisväärse entusiasmiga. Seega klapivad nii Scaptia beyonceae ise kui putuka kirjeldus igati tema nimes mainitud lauljatariga. /---/

Kolmas argument kuulsuste järgi nimede andmise vastu on nimeandja ebaviisakas reklaamitrikk kuulsuse suhtes – kuni selleni välja, et teadlane võib niimoodi proovida staariga kohtuda. Kas mõni taksonoom tõesti arvab, et see võiks läbi minna? Ja kas see võib läbi minna? Frank Zappa (kirjeldamatu eksperimentaalmuusik) järgi on nime saanud vähemalt viis liiki: sireämbliklane (Pachygnatha zappa), mudahüpik (Zappa confluentus), väljasurnud tigu (Amaurotoma zappa), mõistatuslik ja seni ebamäärase taksonoomilise kuuluvusega väljasurnud loom (Spygoria zappania) ja meduus (Phialella zappai). Viimasele liigile nime andnud teadlasel oli tõepoolest kaval plaan seeläbi Zappaga kohtuda. Itaalia merebioloog Ferdinando Boero jutustab lugu nõnda. Ta läks Californias asuvasse Bodega merelaboratooriumisse kavatsusega uurida sealsete vete meduuse, sest teadis, et Vaikse ookeani idaranniku meduusifauna oli suuresti uurimata. «Olin üsna kindel, et leian mõne uue liigi. Ja kui see juhtub, pean neile ka nimed andma. Ühele liigile kavatsesin nime panna Frank Zappa järgi, ma annaks sellest talle ka teada; ta kutsuks mind endale külla.»

Küllap tuli Boerole üllatusena, et plaan töötas. Ta kirjutas Zappale, et plaanib tema järgi ühele liigile nime anda, ja sai vastuse Zappa naise Gaili käest, kes kirjeldas Franki reaktsiooni sellele teatele: «Ei ole midagi paremat kui see, et üks meduus saab minu järgi nime.» Kirjas sisaldus küllakutse Zappade koju – külaskäik osutus esimeseks paljude seast, kuna meeste vahel tekkis kauakestev sõprus. Zappa isegi pühendas oma kõige viimase, 1988. aasta Genova kontserdi Boerole ja laulis seal ühe loo temast. Kas kõik see muudab Boero teo kuidagi teaduse suhtes lugupidamatuks või seda labastavaks? Kas seeläbi said selgrootute zooloogia või taksonoomia kuidagi kannatada? Vaevalt küll. P. zappai vajas nime ja sai selle; Zappast jäi lisaks maha veel üks märk ja Boerol on lugu, mida jutustada. Pealegi ilmneb siit, arvestades Zappa reaktsiooni Boero plaanile, et isegi teadusest väljaspool seisvatel inimestel võib olla aimu, kui oluline on uute liikide avastamine, ja et nime andmine kellegi järgi on sellele inimesele suur au. See lugu pigem julgustab uute liikide avastamisega tegelema.