Kingitus ekstsentriliselt vanapaarilt, kelle korterist kostab vahel veidraid helisid
14. märts 2023, 14:43
/nginx/o/2023/03/14/15197534t1h7f91.jpg)
Eesti keeles on taas ilmunud Ira Levini «Rosemary laps», mis ilmus esmakordselt aastal 1967. See on klassikaline õudusjutt, mis pani aluse žanri ülemaailmsele edule.
Rosemary Woodhouse ja tema kiratseva näitlejakarjääriga abikaasa Guy on õnnelikus abielus noorpaar, kellel avaneb kauaoodatud võimalus kolida Bramfordi, vanasse New Yorgi kortermajja. Bramfordil on omal ajal olnud pahaendeline maine ja ehkki nüüd prestiižne korterelamu, asustavad seda peamiselt eakad elanikud. Peagi tulevad uusi naabreid tervitama Roman ja Minnie Castevet, ekstsentriline vanapaar, kelle korterist kostab vahel veidraid helisid. Hoolimata Rosemary ebamäärastest kahtlustest Castevetide suhtes sõbruneb tema abikaasa nendega otsekohe. Varsti pärast seda, kui Guy saab ihaldatud rolli Broadwayl, jääb Rosemary rasedaks ja Castevetid hakkavad tema enesetunde vastu erilist huvi üles näitama. Kui Rosemary ennast üha haigemana tunneb ja sulgub aina rohkem koduseinte vahele, hakkab ta kahtlustama, et Castevetide sõprus pole see, millena näib ...
«Rosemary laps» («Rosemary’s Baby») on Ameerika kirjaniku Ira Levini 1967. aastal ilmunud romaan, mis pani aluse õudusžanri populaarsusele ja kaubanduslikule edule. Laskumata verisesse vägivalda või gootilikku melodraamasse loob Levin pineva psühholoogilise õhustiku, kus lugeja ei saa kunagi olla kindel, kas Rosemary kartused oma sündimata lapse isaduse päritolu kohta tuginevad tegelikkusele või on pelgalt tema enda ettekujutuse vili, mille on põhjustanud sünnituseelne hüsteeria.
Loe raamatust katkendit!
***
Järgmisel õhtul läks Guy pärast õhtusööki Castevetide juurde. Rosemary tegi köögi korda ja pidas just aru, kas tegeleda aknalauapatjadega või pugeda «Meeslapsega tõotatud maal» voodisse, kui uksekell helises. Lävel seisis proua Castevet koos lühikese, trullaka ja naeratava naisega, kelle rohelise kleidi õlga ehtis märk kirjaga «Buckley linnapeaks».
«Tere, kullake, ega me ei sega?» alustas proua Castevet, kui Rosemary ukse avas. «See on mu hea sõber Laura-Louise McBurney, kes elab kaheteistkümnendal. Laura-Louise, see on Guy naine Rosemary.»
«Tere, Rosemary. Tere tulemast Brami!»
«Laura-Louise kohtas Guyd just äsja meie juures ja tahtis ka sinuga kohtuda, nii et me tulime siia. Guy ütles, et sa oled kodus ega tee midagi. Kas tohib sisse tulla?»
Alistunud külalislahkusega juhatas Rosemary nad elutuppa.
«Oo, sul on uued toolid,» tähendas proua Castevet. «Kas pole ilusad!»
«Tulid täna hommikul,» sõnas Rosemary.
«Kas kõik on hästi, kullake? Näed kurnatud välja.»
«Kõik on korras,» ütles Rosemary ja naeratas. «Mul hakkasid täna päevad.»
«Ja sa käid veel ringi?» päris Laura-Louise istet võttes. «Minul oli esimestel päevadel nii valus, et ma ei saanud liigutada, süüa ega üldse midagi teha. Dan jootis mulle kõrrega džinni, et valu vaigistada, ja me olime tollal sada protsenti karsklased, selle ühe erandiga.»
«Tänapäeva tüdrukutel käib kõik kergemini kui meil,» lausus proua Castevet samuti istudes. «Nad on meist tervemad, tänu vitamiinidele ja paremale tervishoiule.»
Mõlemal naisel oli kaasas ühesugune roheline õmbluskott ja Rosemary üllatuseks tegid nad need lahti, et otsida välja heegeldus (Laura-Louise’il) ja nõelumistöö (proua Castevetil); nad valmistusid pikaks käsitöö- ja vestlusõhtuks. «Mis see seal on?» päris proua Castevet. «Istmepadjad?»
«Aknaaluste istmete jaoks,» vastas Rosemary, ja mõtles: oh, olgu siis peale, ning tõi oma projekti ära ja ühines nendega.
Laura-Louise ütles: «Sa oled kahtlemata korteris tohutuid muudatusi teinud, Rosemary.»
«Oh, enne kui ma unustan,» sõnas proua Castevet, «see on sulle. Minult ja Romanilt.» Ta surus Rosemary pihku väikese roosast siidpaberist pakikese, milles oli midagi kõva.
«Mulle?» kordas Rosemary. «Ma ei saa aru.»
«Lihtsalt väike kingitus,» sõnas proua Castevet Rosemary segadusele kiirete viibetega käega lüües. «Sisse kolimise puhul.»
«Aga poleks vaja olnud…» Rosemary harutas varem kasutatud siidpaberi lahti. Selle roosas põues peitus Terry nikerdatud hõbekuulist talisman koos kokku kägardatud kaelaketiga. Rosemary keeras kuuli täidise lõhna peale pea eemale.
«See on väga vana,» ütles proua Castevet. «Enam kui kolmsada aastat.»
«See on väga ilus,» lausus Rosemary kuuli silmitsedes ja mõtles, kas peaks ütlema, et Terry seda talle näitas. Aga õige hetk läks mööda.
«See roheline kraam seal sees on tannisjuur,» ütles proua Castevet. «See toob õnne.»
Mitte Terryle, mõtles Rosemary ning ütles: «Väga kena, aga ma ei saa seda vastu võtta…»
«Juba võtsid,» vaidles proua Castevet pruuni sokki lappides, Rosemary poole vaatamata. «Pane kaela.»
Laura-Louise lisas: «Harjud lõhnaga enne, kui arugi saad.»
«Lase käia,» julgustas proua Castevet.
«Suur tänu,» ütles Rosemary, pani keti ebakindlalt ümber kaela ja pistis kuuli kleidikaelusesse. See kukkus rindade vahele ja mõjus hetkeks külma ning võõrana. Võtan selle ära, kui nad on läinud, mõtles ta.
Laura-Louise lausus: «Meie sõber valmistas keti käsitsi. Ta on pensionil hambaarst, hõbedast ja kullast ehete valmistamine on tema hobi. Küll sa teda Minnie ja Romani juures näed, näiteks… Millalgi varsti, kindel see, kuna neil käib nii tihti külalisi. Peagi saad kõigi nende sõpradega tuttavaks, kõigi meie sõpradega.»
Rosemary tõstis töölt pilgu ja märkas, kuidas piinlikkus, mis oli Laura-Louise’i viimased sõnad tõtlikuks ja segaseks muutnud, naise palged roosaks võõpas. Minnie oli paikamisega ametis ega märganud midagi. Laura-Louise naeratas ja Rosemary naeratas vastu.
«Kas sa teed oma riided ise?» küsis Laura-Louise.
«Ei tee,» ütles Rosemary teemavahetusega kaasa minnes. «Üritan aeg-ajalt, aga miski ei tule õigesti välja.»
Õhtu osutus üsna meeldivaks. Minnie rääkis lõbusaid lugusid oma tüdrukupõlvest Oklahomas ja Laura-Louise näitas Rosemaryle kaht kasulikku õmblusnippi, seletades kirglikult, kuidas konservatiivide linnapeakandidaat Buckley võis kõigist eeldustest hoolimata lähenevad valimised võita.
Guy tuli tagasi kell üksteist, vaikne ja kummaliselt rahulolev. Ta tervitas naisi, kummardus Rosemary tooli juures ja suudles teda põsele. Minnie hüüatas: «Üksteist? Heldene aeg! Lähme, Laura-Louise.» Laura-Louise lisas: «Võid mulle alati külla tulla, kui tahad, ma elan 12F-is.» Kaks naist tõmbasid oma õmbluskotid kinni ja lahkusid kiiresti.
«Kas tema lood olid täna õhtul sama huvitavad?» päris Rosemary.
«Jah,» vastas Guy. «Oli sul tore?»
«Pole viga. Sain pisut tööd teha.»
«Näen jah.»
«Ja mulle toodi kingitus.»
Ta näitas mehele talismani. «See oli Terry oma,» sõnas ta. «Nad andsid selle talle – ta näitas mulle. Küllap tõi politsei selle tagasi.»
«Tal polnud seda ilmselt kaelas,» arvas Guy.
«Kindlasti oli. Ta oli selle üle uhke, nagu see oleks tema elu esimene kingitus.» Rosemary tõmbas keti üle pea ja hoidis talismani selle otsas peopesal, kõigutas seda edasi-tagasi ja vaatas.
«Kas sa ei kannagi seda?» küsis Guy.
«See lõhnab,» tähendas Rosemary. «Midagi tannisjuure-nimelist.» Ta sirutas käe välja. «Tema kuulsast kasvuhoonest.»
Guy nuusutas ja kehitas õlgu. «Pole paha,» sõnas ta.
Rosemary läks magamistuppa ja avas peeglilaua sahtli, kus ta Louis Sherry plekk-karbis igasugu pudi-padi hoidis. «Kes tahab tannist?» küsis ta oma peegelpildilt, pistis talismani karpi, surus kaane peale ja lükkas sahtli kinni.
Guy lausus lävelt: «Kui sa selle vastu võtsid, peaksid seda kandma.»