Ilmus jaapani kõikide jutustuste esiisa – lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
10. märts 2023, 10:29
/nginx/o/2023/03/10/15190110t1hc56e.jpg)
Loomingu Raamatukogus on ilmunud «Vana bambuseraiduri lugu», «kõikide (jaapani) jutustuste esiisa», mille on klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja kommentaaridega varustanud Alari Allik.
Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Murasaki Shikibu «Genji loos» (1008) nimetavad õuedaamid seda tunnustavalt kõikide jutustuste esiisaks, kuid neiu käitumine tähtsate kosilastega – nõunike, ministrite ja keisriga – ei leia nende hulgas heakskiitu. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See traditsioon jätkub ka tänapäeval. Kon Ichikawa ulmefilm «Printsess kuult» (1987) ja Isao Takahata anime «Printsess Kaguya lugu» (2013) lisavad iidsele jutustusele uusi tõlgendusvõimalusi. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.
Raamatu lõpus on tõlkija Alari Alliku saatesõna, mis tutvustab «Vana bambuseraiduri loo» ajaloolist tausta ja avab loos leiduvaid motiive jaapani kirjandustraditsiooni valguses.
Raamatu illustratsioonidena on kasutatud «Bambuseraiduri loo pildirulle», mis on pärit XVII sajandist.
Loe raamatust katkendit!
***
I. SÜNDIMINE
Ennevanasti elas üks vana bambuseraidur. Ta käis muudkui mäenõlvadel bambust raiumas ja valmistas sellest mitmesuguseid esemeid. Tema nimi oli Sakaki no Miyatsukomaro. Kord avastas ta ühe bambuseridva, mis altpoolt helendas. Hämmeldunult astus ta lähemale ja märkas, et valgust kiirgab toru sisemusest. Seal varjas end armas, kõigest kolme sun’i pikkune tüdruk. Vanamees lausus: «Et ma leidsin su bambuse seest, mida ma iga päev hommikust õhtuni raiumas käin, on küllap märk sellest, et pean sind lapseks võtma.» Ta tõstis tillukese olendi oma peopessa, viis koju ja lasi oma naisel teda kasvatada. Laps oli imearmas. Ta oli nii pisike, et nad otsustasid teda korvis hoida.
Pärast seda juhtus alatihti, et vana bambuseraidur leidis bambust raiudes ritvade seest kuldmünte. Nii sai temast peagi jõukas mees. Eide ja taadi hoole all sirgus tüdruk iga päevaga suuremaks. Kolme kuu möödudes oli ta juba päris täiskasvanud inimese mõõtu. Nüüd korraldati juuste ülespõimimise pidustused, talle tehti kena soeng ja pandi selga pikk sabaseelik.
Vanemad ei lasknud teda hetkekski magamisruumi kardina tagant välja, muudkui hellitasid ja hoidsid teda. Tütarlapsest oli saanud kaunitar, kellele maailmas võrdset ei leidunud – tema sära täitis ka maja kõige pimedamad sopid. Teinekord, kui vanamees end sandisti tundis, piisas, kui ta vaatas oma imekaunist tütart ja kõik tema mured ja kurjad mõtted haihtusid.
Juba pikemat aega ei olnud bambuseraidur pidanud bambust raiuma. Temast oli saanud mõjuvõimas mees. Kuna laps oli nüüd juba suureks saanud, kutsuti Mimuroto kandist pärit Imbe no Akita, et too neiule nime annaks. Akita pani talle nimeks printsess Nayotake no Kaguya. Seejärel tantsiti ja pidutseti kolm päeva ühtejutti. Meelelahutusi oli musttuhat. Kutsuti kohale mehi igast seisusest, kes proovisid üksteist pillimängus üle trumbata.
II. VIIS KOSILAST
Kõik selle ilma kõrget ja madalat päritolu mehed olid kaunitarist ainult kuulujutte kuulnud ning vaevasid lakkamatult pead sellega, kuidas teda päriselt endale saada, kuidas teda oma silmaga näha saada. Aia taga ja värava ees luurasid igasugu mehed, kes soovist silmata seda, mida isegi maja elanikele nõndasama lihtsalt näha polnud antud, ei suutnud ööselgi rahulikult uinuda, vaid hiilisid õhtuhämaruses välja, uuristasid saviaia sisse auke ja piilusid sealt sisse. Sellest ajast peale kutsutaksegi kosjas käimist «öötrööpamiseks».
Auväärsele inimesele sobimatutes kohtades ekslemisest ei paistnud ka suuremat kasu olevat. Kui mõni mees prooviski perekonnaliikmete käest midagi välja uurida, ei saanud ta enamasti mingit selget vastust. Printse, kes ei suutnud kuidagi maja juurest lahkuda, ning veetsid seal aega hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, oli parajalt palju. Kuid leidus ka vähem keevalisi mehi, kes jõudsid arusaamisele, et asjatu on niisama maja ümber hulkuda. Nad lõid viimaks käega ega tulnudki enam kohale.
Teiste hulgas paistsid silma viis meest, keda peeti tõelisteks tundeinimesteks. Nemad suutsid mõelda üksnes printsessist ja veetsid tema kodu lähedal kõik oma päevad ja ööd. Need olid prints Ishizukuri, prints Kuramochi, paremminister Abe no Mimuraji, suurnõunik Ōtomo no Miyuki ja kesknõunik Isonokami no Marotari.
Neil oli kombeks jahtida kirglikult iga naist, kes juhtus teistest millegi poolest veidi kenam olema, mis siis veel rääkida kaunist Kaguyast, kelle puhul mehed kaotasid igasuguse enesevalitsuse: nad ei söönud enam suutäitki ja hulkusid lakkamatult neiu maja ümber, kuigi kõigile oli ilmselge, et ega sest sihitust luusimisest mingit suuremat kasu pole. Nad kirjutasid ja saatsid talle tunnetest nõretavaid kirju, kuid vastust ei saanud kunagi. Nad lõid uhkeid armastuslaule, aga kõik see oli asjata. Talvekuude pakasele ja suvekuude lõõmavale päikesepaistele vaatamata ei jätnud nad ühtki päeva tema juures käimata.
Viimaks kutsusid nad bambuseraiduri välja ja nõudsid üksteise võidu: «Anna oma tütar mulle naiseks!» Nad hõõrusid palveks kokku seatud käsi agarasti vastamisi, aga vanamees ei andnud järele: «See laps pole minu liha ega veri, ta ei allu paraku minu tahtele.» Möödusid kuud ja päevad. Meestel ei jäänud muud üle, kui tühjade kätega koju tagasi vantsida. Süda igatsusest lõhkemas, palusid nad küll jumalaid, küll buddha’sid, et keegi neid ometi kord lõpututest piinadest vabas- taks, kuid palavad tunded ei tahtnud ikka jahtuda. «Ei või ju olla, et nad teda mehele ei panegi?» mõtlesid nad ja otsustasid teha veel ühe meeleheitliku katse näidata üles oma vankumatut tahtekindlust.
Kui vanamees seda nägi, ütles ta printsess Kaguyale: «Mu armas budasarnane tütar, kes sa oled ilmselgelt inimkujul meie hulka ilmunud ebamaine olend, mis õigust oli minul sinusugust neiut suureks kasvatada või sulle nüüd ülepea mingit nõu anda, aga kuula palun vana mehe sõnad ära.» – «Miks sa niimoodi räägid! Pole vaja mind mingiks ebatavaliseks olendiks pidada. Hoolimata oma päritolust pean ikkagi just sind oma isaks.» – «Seda on rõõm kuulda,» kostis vanamees. «Olen juba üle seitsmekümne aasta vana ja keegi ei tea, kas mul tuleb siitilmast lahkuda täna või homme, nii et pean sulle ühe asja selgeks tegema: siin maailmas on kombeks, et mehed abielluvad naistega ja naised meestega. Siis kasvab pere suuremaks. Mis mõtet oleks inimelul kõige selleta?» Printsess oli üllatunud: «Miks ma peaksin midagi sellist tegema?» – «Sa oled inimese kuju võtnud küll ainult ajutiselt, aga praegu on sul ju naise keha,» ütles vanamees. «Kuni mina veel surnud pole, võid sa üksi olla, aga mis saab edasi? Need mehed on kuid ja aastaid oma truudust tõestanud – kuula nad ära ja vali nende hulgast üks välja!» Printsess aga küsis: «Kuidas olla kindel, et ma ei pea hiljem oma valikut kahetsema? Kui keegi neist võtab mind naiseks, teadmata, et ma polegi nii ilus, kui ta kuulujuttude järgi usub, siis võib ta hiljem hakata truudust murdma. Olgu tegu nii vägeva mehega kui tahes, ma ei saa temaga abielluda enne, kui olen veendunud tema tunnete siiruses.» Vanamees oli päri: «Selle peale mõtlesin tegelikult isegi, aga kuidas selgitada välja, kes neist on vääriline sinu kaasaks saama? Kõik nad paistavad olevat jäägitult sulle pühendunud.» Kaguya vastas: «Ega ma nõuagi teab mis erakordseid tundeid enda vastu. Piisab natukesest. Kuna kõik viis kosilast paistavad oma kavatsustes ühtmoodi siirad olevat, tuleb mingil moel kindlaks teha, kelle armastus on teiste omast tugevam. Seepärast palungi endale tuua mõned erakordsed esemed, mis on kosilase tunnete tõestuseks. Kes ülesandega toime tuleb, sellega ma abiellungi. Anna neile palun minu otsusest teada, kui nad jälle siia tulevad.» – «See on hea plaan,» oli vanamees nõus.
Päikeseloojangul tulid mehed jälle kokku. Nad võistlesid üksteisega oma oskustes: üks mängis flööti, teine etles luuletust, kolmas ümises viisijuppi, neljas vilistas, viies aga tagus lehvikuga rütmi. Siis tuli majast välja vanamees, kes lausus: «Tänan teid kõiki kogu südamest, et olete võtnud vaevaks aastaid ja kuid külastada meie tagasihoidlikku taret. Ütlesin äsja Kaguyale, et kuna keegi meist ei tea, kauaks mulle veel elupäevi on antud, tuleks peigmees kiiremas korras välja valida. Printsess oli nõus, aga arvas, et kuidagi tuleb välja selgitada, kes kosilaste hulgas teistest üle on. Selleks otsustas Kaguya anda igaühele ülesande, ja kes ülesande täidab, sellega on ta nõus abielluma.» Bambuseraidur jätkas:
«Mulle tundub see päris hea plaan, sest siis ei tunne keegi, et teda koheldi ebaõiglaselt.» Kõik viis meest pidid nõustuma, et tegu on tõesti igati väärt mõttega. Vanamees läks sisse ja rääkis printsessile nende nõusolekust.
Printsess Kaguya andis seepeale vanamehele teada ülesanded: «Prints Ishizukuri toogu mulle Buddha almusekauss. Prints Kuramochi mingu kaugel idamere keskel asuvale Hōrai mäele. Seal kasvab suur puu, millel on hõbedast juured, kuldne tüvi ja viljadeks pärlid. Murdku ta mulle sellelt puult üks oks. Järgmine mees võiks mulle Hiinast tuua tuleroti nahast tehtud rüü. Suurnõunik Ōtomo ülesandeks on võtta viievärviline kalliskivi draakoni kaelalt. Kesknõunik Ishinokami aga leidku pääsupesast merekarbikujuline amulett, mis tagab kerge sünnituse.» Vanamees oli hämmeldunud: «Need on küll liiga rasked ülesanded. Siit riigist pole neid asju võimalik leida. Kuidas ma küll neile ülesanded teatavaks teen!» – «Minu meelest pole siin midagi, mis neile üle jõu võiks käia,» ütles Kaguya. «No kui sa nii arvad, eks ma siis räägin meestele ääri-veeri ära, mida neilt oodatakse,» vastas vanamees.
Seejärel andiski bambuseraidur ülesanded kosilastele teada. Printsid ja teised ülikud nurisesid kibestunult: «Samahästi oleks ta võinud meile öelda, et ärge enam kunagi oma jalga siia tõstke,» ja läksid pahaselt laiali.