Millest mõtleb evolutsioonibioloog?

Tuul Sepp. Foto: Kristjan Teedema

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Tuul Sepa «Evolutsioonibioloogi päevikut» ja jagab oma lugemiselamust.

Tuul Sepp on Tartu ülikooli bioloog, evolutsioonibioloogia populariseerija ning nelja lapse ema. Teaduse ja pereelu kõrvalt jõudis ta koroonaajal kirjutada päevikuvormis raamatu viisidest, kuidas evolutsioon mitmetele argielulistele küsimustele vastuseid või vähemalt suuniseid annab. Teema ise pole täiesti uus, paar aastat tagasi lugesin läbi Randolph M. Nesse evolutsioonilise psühhiaatria teemalise raamatu (arvustus siin), mis mulle väga sügava mulje jättis. Ka Tuul viitas (vist korra?) oma päevikutes temale, nii et kellele Tuul Sepa käitumuslikud mõtisklused meeldivad, naudib ka seda raamatut.

Tuul Sepp, «Evolutsioonibioloogi päevik». Foto: Raamat

«Evolutsioonibioloogi päevik» anti välja vaid kaks aastat tagasi, kusjuures algselt hoidis mind lugemast mitte see, et tegu on teadlase päevikuga (vastupidi, see müüb raamatut), vaid kartsin et lastetu naisena pole mul eriti materjali, millega samastuda. Paljudes lugudes figureerivad just lapsed ning evolutsioonilisi olukordi on kujutatud läbi põlvkondlike suhete (ema-laps, vanaema-ema jt suhete kaudu). Õnneks eksisin – tema päevik on kirjutatud muhedalt, tähelepanelikult, optimistlikult, ning nii objektiivselt kui võimalik. Lugudes figureerivad küll lapsed või abikaasa, kuid ka sõbrad, tuttavad, kaasprofessorid või sugulased, ühesõnaga inimestevahelised suhted oma universaalsuses.

Päeviku sissekanded on lehekülje kuni kahe pikkused, vaatlevad 100 päeva ja igal lool on korralik algus ning puändiga lõpp. Kuigi nii lühike vorm võib muutuda ruttu pealiskaudseks, siis puudutab ta siiski enamvähem igas loos üht evolutsioonilist ideed ning vürtsitab seda elulise näite või tähelepanekuga. Muuseas saab teada, kas ja millise piirini on optimism hea omadus, mis võiks olla migreeni evolutsiooniline põhjus, kuidas on seotud lehma eluiga tema antud piimakogusega, miks naised meestest halvemini külma taluvad, kuidas meie praegune elukeskkond on sisult nišiloome jne. Teemade ring on seinast seina.

Eriti puudutas mind idee elukäigu lõivsuhetest, et loomade puhul on valik, kas panna oma ressursid soo jätkamisse või pikka eluikka (inimeste näitel tervis, karjäär). Nimelt aeglase elutempoga loomad saavad vähem poegi ja elavad kauem, kiire elutempoga saavad rohkem poegi ning elavad vähem. Tegu on siis üldistusega ja sageli loomariigis kahte korraga ei saa, naljaga pooleks autor ise ehk välja arvatud (nagu ta eneseteadliku huumoriga ütleb, siis välisteadlastele on teda tutvustatud kui «inimest, kellel lõivsuhted puuduvad»). Suur küsimus on ikkagi see, et kumb on kasulikum, kas investeerida vähem järglastesse ja elada võimalikult pikk elu või saada rohkem järglasi ning elada potentsiaalselt vähem/ riskida vaesusega? Autor sellele üks-ühele vastust ei anna, vaid pigem vaatleb küsimuse mõlemat poolt.

Veel pani mõtlema elukeskkond ja nišiloome. Oleme inimestena loonud sellise elukeskkonna lähtuvalt oma vajadustele, kuid iseasi on see, kas ülerahvastatud linnades ja loodusest kaugel elamine tõepoolest teeb meid õnnelikuks? Jah, ühest küljest kõik vajalik on mugavalt lähedal ja kergesti kättesaadav, kuid mugavuse nimel oleme valinud stressirohkema elukeskkonna. Küsimus poleks selles, et üks elukeskkond oleks otseselt vale, vaid me pole kohastunud niivõrd mugavusi ja ahvatlusi täis eluks (elustiilist tingitud haigused, üksindus, sotsiaalmeedia ja infokülluse negatiivne mõju).

Kuigi kõikidele küsimustele vastust veel pole (näiteks intelligentsuse pärilikkus), siis üritab autor oma päeviku sissekannetes miks-küsimuste, arutluskäigu ja teooriate kaudu tõele lähemale jõuda. Ikka objektiivselt, mõistuslikult ning läbi vahetu huumoriprisma.

Tsitaate raamatust

Inimese asjad kui tema laiendatud fenotüüp:

«…Ka esemeid, millega inimene ennast ümbritseb, võib vaadelda osana tema laiendatud fenotüübist – kallis auto peegeldab ressursikogumisvõimet, seinatäis raamatuid intelligentsust ning rohitud ja hooldatud lillepeenar ilumeelt, kohusetundlikkust ja korraarmastust.»

Magusa söömisest kui signaalist kaaslastele:

«Kumba pidi see signaal siis töötab? Ehk avaldab muljet nii see, kes südamerahus koogitükist loobuda suudab, kui ka see, kes iga kord võtab kolmandagi tüki ning näeb seejuures ikka terve ja hea välja. Võib-olla saab sama situatsioon töötada kahesuunalise signaalina: ühtpidi vastutustundlikkuse ja enesekontrolli, teistpidi aga vastupidava organismi kohta.»

Alkoholismi pärilikkusest:

«Ilmselt pole alkoholism seega nii suures osas pärilik, kui pealtnäha tundub. Alkohoolikute lapsed on suurema tõenäosusega alkohoolikud mitte niivõrd sellepärast, et neil oleksid vastavad geenid, vaid osaliselt seepärast, et neil on ehk õnnetum lapsepõlv ja sellega seotud traumad.»

Inimeste kujundatud elukeskkonnast:

«Tundub veider, et üks liik kujundab endale elukeskkonna ebasoodsaks. Sellist protsessi ei tohiks looduslik valik eriti sallida. Ilmselgelt ei tohi unustada linnaelu eeliseid – ressursside paremat kättesaadavust, ohutust ja liigikaaslaste olemasolu. Võimalik aga, et me oleme oma keskkonna ümberkujundamisel veidi hoogu läinud ja ületanud tõepoolest meie liigile tegelikult sobiva elukeskkonna piirid nii mõnegi mõjuri osas…, Linnade puhul tundume olevat oma kohastumusest ette rutanud – oleme teinud endale elupaiga, mille jaoks me vähemalt veel päris sobivad ei ole…, Kõige mõistlikum lahendus oleks elupaiga muutmisele pidurit tõmmata ja muuta linnad veidi rohkem looduslike elupaikade sarnaseks.»