Seks relva ja sooja duši vastu

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Rabih Alameddine romaanist «Ülearune naine». Üksildase ja vaimuka peategelase abil viib autor lugejad Liibanoni kodusõja aegsesse Beirutisse, aga ka rännakule maailmakirjanduse tippteoste tihedasse ja rikkalikku metsa, kus oleviku ja mineviku, kirjanduse ja elu omavaheline põimumine on korraga nii traagiline kui ka humoorikas.

Ta uuris, kas olen hommikust söönud. «Jah,» vastasin, «ma kaks päeva tagasi sõin.»

«Suurepärane,» rõõmustas ta, «suurepärane.»

Kas ma kohvist hoolin?

Filipiini teenijatüdruk tõi kohvi. Ma ei suutnud varjata oma üllatust.

«Seal, kust tema tuleb, on ilmselt hullem,» selgitas ta. «Neil on omad sõjad.»

Asusin kohe esimese lonksuga asja juurde. Ütlesin, et mul on vaja ennast kaitsta. Mu kodus on käinud sissemurdjad. Ta elavnes, rõõmus, et saab aidata. Ta soovitas võtta AK-47: see on odav, usaldusväärne, ei jää kinni, lihtne kasutada ja kaalub vähe. Turg oli neid täis; siin korteriski oli neid kolm. Tahtsin selle eest maksta. Ta raha ei taha, aga ma võiksin anda talle midagi, mida ta on alati ihaldanud.

Mida ta tahtis?

«Sa tead küll, mida ma tahan,» kordas ta. «Sa tead küll.»

Järsku tundus, nagu mehe sisemuses võitleks kaks inimest, noor uje Ahmad ja vanem ja karmim Ahmad. Ta oli muutunud ühtaegu nii enesekindlamaks kui vaoshoitumaks. Ta vaatas mind vaid hetkeks, enne kui langetas pilgu jalanõudele. Vanasti, kui ärevus temast võitu sai, langes ta pilk tavaliselt minu, mitte oma kingadele.

«Sa tead küll, mida ma tahan.»

Ei teadnud. Ragistasin ajusid. Millest ta ometi räägib? Ta tahtis alati raamatuid, aga see oli vanasti. Ta ei suutnud välja öelda, mida ta soovis, ei suutnud oma iha sõnadesse panna. Põrnitsesin, mõtlesin, kratsisin päriselt pead. Lõpuks, nagu oleksin saanud ilmutuse, pahvatasin välja kõige uskumatuma küsimuse: «Sa tahad seksi?»

Just seda mu Ahmad tahtis.

«Minuga?» Nüüd oli minu kord korrutada – «Minuga? Minuga?» – nagu mõni totakas Šveitsi kellakägu.

Miks? Ma olin paras tuust. Haisesin nagu solgiauk. Nägin välja nagu nõiamoor «Hansust ja Gretest». Ma olin neljakümneaastane. Mul oli seljas roosa dress, ja mitte lihtsalt roosa, vaid helkivate litritega. Ma polnud isegi huuli värvinud.

Tal oli dušš.

«Dušš?»

Ta noogutas.

«Soe vesi?»

Ahmad oli ilmselt tapnud nii mõnegi sisaliku. Sõja ajal oli Beirutis voolu vaid neil, kellel oli võimu, aga ainult tõeliselt vägevatel oli vett.

Naersin, pisut närviliselt, õhk ja taipamine kopsusügavusest valla pääsemas – see oli nõusolev naer. Ta püüdis mu pilgu, enesekindlam ja rõõmus, mõistes mu järeleandmist. Öeldakse, et naer ühendab.

Ma ju teadsin, mis Ahmadist oli saanud. Olin kuulnud kõlakaid, sosinal räägitud lugusid, enamik liiga hirmsad, et neid uskuda. Sõja ühe kõige väljapaistvama piinajana oli ta teeninud ära nime Mutanabbi (ta suutis ka tumma kõnelema panna, see oli poeedi kuulsaima värsi parafraas) – asjakohaselt kirjanduslik varjunimi, kui teised piinajad eelistasid tavalisi nagu Kojak, John Wayne, Belmondo, Lõuad voi Kauboi. Ta korterit nähes olin kohe aru saanud, et kuulujutud vastavad tõele; ja kui korterist olnuks vähe, siis vannituba kinnitas seda veelgi – marmor, roostevaba teras, teravad servad (kui kasutada nabokovlikku, mitte balzaclikku kirjeldust).

Teadsin küll, mida ta tahab, ja olin nõus. Ilmselt olin see mina ja mitte Marcello või Ahmad, kellel puudusid eetilised põhimotted.

Ma tahtsin relva. Ma tahtsin duši alla. Ma tegin valiku. See võinuks olla probleem, intiimsuhe kellegagi, kes on peaaegu lähedane, kuid otsustasin, et muretsegu tema selliste asjade pärast, kui tahab. Otsustasin mitte piinlikkust tunda. Vesi kutsus mind.

Dušš tundus nagu mussoonvihm – kuum, mahlakas, uut elu andev. Kui kõnts mu nahalt maha uhtus ja mustus kadus, tundsin end nagu uuestisündinu. Põletavalt kuum vesi muutis mu jäiga keha pehmeks, tegi naha roosaka pojengi karva. Mu meeled teravnesid. Kasutasin raseerimiseks Ahmadi žiletti.

Luksusliku käterätikuga kuivatamine oli kõige religioossem kogemus, mis mulle elus osaks on saanud.