/nginx/o/2023/03/15/15198406t1h5905.jpg)
Tunnustatud südamekirurg Anna Jones seisab koletu valiku ees: kas päästa poja või patsiendi elu. Tema kaheksa-aastane poeg Zack on pantvangi võetud ja röövijad lubavad poisi tagasi anda vaid siis, kui naine tapab südameoperatsiooni varjus ühe mõjuvõimsa poliitiku.
Jack Jordan on öelnud, et sai «Ära tee kahju» kirjutamiseks inspiratsiooni, kui läbis väikese meditsiinilise protseduuri, mille käigus pidi ta olema narkoosi all ja usaldama oma heaolu arstide kätesse. Kui tuimestuse mõju lõppes, hakkas ta märkmeid kritseldama, mõeldes, kui tugev on kirurgi vanne ning kas on midagi, mis suudaks seda murda.
Tulemuseks on emotsionaalselt ja psühholoogiliselt võimas draama, mis algab võrreldes edasise sündmustikuga üsna rahulikult. Südamekirurgil Anna Jonesil on olnud halb päev. Tema käe all toimunud operatsiooni ajal suri üks mees. Anna peab sellega toime tulema ning lisaks murdma mehe lähedaste südamed. Kirurgi töö ei seisne ju ainult südamete parandamises, vaid ka leinavate sugulaste teavitamises. Kahjuks teab Anna väga hästi, kuidas kõige paremini rasket sõnumit edastada ja kuigi ta on väga tunnustatud kirurg, on temagi pidanud mitu korda patsiendi lähedastele viima kõige halvemaid uudiseid. Nii juhtub ka tol päeval.
Kui Anna töölt koju läheb, mõtleb ta, et kahe päeva pärast seisab ta silmitsi oma karjääri suurima südameoperatsiooniga. Opereeritavaks on kõrgelennuline parlamendisaadik Ahmed Shabiri, kes on kuulujuttude järgi ühe juhtiva partei järgmine liider ja potentsiaalne peaminister. Surve tundub värskelt lahutatud Annale seetõttu veelgi suurem, et operatsioon toimub laupäeval ja naine ei saa oma poja Zackiga kokku lepitud puhkusele sõita. Nii eksabikaasa kui ka poeg on teda juba niigi süüdistanud patsientide eelistamises perele.
Need mõtted painavad Annat, aga tõeline õudus algab siis, kui ta koju jõuab ja saab teada, et Zack on koos lapsehoidjast naabri Paulaga röövitud. Röövijad nõuavad, et kirurg tapaks operatsiooni ajal Ahmed Shabiri või Zack sureb. Arstina teab naine, et tema ülesanne on päästa oma patsient, kuid emana teab ta, et peab tapma. Ta peab mõrva toime panema, muidu ei näe ta oma poega enam kunagi. Aga kuidas seda teha nii, et keegi kahtlustama ei hakkaks?
Anna kõrval on krimiloos veel kaks peategelast ning just nende kolme naise silme läbi kogu lugu räägitakse. Operatsiooniõde Margot Barnes’i jõupingutused kirurgiga sõbralikemaid suhteid sõlmida on alati külmalt ja järsult tagasi lükatud. Peamiselt seetõttu, et Anna ei taha tööelu ja isiklikku elu segada. Kui lõikuslaual on aga Shabiri, tajub Margot, et Anna on endast väljas ega käitu sugugi tavapäraselt. See muudab naise eriliselt valvsaks. Ka õel endal on tumedaid saladusi, mille juured ei ulatu kusagile mujale kui lapsepõlve.
Kolmas peategelane on detektiivinspektor Rachel Conaty, kes uurib mõrva, mis näeb välja kui hukkamine. Kuna kuul on külmavereliselt pähe lastud soliidsele üksikule naisterahvale, kelle laip on visatud mahajäetud kaevu, hakkab politsei kahtlustama, et mängus on organiseeritud kuritegevuse käsi. Aga üks juhtlõng viib neid ka Annani. Samas vaevab Racheli hinge aastatetagune isiklik tragöödia, mis sunnib teda mõnikord käituma ebaadekvaatselt. Vähemalt kolleegide arvates.
Nii paiskabki Jordan lugejad kolme põneva naise ellu, kellest igaüks võitleb oma deemonitega ja peidab endas häirivaid saladusi. Tegelaskujud on usutavad ning nende motiivid ja moraal on ühest küljest nii inimlikud ja keerulised kui teisest küljest ka huvitavad ja kõhedust tekitavad. See, millisesse maailma nad iseenda tegude ja valikute, aga ka saatuslike juhuste tahtel satuvad, on hoopis midagi muud, kui maailm, kus nad seni on elanud.
Kuritegeliku maailma ja psühholoogiliselt äärmiselt pingeliste olukordade kõrval saab selles loos heita pilgu operatsioonituppa ning südamekirurgi ja tema kolleegide argipäeva. See on huvitav ning teeb raamatu väga eristuvaks paljudest teistest põnevikest.
Kokkuvõttes on «Ära tee kahju» nutikas, keerutav ja pöörane meditsiinikrimi, mis puudutab emotsionaalselt ja paneb mõtlema, kas mõnest olukorrast tõesti ei olegi väljapääsu. Või kui on, siis kas see väljapääs viib paremasse või hoopis halvemasse kohta?
