ÜLEARUNE NAINE ⟩ «See, et ma magasin sõja ajal abikaasa asemel AK-47ga ei tee minust veel hullu»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles on ilmunud Rabih Alameddine «Ülearune naine», mille tõlkis eesti keelde Ingrid Ruudi.

Aaliya Saleh elab üksinda Beiruti korteris, mis on tulvil raamatuid. Jumalata, isata, lahutatu ja lastetuna kujutab Aaliya endast perekonna «ülearust ripatsit». Igal aastal tõlgib ta mõne oma lemmikraamatu araabia keelde ja paneb selle siis panipaika. Tema senisest kolmekümne seitsmest tõlkest pole mitte keegi kunagi ühtki lugenud. Kui Aaliya kuuleb, kuidas naarbrinaised, «kolm nõida», tema halle juukseid kommenteerivad, värvib ta kogemata oma juuksed siniseks ...

Üksildase ja vaimuka peategelase abil viib Rabih Alameddine lugejad Liibanoni kodusõja aegsesse Beirutisse, aga ka rännakule maailmakirjanduse tippteoste tihedasse ja rikkalikku metsa, kus oleviku ja mineviku, kirjanduse ja elu omavaheline põimumine on korraga nii traagiline kui ka humoorikas.

«Ülearune naine» ilmus 2013. aastal ja see on osutunud hinnatud teoseks paljudes riikides, võites Prantsusmaal Prix Femina 2016. ja California raamatuauhinna 2014. aastal.

***

Rabih Alameddine, «Ülearune naine». Foto: Raamat

Põlev linn, oli alles aeg. Ma pean ütlema, et see, et ma magasin sõja ajal abikaasa asemel AK-47ga ei tee minust veel hullu. Automaadi omamine ei olnud kindlasti hullumeelsuse tunnus. Tuli arvestada, mis olukord on. Kodusõja alguses läksin pommitamise puhul tavaliselt naabermaja alla garaaži; meie maja oli kümme aastat vanem, sellel garaaži polnud. Vihkasin neid öid. Meie kandi inimesed, ärevil ja magamata, istusid kohatult rõivastatuna, särkide ja aluspükste väel, augulistes sokkides, närilistest kubisevas garaažis. Sõja alguses veetsin seal palju öid, kuni ühel päeval 1977. aastal, kui olin taas keldris, murdis kamp palestiinlasi mu korterisse, soris mu asjades ja üks neist roojas teenija vannitoa põrandale. See oli esimene sissemurdmine.

Võib ju arvata, et palestiinlane otsustas mitte kasutada tualetti, kuna majas polnud vett. Et ta pidas väärituks kasutada loputamiseks sinise veega ämbrit – olin vette seganud tualetipuhastusvahendit. Aga mitte selles polnud asi; see oli pigem tavapärane. Iisraellased sittusid majadesse, kuhu nad sisse murdsid; palestiinlased sittusid; samamoodi liibanonlased, iraanlased, süürlased; kristlased, juudid, moslemid. See inimese rakkudesse loomisest saadik salvestunud tung leiab sõja ajal alati loomaliku väljenduse. See ütleb: ma olin siin, meeldib see sulle või ei. Olen kuulnud, et Hiinas ei panda lastele mähkmeid: nende pükstel on vertikaalne avaus, mis teeb kükitamise lihtsamaks. Sõduritele kuluksid ilmselt ka väljalaskepiluga püksid ära.

Keegi sittus mu koju. Ostsin Kalašnikovi.

Ootasin, et olud rahuneksid. Pärast seda juhtumit ei saanud ma kolm päeva magada ega läinud pommirahe tihenedes enam ka naabermaja keldrisse. Otsustasin, et pigem suren koos oma korteriga kui elan selleta. Hommikuhahetuses kükitasin akna taga ja jälgisin, kuidas poolautomaatidega teismelised surmapõlgurid prussakatena mööda tänavat siksakitasid. Kuuvalgus pruugitud püssikabadel. Plahvatuste hägu sügavsinist taevast kirjamas, nägin selle mõttetu vägivalla kohal uskumatusest plinkivaid tähti. Madalaks keeratud petrooleumilamp umises öö läbi nagu valge müra. Ootasin ja ootasin, seltsiks tiksuv kell, seierid pimeduses rohekalt helendamas. Istusin akna all, kõik toimetused tegemata. Kobakal diivanil veel kobakama televiisori kõrval istudes vaatasin, kuidas mu linn, mu nekropol, kõrbeb ja kokku variseb. Viiekümne kolme tuhande kahesaja seitsmekümne neljanda vaherahu hommikul (eelmine oli kestnud tervelt kolmkümmend sekundit, sellest eelmine ilmselt veelgi vähem – hea küll, hea küll, ma liialdan, aga 1977. aastaks, mil sõda oli kaks aastat kestnud, oli olnud juba kindlasti rohkem kui sada vaherahu) vahetasin oma öösärgi roosade dresside ja sandaalide vastu. Teisel pool tänavat härra Azari toidupoe ees, rohelise vildiga kaetud pulkjalgadel laua taga, mängisid deksedriinist ülesköetud surmapõlgurid pokkerit, tikud žetoonideks; see oli vaherahu päris lakmuspaber, pood siis, mitte pokkerimäng, kuna härra Azaril oli sõjaväejuhtide seas tihedaid sidemeid. Tema pood oli sõja tuulelipp. Kui poe mürkrohelised aknaluugid olid kinni, ei pistnud keegi nina kodust välja. Kui need olid lahti, oli piirkond väljaspool vahetut hädaohtu. Kui ma õigesti lugesin, oli metall-luukides viis kuuliauku. Härra Azari lehvitas, tahtes ilmselgelt jutustada, kuid ma vaid nookasin peaga tema suunas ja kiirustasin edasi. Sõitlesin endaga oma ebasõbralikkuse pärast, et ma ei püüdnud talle rohkem meele järele olla, kuna tema kasinates varudes leidus ikka toitu ja vett, mida ta jagas oma lemmikkundedega. Minust tema lemmikut nagunii ei saa. Tema lemmikud viisid talle kodust toitu, aga mina olin vilets kokk. Mul oli siiski õnne – Fortuuna valvas mu üle. Fadia oli ümbruskonna ülekaalukalt parim kokk ja toitis teda pidevalt. Sõja algusest saadik oli ta viisteist kilo juurde võtnud. Ma ei pruukinud olla Fadia lemmikinimene, kuid ma olin ta naaber ja üürnik (vanemate surma järel oli maja tema omandusse läinud). Paaril hommikul nädalas leidsin oma ukse tagant mõned veepudelid, vahel koti riisi, mõnikord kotikese värskete tomatitega või paar apelsini. Kui öösel oli olnud tavalisest hullemaid kokkupõrkeid, jättis ta ukse taha taldriku sama toiduga, mis ta härra Azarile viis. Ainsa ampsuga hakkasin usklikuks ja palvetasin, et ta võetaks paradiisi või jumala rüppe või ükskõik millisesse spaasse, kuhu ta soovib.

Selle asemel et minna raamatupoodi avama, sõitsin ligase piraattaksoga Sabrasse. Kodusõja puhkemisest saati ei sõitnud Palestiina laagrilabürinti ükski Liibanoni auto, nii et ma pidin väravate juures maha tulema. Mul olid Theseuse soovid ja Ariadne teadmised, lõngakera küll paraku mitte, nii et ma läksin otsima Minotaurost, mitte et teda tappa, vaid et temalt abi paluda. Ma läksin otsima Ahmadi.