Nõukogude partokraatia püramiidi tipus ei olnud piisavalt kohta kahele kuritegelikule geeniusele

Lavrenti Beria (1899-1953). Foto: Wikimedia Commons

Loe katkendit Tšetšeeni ajaloolase ja politoloogi Abdurahman Avtorhanov  raamatust «Stalini surma mõistatus. Beria vandenõu», milles ta analüüsib sündmusi Stalini võimu kujunemise ja kindlustumise ajast kuni tema viimaste eluaastateni.

«Nõukogude partokraatia püramiidi tipus ei olnud piisavalt kohta kahele kuritegelikule geeniusele – Stalinile ja Beriale. Ükskord pidi emb-kumb neist loovutama koha rivaalile või ootas neid mõlemaid hukkumine vastastikuses võimuvõitluses. Nii see kui teine juhtusid peaaegu korraga.»

Abdurahman Avtorhanov

 

SANDARMEERIA MARSSAL BERIA

Ajaloost teame, kui hämmastavalt läksid täide mõnede õpetajate ennustused nende erakordsete õpilaste tuleviku suhtes. Suhhumi kooli ajalooõpetaja ületas ses suhtes oma eelkäijaid:

«Sinust, Lavrenti,» ütles ta ühele oma õpilastest, «saab kas niisama kuulus Kaukaasia abrekk nagu Zelimhan (Zelimhan Gušmazukajev) või mitte vähem kuulus Vene politseinik nagu prantslastel Fouché.»

Abdurahman Avtorhanov, «Stalini surma mõistatus». Foto: Raamat

Ja nii ka läks. Alguses, aastail 1920 – 1921, oli Beria põrandaalune punane abrekk Bakuus ja menševistlikus Gruusias, hiljem aga viisteist aastat Stalini bolševistlik Fouché.

Koolis, mille Beria lõpetas 1915. aastal kuueteistkümneaastasena, sai tema hüüdnimeks Nuuskur, mille üle ta ise uhkust tundis. Selle hüüdnime saamislugu iseloomustab suurepäraselt Nõukogude salapolitsei tulevast šeffi. Koolis tuli sageli ette vargusi: õpetajatel kadusid portmoneed ja mapid, õpilastel igasugused pisiesemed ning Lavrenti hakkas teatud tasu eest jälgi ajama ja leidis peaaegu alati varastatu üles. Pole ka imeks panna: enamasti oli vargaks tema ise.

Kaks tema vargust lõid laineid kõigis Suhhumi koolides.

Klassijuhataja, kes pidas päevikut õpilaste käitumise kohta, pidi peaaegu töö kaotama, sest Beria vehkis sisse kogu tema «arhiivi» ning müüs variisikute vahendusel õpilastele nende «iseloomustusi». Süüdlast ei õnnestunudki kindlaks teha.

Teine juhtum oli seotud kooli direktori endaga. Direktor oli tige ja piiratud inimene, kes nõudis kasarmukorda ning järgis Benckendorffi ja Uvarovi hariduspoliitika põhimõtet: «õigeusk, isevalitsus ja rahvuslus». Kuulnud mõnest õpilase eksimusest, ei hakanud ta viimast «manitsema», vaid heitis ta otsemaid koolist välja. Kord otsustas Beria direktorile õpetust anda. Ringkonna kooliinspektoril pandi tema järjekordse visiidi ajal koolis pihta üsna suure summaga rahatasku. Kahtlus langes õpilastele. Viimane kui üks neist otsiti läbi, ent tulemusteta. Samal ajal sai politsei anonüümvihje rahatasku asukohast. Kooli ilmus pristav, palus direktoril kirjutuslaua sahtel lahti teha ja – oo õudust! – sealt leitigi rahatasku koos kogu rahaga! Direktor sai rabanduse, pärast aga kadus. Kahtlustati küll, et mängus on Beria käsi, aga tõestada seda ei suudetud. Ja alles pärast revolutsiooni avaldas Beria, kuidas ta selle operatsiooni oli korraldanud.

Beria mõistis juba poisipõlves politseifilosoofiat: «Armastada pealekaebusi – põlata pealekaebajaid». Tema ise ei kaevanud kellegi peale kunagi. Aga kui ta tahtis kellelegi kätte maksta või lihtsalt probleeme tekitada, rääkis ta süüteost, mille ta tihtipeale ise välja oli mõelnud, õpilasele, keda ta tundis kui pealekaebajat.

Beria oli alati klassi priimus. Eriti väljapaistvad olid tema võimed reaalainetes. Beriale meeldis tabada õpetajaid eksimustelt, esitada neile riuklikke küsimusi. Ajalooõpetajale, kes oli üsna radikaalsete vaadetega, ent oli seotud ametliku õppekavaga, esitas Beria ükskord puhtalt provokatsioonilise küsimuse: «Keda peab rohkem armastama – tsaari, Venemaad või Gruusiat?» Just see küsimus kutsuski esile õpetaja sarkastilise märkuse, mille esitasime eespool.

Beria politseilis-jälituslikud võimed avaldusid kogu ulatuses siiski alles pärast Bakuusse siirdumist. Ta astus Bakuu Mehaanika- ja Ehituskooli, mille lõpetas kiitusega, omandades diplomeeritud arhitekti-ehitaja kutse. Selle aja jooksul toimusid Venemaal üksteise järel kaks revolutsiooni ja Venemaa ise väljus sõjast. Oma tollases tegevuses ei lubanud Beria tuhnida mitte ühelgi biograafil. Kui keegi üritas seda teha, siis sattus ta tšekistide küüsi.