Mehed, keda naised taga igatsema ei hakka

Foto: Raamat

USA hinnatud kirjaniku Sandra Newmani romaan «Mehed» on haarav ja mõtlemapanev poliitiline düstoopia. Milline näeks välja maailm, kui sellest kaoksid ühekorraga kõik mehed?

Perega matkama läinud Jane Pearson ärkab mäejalamil ja leiab, et tema abikaasa ja poeg on kadunud. Keset kaosesse ja leina langenud maailma asub Jane otsima ainsat inimest, kellelt oskab abi loota – Evangelyne Moreau on karismaatiline Ameerika Kommensalistliku Partei juht, kellel on jõuline visioon uuest maailmakorrast.

Sellal kui keerulise minevikuga Jane otsib kadunud lähedasi, hakkab kuju võtma radikaalselt teistsugune ühiskond, kus – vähemasti esmapilgul – on märksa turvalisem kui enne. Ja siis ilmub internetti «Mehed», kõhe videosari sellest, kuidas kummalised olendid karjatavad mehi mööda ebamaist maastikku. On see pettus või peitub «Meestes» tõesti võti, et kadunud inimesed tagasi tuua?

Sandra Newman sündis USA-s, kuid on elanud Saksamaal, Venemaal, Malaisias ja UK-s. Tema ametid on varieerunud akadeemilisest maailmast professionaalse mängurluseni. Ta on kirjutanud neli romaani, mälestusteraamatu ja kaks aimeraamatut ilukirjandusest. Newmani teosed on kandideerinud Folio preemiale, Baileyse Naiste kirjandusauhinnale ja ka Guardiani debüütkirjanduse auhinnale. Newman elab New Yorgis.

Loe raamatust katkendit!

***

Sandra Newman, «Mehed». Foto: Raamat

Kui öö oli käes, hakkasid kõik naised omavahel rääkima. See algas puhta jagatud leinaga, kõik nutsid varjamatult ja rääkisid oma mehest, isast, pojast lugusid. Ka Blanca nuttis leinast kaasa haaratuna ja püüdis lugusid meelde jätta ja jutustas mõttes enda oma, kuigi ei lausunud tegelikult sõnagi. Konduktor muudkui pressis end läbi, segas vahele, ütlemaks, mis reisil toimub – et rong hakkab jälle liikuma, kui juht üles ärkab; et nad ootavad nüüd kütuse saabumist –, ning ka konduktor seisatas korra, et rääkida oma õepojast, ja seisis ja nuttis, samal ajal kui naised küünitasid lohutavalt tema käsivarsi puudutama ja ulatasid tema poole kummastki küljest pabertaskurätikuid.

Aga üks naine ütles, et kõik pole läbinisti halb. Vägivaldne eks oli teda aastaid jälitanud ja nüüd tundis ta end esimest korda turvaliselt. Siis hakkasid kõik rääkima meestest, keda nad taga igatsema ei hakka: jobudest eksidest, käperdavatest ülemustest, vägivaldsetest kasuisadest. Vestlus kandus välismaailmale: Californias võimu haaravatele kommunistlikele napakatele; Brasiilia ja Filipiinide massiprotestidele võimul oleva valitsuse vastu; kuidas Kiiev on maatasa põlemas, aga neil on vaid üksainus naissoost tuletõrjuja. Nad rääkisid enesesüütamiste lainest – seni oli tuvastatud nelikümmend seitse naist, kes olid end 26. augustil põlema pannud, ja enesetapjate seas oli Taani peaministri vennatütar. Seejärel läbi nutu ja naeru tsüklite; läbi reisijate sisenemise ja väljumise hekselduse; läbi pingeliste tundide, mil rong jäi sootuks seisma ja konditsioneer lülitati välja; läbi lustlike tundide, mil rong oli liikvel ja popsutas mööda mitut sorti kõrbetest ja edasi-tagasi kiikuvate naftapumpadega väljadest ja madalatest väikelinnadest, millest turritasid välja kiirtoidusildid. Kõikjal oli elekter ära, nii et jäi mulje, nagu oleks inimkond üleöö surnud, kuid aeg-ajalt paistis mõni naine, kes pimedusega löödud tänavail nagu muuseas kõndis, ja kord tõukerattaga tüdruk, kes süstemaatilise põtkimisega läbi tähevalge pimeduse kulges.

Blanca ühines vestlusega vaid korra, kui rong seiskus äikesetormis, mis aina kogus hoogu ja ägenes, nii et kõik tähed haihtusid ja taevas olid pidevad välgunooled nagu õmblused. Ümberringi kärgatas kõu ja naised jäid vaikseks. Nende elevil ja hirmul näod välkusid pimeduses. Lõpuks lausus keegi: «See ei saa ju seotud olla?», ja siin-seal naerdi närviliselt. Mõni üksik ütles «Ei-ei-ei» viisil, millest oli näha, et temalgi oli see peast läbi lipsanud. Christine ütles: «No kes teab? Igatahes Jumalat usun ma pärast seda täiega.» Blanca purtsatas: «Aga kas ta meeldib sulle?» Selle peale naersid kõik naised südamest ja ehkki vaimutsemine polnud Blanca eesmärk, venis tema suu tahes-tahtmata naerule ja ta tundis end meelitatuna, tundis end täiskasvanuna, tundis armastuse sööstu. Ainult naistest koosnev maailm võis olla täitsa normaalne. Blanca ei saanud lakata oma isa järele igatsust tundmast, ent ehk võis ta siin ikkagi õnnelik olla. Küllap olnuks see ka isa soov.

Aga kui rong L.A-sse jõudis, tegid kõik naised lihtsalt minekut, keskendudes juba järgmisele asjale. Keegi ei öelnud Blancale head aegagi. Üheainsa minutiga lahtus see kogukond eimillekski; inimesed lihtsalt läksid ja kuivasid kokku ja haihtusid pimestavasse keskpäevapäikesesse.