Miks on ikkagi hea natuke päikest püüda

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Linda Geddese raamatut «Päikest püüdes» ja jagab oma lugemiselamust.

Linda Geddes on Londonis elav ajakirjanik, kes kirjutab populaarteaduslikke raamatuid peamiselt bioloogia ja meditsiini teemal. Tema menuk «Päikest püüdes» (Chasing the sun: The New Science of Sunlight and How it Shapes Our Bodies and Minds) räägib päiksevalguse positiivsest toimest inimeste unerütmile, meeleolule ning tervisele üleüldiselt. Tegu oli minu jaoks huvitava teosega, sest kuigi palju teatakse päiksekiirguse negatiivsest toimest (nahavähk!), siis vähem räägitakse päevitamise võimalikest positiivsetest toimetest, eriti kui seda tehakse regulaarselt väikestes kogustes.* Autor siiski toonitab, et nahapõletust peab vältima.

Linda Geddes, «Päikest püüdes».

Raamat

Idee (päikse)valguse olulisusest on tuttav – eestlastena oleme kõik kokku puutunud talvemasendusega, mida süvendavad pimedad päevad ja vähene päevavalgus. Küllaltki tabavalt kutsutakse seda inglise keeles seasonal affective disorder ehk SAD-iks, mis sisuliselt tähendab et depressioonilaadne seisund tekib inimesel alati kindlal aastaajal. Nagu arvata võib, siis esineb seda rohkem suurematel laiuskraadidel. Küllaltki loogiliselt soovitab autor iga päev vähemalt korra saada otsest päiksevalgust, eelkõige hommikul (see äratab üles ning vähendab unehormooni melatoniini taset, lastes sellel jälle õhtul hämaras tekkida).**

Enda apteegitöö näitel tean, kui raske on saada naturaalset valgust (heal juhul ainult lõunapausi ajal). Seda olulisem on minu jaoks hommikune päiksevalgus ning tajun eriti teravalt, et uni tuleb õhtul kergemini kui jalutan tööle päikselisel hommikul. Võrdluseks kui ärkan hämaras või tumehalli pilvise taeva taustal tööle lähen, siis on une-ärkveloleku kell rohkem sassis ning uni tuleb hiljem. Hea uudis on see, et tööl on sinise valguse käes ikka valge. Erksaks tööks on sinine valgus täiuslik, lihtsalt mitte õhtutundidel.

Peamiselt keskendub Geddes raamatus UV-kiirte toimele ja sinisele valgusele, melatoniinile, une-ärkvelolekutsüklile, puudutades põgusalt ka D-vitamiini rolli ning minu üllatuseks valgusteraapia eelist seoses osade autoimmuunsete haigustega nagu MS ning isegi vähiga.** Kindlasti oli ideid, mis tundusid esmapilgul utoopilised – näiteks lühinägelikkuse seos sellega, et kas lapsed saavad veeta koolitundide vahel aega õues päikse käes või mitte. Kuigi müoopiat peetakse pärilikuks, siis otsitakse siiski võimalikku seost keskkonnateguritega.

Kokkuvõttes oli hea lugeda vahelduseks raamatut, mis rääkis populaarteadusliku võtmes päikse ja üldisemalt valgusteraapia positiivsetest toimetest. Arvan, et nagu kõigega elus, siis on see tasakaalu küsimus. Mind veenas see selles, et kui vähegi (rahaliselt) võimalik, siis tasub käia mõnikord talvel soojamaareisil. Valgus pole esimene põhjus reisimiseks, aga pimeda talve eest väiksematele laiuskraadidele põgeneks küll.

*Päevitamine väikses koguses on hea. Ma päriselt usun seda. Pole kunagi eriline päevitaja olnud, aga üritan näiteks talvel käia korra kuus solaariumis, ning seda isegi mitte jume, vaid hea enesetunde pärast mida see pimedal ajal annab. Seda ei saa muidugi võtta soovitusena, lihtsalt mind selline mikropäevitamine aitab. Samas ma pole kindel, kas käiksin ka siis solaariumis kui oleks hele, rohkete tedretäppidega ning kergesti põletuv nahk. Pigem mitte.. aga igapäevast valgust püüaksin ikka!

**Ma olen veidi skeptiline, kui suur on seos regulaarse päikseteraapa ja vähiriski vähenemisega (pigem räägitakse ju vastupidisest seosest), aga seda tasub kindlasti edasi uurida.